See artikkel räägib vanaaja linnriigist; tänapäeva linna kohta vaataSpártī; Rotterdami jalgpalliklubi kohta vaata artiklitRotterdami Sparta; teiste tähenduste kohta vaataSparta (täpsustus).
Sparta / Lakedaimon Σπάρτα / Λακεδαίμων
ca 900– 192 eKr
Lambdat, kui Lakedaimoni sümbolit, kasutasid oma kilpidel Sparta sõjaväelased
Spartas valitsesid kakskuningat, kes juhtisid sõjaväge ja täitsidpreestrikohustusi. Üle 60-aastased spartalased moodustasidgeruusia ehk 30-liikmelise vanemate nõukogu. Kogu valitsemist ja ühiskonnakorda kontrollisid igal aastal valitud viisefoori, kes kontrollisid ka kuningate tegevust.
Spartalased olid Sparta kodanikkonda kuuluvad inimesed, kes rõhutasid võrdsust ja ühtekuuluvust, kuid ka nende seas oli varanduslik ebavõrdsus. Neil oli suur võim ümbruskonna elanike üle, kuidSparta kodanikke (Spartiaate) endid oli kõige vähem.
Elanikkonna enamuse moodustasidheloodid ehk spartalastele kuuluvadorjad, õigusteta maaharijad. Spartalased lõid helootidele eraldi kasvatussüsteemi, et nad alluksid korrale. Heloodid olid riigi range kontrolli all.
Sparta võimu all olid lisaks helootidele veelperioigid ehk isiklikult vabad ümberkaudsed elanikud. Perioikidel oli spartalaste ees andami- ja sõjaväekohustus, samas ei olnud nad Sparta kodanikud.
8. sajandi teisel poolel eKr vallutasid spartalasedEsimeses Messeenia sõjasMesseenia, orjastasid sealsed elanikud ja muutsid nadhelootideks (ainult osal õnnestus välja rännata või perioigi staatust saada). Umbes 660 aastal eKr allutasid spartalased kaArkaadia ning sundisid nad liidusuhtesse Spartaga.
Umbes7. sajandi keskel eKr puhkes helootide ülestõus, mis andis spartalastele ajendiTeise Messeenia sõja alustamiseks. LiidusArgose jaArkaadiaga õnnestus messeenlastelAristomenese juhtimisel mitu korda lüüa sõjaliselt tugevamaid spartalasi. Pärast messeenlaste kindluseHira langemist nende vabadusvõitlus vaibus. Osa elanikest rändasMessenesse. Kohalejäänud üritasid veel mitu korda tulemusteta spartalaste ülemvõimust vabaneda (helootide ülestõus464 eKr,Kolmas Messeenia sõda). Alles alates369 eKr õnnestus MesseenialTeeba (Epameinondase) abiga saavutada sõltumatus.
Kreeka-Pärsia sõdades (499 eKr–449 eKr) mängisid juhtivat rolli Sparta jaAteena. Kuna Kreeka oli killustatud mitmete väikeste riikide vahel (Ateena, Sparta,Aígina,Chalkída), polnud haruldased ka nende riikide omavahelised konfliktid.
Kõige suuremat hävingut toonud Kreeka-sisene sõda tol ajaperioodil oliPeloponnesose sõda, mille võitis Sparta, tuues ühtlasi kaasa Ateena langemise Vana-Kreeka juhtiva jõu kohalt. Nii Ateena kui Sparta loovutasid aga hiljem oma positsiooniTeebale ja lõpuksMakedooniale.
Liitlasalad Peloponnesose sõjas (u 460–445 eKr), Ateena mereliit (kollasega) ja Peloponnesose liidu alad
Peloponnesose sõda algas ateenlastele edukalt, nende poole asusKórinthose naaberlinnMegara, mis tagas kontrolliKesk-KreekatPeloponnesosega ühendav maakitsuse üle. Õnnestus vallutada ka naaber ja ammune vaenlane – saareriikAigina, mis sunniti andamikohustusliku sõltlasena mereliitu. Spartalased viisid küll väed Kesk-Kreekasse, kindlustamaks oma mõjuDelfi oraakli üle ja võitsid neid tagasiteed takistada püüdnud ateenlasiBoiootiasTanagra lahingus (u 457 eKr), kuid veel samal aastal alistasid ateenlased Boiootia ja aitasid sealsetes linnades võimule Ateena-meelsed demokraadid. Suur osa Kesk-Kreekast oli langenud Ateena võimu alla.
Peloponnesose sõja jätkus sõda ka Pärsia vastu, kelle valdustest Egiptus lõi Pärsiast lahku ja ateenlased saatsid sinna ülestõusnute toetuseks suure laevastiku, mis egiptlastega liidus vallutas enamuseNiiluse deltast, kaasa arvatud suure osaMemphisest. Aasiast Egiptusse tunginud Pärsia vägi tõrjus ateenlased Memphisest välja, piiras nad ühel delta harude vahelisel saarel ja purustas rünnakuga (u 454 eKr). Hukkus tuhandeid ateenlasi. Samas tegid eduka sõjaretkeleKüprosele, millega kindlustasid ülemvõimu merel ja sõda Ateena mereliidu ja Pärsia vahel oli selleks korraks läbi.Anatoolia lääne- ja lõunaranniku kreeka linnad olid Pärsia ülemvõimust vabad, kuuludes selle asemel enamuses Ateena mereliitu.
Esimeses Peloponnesose sõjas tabas ateenlasi aga ebaedu, 446 eKr lõid boiootlased Ateenast lahku ja purustasid ateenlaste väe. Ülestõus puhkes ka Ateena mereliitu kuuluvalEuboia saarel, lahku lõiMegara ja suur Peloponnesose vägi ähvardas Ateenat sissetungiga.Periklesel õnnestus siiski Euboia taas alistada ning vältida Sparta kuningat ära ostesAtika rüüstamist Peloponnesose vägede poolt. Kuid Boiootia ja Megara olid ateenlastele kaotsi läinud. 445 eKr sõlmitud rahu 30 aastaks taastas enam-vähem sõjaeelse olukorra, fikseerides ühtlasi jõudude tasakaalu Ateena ja Sparta vahel. Sparta ja Ateena vahel sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri – Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu – millest esimene soosis üldjuhularistokraatlikke ja teinedemokraatlikke riigikordi.
Sparta ja Ateena vahel 445 eKr sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu nende vahel. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri – Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu – millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi. Sellest tulenevalt kippus rikaste ja suursuguste kreeklaste sümpaatia kalduma Sparta ja lihtrahva oma Ateena poole. 431 eKr lahvatasid pinged kahe vastasleeri vahel üle-Kreekalise sõjana, tuntud kui Peloponnesose sõda (kaTeine Peloponnesose sõda),Peloponnesose liitu kuuluvaKórinthose ja neutraalseKorkyra (tänapäevaKorfu) vahel.
Tülis Peloponnesose liitu kuuluva Korintose ja neutraalse Korkyra vahel, keda ateenlased toetusid. Korintlased nägid selles rahuleppe rikkumist ja kui teisedki Kreeka linnriigid ateenlaste vastu kaebusi esitasid, kuulutasid spartalased ning Peloponnesose liit pikkade läbirääkimiste järel Ateenale sõja. Peloponnesose liidumaavägi oli Ateenast üle nii arvukuselt kui ka võitlusvõimelt, ateenlastel oli samavõrd kindel ülekaal merel. Seetõttu otsustasid ateenlased Periklese ettepanekul loobudaAtika maapiirkonna kaitsest, tõmbuda sissetungi korral AteenatPireusega ühendavate pikkade müüride varju ja rünnata Peloponnesose rannikualasid merelt. Perikles uskus, et sel moel kurnatakse vastased välja ja sunnitakse rahu paluma.
Peloponnesose liiduvägi Sparta kuninga Archidamose juhtimisel tungis sõja esimestel aastatel igal suvel Atikasse ja kuna polised olid linnamüüridega kaitstud, siis rüüstati külasid ning põlde. 430 eKr puhkes ülerahvastatud Ateenas, kuhu laevastik lakkamatult moona vedas,epideemia, mis tappis lühikese ajaga umbes kolmandiku ateenlastes ja nende juhi Periklese (429 eKr). Inimkaotustest hoolimata jätkasid ateenlased laevastiku toel edukat vastupanu.
425 eKr hõivasid ateenlasedPylose neemeMesseenia rannikul ja vangistada lähedaselSphakteria saarel mõnisada vastast, teiste seas 120 spartiaati. Pylosest sai varjupaik Messeeniast põgenevatelehelootidele ja spartalased pidid loobuma Atika iga-aastasest rüüstamisest, sest ateenlased ähvardasid vastasel korral vangid hukata. 424 eKr Ateena tehtud rünnak Sparta liitlaseTeeba vastu lõppes lüüasaamisegaDelioni lahingus (424 eKr). Kreeka Egeuse põhjarannikule suundunud Sparta väepealik Brasidas kallutas sealseid Ateena liitlasi lahku lööma ja seda takistada püüdnudKleon langesAmphipolise linna juures peetud lahingus. 422 eKr langes ka Brasidas ning mitmed linnad, sealhulgas Amphipolis, läksid Sparta poole üle. Kleoni ja Brasidase surma järel 421 eKr sõlmiti ateenlaseNikiase pingutuste tulemusel 50 aastaks rahu – nnNikiase rahu.
Vaatamata Sparta ja Ateena vahel sõlmitud rahulepingule, ei olnud Sparta liitlased kokku lepitud tingimustega nõus ja ka Ateenas tõusis tol ajal esile riigimeesAlkibiades, kes võttis kindla suuna vaenu taasõhutamisele. Alkibiadese katse organiseerida Sparta-vastane liit Peloponnesoses lõppes algselt lüüasaamisega 418 eKrArkaadiasMantineia lahingus.
Järgmises etapis palusid paar väiksematSitsiilia linna (Egesta jaLeontini elanikud) ateenlastelt abiSürakuusa vastu ning 415 eKr algas Ateena laevastiku Sitsiilia retk. Ateenlased asusid Sürakuusat piirama ja suutsid poolsaarel paikneva linna muust maailmast valliga peaaegu ära lõigata. Sürakuusalased olid alistumise äärel. Spartast appi saadetud väepealik koos Sitsiilia liitlastega pääses linna, innustas kaitsjaid ja sõjaõnn kaldus järk-järgult sürakuusalaste poole. Ateenlased saatsid Sürakuusa alla veel teisegi eskaadri, kuid osutusid pärast lüüasaamist öises lahingus ise ümberpiiratuks. Sobiv hetk Sürakuusa lahest välja murdmiseks lasti mööda, otsustav merelahing kaotati ja ateenlased pidid laevu ning haavatuid maha jättes suunduda sisemaale, kus loodeti abi oma Sitsiilia liitlastelt. Sisemaale taandumine lõppes katastroofiga: kahte rühma jagunenud ateenlased piirati ümber ja sunniti alistuma (413 eKr) ja Nikias hukati.
413 eKr hõivasid spartalasedDekeleia tugipunktiAtika põhjaosas. Spartalased sõlmisid ka liidu Pärsiaga, lubades andaVäike-Aasia kreeka linnad pärslastele, ja ehitasid Pärsia raha eest endale võitlusvõimeliselaevastiku. Moodustatud Sparta laevastik õhutas mitmeid Ateena liitlasi Väike-Aasia rannikul ja selle naabersaartel vastuhakule (lahku lõid näiteksHiios,Mileetos jaRhodos). See omakorda kahandas ateenlaste tulusid mereliidu liitlastelt laekuva forose näol. Meeleheitlikku olukorda sattunud ateenlased viimaseid tagavarasid kasutusele võttes ehitasid uue laevastiku ja algas meresõda Väike-Aasia rannikuvetes.
Tõusnud sõjaliste kulutuste tulemusel,411 eKr kukutati Ateenas demokraatlik riigikord, võim läks 400oligarhile, kes otsustasid piirata kodanike ringi 5000 jõukama mehega. Ateena laevastikSamosel jäi aga demokraatlikuks. Ateena oli lõhenenud sisuliselt kaheks vaenulikuks riigiks: Ateena linnas kehtisoligarhia ja laevastikusdemokraatia. Peagi aga 410 eKr demokraatia taastati. Ateena laevastik võitis spartalasiMarmara mere rannikulKyzikose linna juures ja kindlustas positsioone Musta mere väinades. 406 eKr võitsid ateenlased raske merelahinguArginusai saarte juuresLesbose saare lähedal.
405 eKr kandus sõjategevus jälle Musta mere väinadesse, kus Sparta ülemjuhatajaLysandros ateenlaste hooletust ära kasutades ajutiselt kaitseta jäetud laevu ründas ja enamiku neist nnAigospotamoi lahingus vallutas. Mõne aja pärast piiras Lysandros laevastikust ilma jäänud Ateena linna mere poolt ümber ja sundis kaitsjad aastase vastupanu järel 404 eKr alistuma. Ateena mereliit saadeti laiali, Ateena müürid lõhuti, sõjalaevastiku riismed tuli loovutada ja linn sõlmis Spartaga liidulepingu.
404 eKr ametisse määratud 30-liikmeline komisjonKritiase juhtimisel, kes hakkas kõrvaldama demokraatlikke riigimehi ja muutis peagi oma võimu tõeliseks hirmuvalitsuseks. Hakati tapma ka rikkaid metoike ja konfiskeerima nende varandust. Oma positsiooni kindlustamiseks kutsusid 30türanni, nagu neid hiljem nimetama hakati,akropolile Sparta garnisoni.
Tagakiusatud ateenlasi pages massiliselt naabermaakondadesse, kus koondasid sõjasalku 30oligarhi kukutamiseks. Pagulased tungisid Atikasse ja vallutasid Pireuse sadama. Pireuse ja Ateena vahel toimunud kokkupõrkes saiKritias surma. Oligarhid jäid ilma ka Sparta toest, sest neid soosinud Lysandros Spartast tõrjuti Sparta sisepoliitikas ajutiselt tagaplaanile. 403 eKr sõlmiti Sparta kuninga vahendusel kokkulepe, millega Ateenas taastati demokraatlik riigikord ja kuulutati välja üldine amnestia kõigile, peale 30 oligarhi ja nende lähemate käsilaste.
Kórinthose sõja eelne Teeba hegemoonia Kreeka aladel, 362 eKrKórinthose sõja osapooled
Vana-Makedoonia kuningas (359–336 eKr)Philippos II 338 eKr aastal võitis taDemosthenese ärgitusel kokku kutsutud Kreeka liitlasväge,teebalasi ja ateenalasiChaironeia lahingus ning järgneval kahel aastal sõlmis kõigi polistega (peale Sparta) lepped, mis andsid need Makedoonia ülemvõimu alla.Põhja-Kreeka läks Makedoonia võimu alla. Philippos II nõudmisel tuli 338–337 eKr kokku Korintose kongress, kus asutati ülekreekalineKorintose Liit, millega ei liitunud ainult Sparta ja millehegemooniks kuulutati Makedoonia kuningas.
334 aastal eKr laiendas Philippos II oma mõjuala ka Peloponnesose poolsaarele ja vabastasMesseenia,Argose jaArkaadia Sparta kontrolli alt. Makedoonia kuningaAleksander Suure äraoleku ajal sõjaretkel proovis Sparta kuningasAgis III PärsiaDareios III rahalise kaasabiga vabaneda Makedoonia hegemooniast, kuid Agis III tapetiMegalopolise lahingusAntipateri vägede poolt.
3. sajandi teisel poolel eKr püüdis kuningasAgis IV (245–241 eKr) lõpetada Spartas spartiaatide jätkuvat laostumist ja taastada “Lykurgose korraldus” oma arvataval muistsel kujul, tühistades võlad ja algatades maade ümberjaotamise rikastelt vaestele. Kuigeruusia tema reformikava tagasi lükkas, viis ta selle läbi rahvakoosolekul. Kuid maa ümberjagamise venimine põhjustas rahulolematust ja Agis hukati ja reformid tühistati.
Reforme jätkas kuningasKleomenes III (235–221 eKr), kes haaras palgasõdurite abil ainuvõimu, pagendas oma vastased ja viis reformid rahvakoosoleku toel ellu. Kleomenes III sattus ta konfliktiAhhaia liiduga ja püüdis kehtestada Spartahegemooniat koguPeloponnesoses. Teda toetasid vaesed kodanikud paljudes Peloponnesose poolsaare linnades. Ahhaia liit Aratose juhtimisel palus abi Makedoonialt, nõustudes vastutasuks andma Makedooniale tagasi Akrokorintose.222 eKr sai Kleomenes IIISellasia lahingus LakoonikasAhhaia-Makedoonia ühisväelt rängalt lüüa ning ta põgenes Egiptusse, kus tappis enda. Reformid Spartas tühistati ja Spartast sai Ahhaia liidu liige.
