Sotsiolekt on sotsiaalnemurre ehk mingile ühiskonnarühmale omane kõnepruuk, mis oleneb vanusest, soost, sotsiaalsest staatusest jne. Sotsiolekti kohta kasutatakse tihti sõnasläng, harvem argoo, žargoon ja erikeel.[1][2] Sotsiolekt läbib kogu keelesüsteemi, kuid släng hõlmab üldjuhul vaid sõnavara. Tihti avaldub sotsiolekt ainult häälduses, olles eeskätt sotsiaalneaktsent.[3]
Keskseksmeetodiks sotsiolektide uurimisel onkvantitatiivnesotsiolingvistika, mis sai alguseWilliam Labovi töödega1960.aastate keskpaigas. Uuritakse variaableid,elementide loendeid, millel on erinevad realiseerumisvariandid, näiteks erinev hääldus võimorfoloogilised formandivariandid. Informante valitakse igastsotsiaalsest grupist sel viisil, et kõigil oleks potentsiaalselt sama suur võimalus saada valitud.Hüpoteesid jateooriad peavad põhinema igapäevastes sotsiaalsetes olukordades kasutatavate keelevariantideanalüüsil.Järelduste tegemist alustatakse erinevuste kirjeldamisega, seejärel üritatakse uurida, miks keelekasutus erineb. Selleks kasutatakse piirajad, mida saab koondada kolme rühma:sotsiaalsed tegurid,keelelised tegurid ja situatiivsed-stiililised-tekstilised tegurid.[3]
On leitud, et inimese teatudsotsiaalsesse klassi kuulumine tingib samakeelendi erinevatevariantide suhteliselt stabiilse sagedusega kasutamise. Üldistatult on suurimadmõjurid sotsiaalne päritolu ja staatus (klass, kiht,kast,seisus) ningsugu ja vanus. Keskne sotsiolektimääratlus käib enamasti klassikuuluvuse või staatusgrupi kaudu.[3]
Territoriaalselt onEesti keeleala tihedalt liigendatud murreteks ning sotsiaalselt oneesti keel suuremate keeltega võrreldes suhteliselt ühtlane. Erinevused n-ö lihtrahva keele ja haritlaste keele vahel või igapäevasekõnekeele janormitudkirjakeele vahel pole suured.[4] Eesti keeles on uuritud näiteksVõru murde sotsiolingvistilisiaspekte,magistritöö tasemel -nud/-nd varieerumise ja sellega seotud sotsiaalsete jakeeleliste mõjurite kohta (Keevallik,1994,1996) ning bakalaureusetöönah hääldamise varieerumist (Cui,1999).[3]
Uurimustest selgub, et eesti keel varieerub enim ametlikes/avalikes situatsioonides, kus valdab normikeelsus ning mitteformaalsetes ehkargistes situatsioonides, mis normikeelest kaugemad. Olulised on veel sugu ja vanus. Ilmneb, et naised järgivad normikeele vorme enam ning omavad tugevamat seost keelelisteinnovatsioonidega. Normikeelsus tõuseb ja langeb eaga ning kõrgemalt haritud inimesed kasutavad normingulisi vorme rohkem.[3]
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)