Stephanus I olipaavst254–257. Ta oli 23. paavst.
Stephanus I sündis "Liber Pontificalise" järgiRoomas Juliuse (Iobius) pojana ja oli kristliku traditsiooni järgi päritJuliuse suguvõsast.
Ta oliLucius I ajalülemdiakon ja valiti paavstiks12. mail 254. "Liber Pontificalise" järgi sai ta paavstiks257. aastal ja oli ametis 4 aastat 2 kuud ja 10 päeva. "Liber Pontificalis" mainib teda mõjukavaimulikuna paavstideCorneliuse ja Lucius I ajal.
Stephanus I ajal jätkusskismavastupaavstNovatianusega.Gallikaanipiiskopid eesotsasLyoni piiskopi Faustinusega nõudsid Stephanuselt Novatianust toetavaArles'i piiskopi Marcianuse hukkamõistmist, kuid Stephanus ei pidanud sellist teguviisi õigustatuks. Kui paavst ei tegutsenud vastavalt piiskoppide tahtele, esitasid nadKartaago piiskopileCyprianusele kaebuse Stephanuse peale. Cyprianus soovitas paavstil Marcianusekskommunitseerida ja määrata tema asemele uus piiskop. Paavsti hilisem otsus pole teada.
Rooma keiserGalluse ajal toimunud tagakiusamise käiguskristluse hüljanudHispaania piiskopid Martialus ja Basilides olid Hispaania piiskoppide poolt ametist tagandatud. Basilides polnud selle otsusega rahul ja läks Rooma, kus ta veenis Stephanust piiskoppide otsust tühistama ning teda ja tema kolleegi rehabiliteerima. Vaevalt oli paavst vastava otsuse langetanud, kui Hispaania piiskopid ei nõustunud sellega ja kaebasid Cyprianusele, kes kutsus kokkuAafrika piiskoppidesinodi, kus kinnitati kahe piiskopi tagandamine ning süüdistati Stephanust faktidega meelevaldses ümberkäimises.
Stephanuse suurim tüli Cyprianusega puhkesketserite teostatudristimise õigsuse pärast. Cyprianus oli sarnaselt Aafrika,Süüria jaVäike-Aasia kogudustega veendunud, et ketserite teostatud ristimine on vale ja ketserite ristituid tuleb uuesti ristida (taasristimine). Stephanus oli sarnaseltAleksandria,Palestiina ja Rooma kogudustega veendunud, et ketserite teostatud ristimine on kehtiv ja kogudusse pöördunuid tuleb vastu võtta vaidabsolutsiooniga käte pealepanemisel. Ta pidas taasristimist vägivaldseks sekkumiseks kristliku traditsiooni järgimisel.
Vaidluse ägenedes pidas Cyprianus255 ja256 kaks sinodit Aafrikas, kus ta õigustas oma positsiooni. Stephanus saatis kirja Väike-Aasia kogudustele, milles ta ähvardas nad kirikust välja heita, kui nad järgivad kiriku poolt vastuvõetamatuks tunnustatud vaateid. Vaidluse jätkudes ekskommunitseeris taCaesarea piiskopiFirmilianuse jaTarsuse piiskopi Helenuse. Stephanus keeldus Cyprianuse poolt Rooma läkitatud saadikuid vastu võtmast. Kui Aleksandria piiskopDionysios veenis Stephanust järgima rahumeelsemaid vaateid, siis Firmilianus süüdistas Stephanust ketserluse propageerimises.
Firmilianuse kirjast Cyprianusele selgub, et Stephanus I oli esimene paavst, kes toetus oma vaadete õigustamiselJeesus Kristuse pooltPeetrusele öeldule (Mt 16:18), pidades end Peetruse järeltulijaks.
"Liber Pontificalise" järgi vangistati Stephanus Rooma keiserValerianuse algatatud kristlaste tagakiusamise ajal. Ta viibis vangis diakon Caiuse ning hilisemate paavstideSixtus II jaDionysiusega. Ta pidas vangistuses sinodi ja usaldas oma ameti ja kiriku finantsasjad ülemdiakon Sixtuse hoolde.
Stephanus I võttis "Liber Pontificalise" järgi kirikus kasutuseleliturgilise riietuse, kuna varem ei erinenud vaimulike riietus ilmikute omast.
Taordineeris 7presbüterit, 5 diakonit ja 3 piiskoppi.
Stephanus I suri2. augustil 257 ja maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstidekrüpti. Kristliku traditsiooni järgi hukkus takeiser Valerianuse tagakiusamise ajal, kui San Callisto katakombi tunginud sõdurid lõid toolil istuval Stephanusel pea maha. Teise versiooni järgi võis ta surraeksiilis. PaavstPaulus I ajal viidi tema säilmed17. augustil761 tema mälestuseks rajatud San Stefanokloostrisse.
Stephanust austataksekatoliku kirikus jaõigeusu kirikusmärtri japühakuna. Stephanus I mälestuspäev on 2. august. Tema mälestuseks on rajatud kirikPisas.
- J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
- "Liber Pontificalis".
- Jan Srutwa: "The Gospel of St. Mathew 16:16–19 as an Argument of Pope Stephen I for the Roman Primacy". "Analecta Cracoviensia" 27, 1995: 323–328.
