Sotsialism on majanduslik ja poliitiline ideoloogia ning selle aluseks olev filosoofia, mis valdavalt keskendub ühisomandile kui hüvele (vastandina eraomandile). Sotsialismi kui ühte peamist poliitilist ideoloogiat võib pidada vasakpoolsete erakondade põhiideoloogiaks.
Termin tulenebladinakeelsest sõnastsocialis ('ühiskondlik'). Valitsemises eristub selgelt demokraatlik sotsialism ehksotsiaaldemokraatia ja diktaatorlik sotsialism.
Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid:marksism,kommunism, demokraatlik sotsialism, sionistlik sotsialism jpt.
Kommunistliku ideoloogia kohaselt on sotsialism vahe- või eelaste üleminekulkapitalismilt kommunismile. Ametliku retoorika järgi oli 1980. aastaks Nõukogude Liidus kommunismpõhiliselt üles ehitatud (hiilimaks möödaNikita Hruštšovi varasemast lubadusest, et kommunism on selleks ajaks üles ehitatud), seda seisundit nimetatiarenenud sotsialismiks[1].
Majanduse arengu tulemusena hakkas19. sajandil linnaelanikkond järsult kasvama.Vabrikutööstuse levides kasvas tööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Paljusid ähvardastööpuuduse,haiguse,tööõnnetuse võivanaduse korral viletsus, sesthoolekande- jasotsiaalkindlustussüsteemi polnud. Seevastuliberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse, jakonservatiivid olid arvamusel, et töötajate olukorra parandamine kahjustab riigi konkurentsivõimet. Sotsialistide arvates tuli protestida olemasoleva vaesuse vastu ja pöörata suuremat tähelepanu ühiskondlikule heaolule. Neid iseloomustas usk inimeste võrdsusse ning vendluse ja koostöö ideaali.
1830. aastatel tekkinud voolu esindajate, sotsialistide arvates sünnitaskonkurentsile jaeraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. Majandus tuli nende arvates allutada koguühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks:
revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist;
reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku.
Vastandinaliberaalidele jakonservatiividele, kes lähtusid majanduse ja ettevõtjate nõudmisest, seadsid sotsialistid esikohale tööinimese olukorra ja probleemide lahendamise.
1840. aastail algas sotsialistlikus liikumisesmarksistlik suund. 19. sajandi teisel poolel sai marksism sotsialistliku liikumise kõige mõjukamaks vooluks. Marksismi selle aja tuntuimad teoreetikud olidKarl Marx jaFriedrich Engels.
Praktilises tegevuses hakkasidEduard Bernstein ja tema poolehoidjad nõudma Marxi õpetuse revideerimist (siit ka selle voolu nimetusrevisionism) ning revolutsiooni asemel seati esikohale sotsiaalsedreformid. Neid taheti saavutadaparlamentaarse võitluse jademokraatlike valimiste teel. Sellest kujunes välja uus suund:sotsiaaldemokraatia.
Sotsiaaldemokraatia peamiseks toeks kujunesid tööstustööliste,ameti- ja kutseühingud.20. sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, etdemokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning et demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt aga arvati, et sotsialism sisaldab "tootmis- ja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit". Ent alatesTeise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatuslikunatsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama.
19. sajandi viimasel veerandil hakkas Euroopas tekkima sotsialismi mitte teoorial, vaid praktikal põhinev süsteem, mis avaldus esmaltJoseph Chamberlaini reformides.[2] Euroopa paljudes osades võimust võtnuna tegeles munitsipaalne sotsialism algul tänavate sillutamisega, hariduse, tervishoiu, parkide, raamatukogude, kunstigaleriide, muuseumide, trammide, haiglate, telegraafi, vee- ja gaasivarustusega.[3] See praktilise sotsialismi vorm kasutab kohalikke omavalitsusi, et viia ellu avaliku omandivormiga seotud sotsiaalseid eesmärke, pidades silmas kõigi (linna)kodanike kasu.[4]
↑ Gail Radford "From Municipal Socialism to Public Authorities: Institutional Factors in the Shaping of American Public Enterprise" Journal of American History
