Soontagana on13. sajandi allikates (kujulSontagana,Sontackele) mainitudmuinaskihelkondLäänemaa lõunaosas. Tegemist oliRidala muinaskihelkonna kõrval Läänemaa peamise sõjalis-poliitilise jõuga.Liivimaa ristisõja järel läks Soontagana algulRiia piiskopi, hiljemSaare-Lääne piiskopi alluvusse.
Soontagana ulatus tõenäoliseltPärnu jõe suudmest kuniVigala jõe alamjooksuni ningTõstamaa kandistLavassaare soostiku lääneservani.[viide?] Soontagana keskne piirkond oli arvatavasti hilisemaMihkli kirikukihelkonna alal, suurel soodevaheliselpaekõrgendikul tänapäevaMihkli–Koonga piirkonnas. Lisaks hõlmas ta suurema osaAudru kirikukihelkonnast jaPärnu kirikukihelkonna põhjaosa. Võimalikuks on peetud ka läänepoolse mereäärse ala (Tõstamaa jaVarbla kirikukihelkondade territooriumi) kuulumist Soontaganasse.[1][2] 1259. aasta soontaganalaste jaMetsepole liivlaste leping mainib liivlaste asuala põhjapiirinaLaigaste nina jaLemmejõge praegusest Eesti-Läti piirist veidi põhja pool. Sellest on järeldatud, et Soontaganasse võis vähemalt alates sellest aastast (aga võib-olla juba varem) kuuluda ka praeguse Lõuna-Pärnumaa väheasustatud rannaala.[3][4]
Soontagana keskne linnus oliAvaste soosMaalinna soosaarel olevSoontagana maalinn. LähikonnasKeblaste Taaramäel asus veel üks väiksem linnus.[5] Pärnu jõe suudmes asus arvatavasti sadamakoht, mis võis olla Soontagana ja sellega tihedalt seotud naaberkihelkonnaKõrve ühiskasutuses.[1][2] Kihelkonnas asus tähtisKurese küla, kust lähtus tee Soontagana maalinna. Kurese olulisust kinnitab ka I aastatuhande ja II aastatuhande algusemuististe rohkus.[viide?]
Vanimad teated Soontagana (Sontagana) kohta pärinevadHenriku Liivimaa kroonikast. Seal mainitakse ka kihelkonda nimega Mereäärne (ladina keelesMaritima), Mereäärset maad (terra Maritima) ja mereäärseid inimesi (Maritimi). Kuna Mereäärsele maale ja mereäärsete juurde minek on kroonikas seotud Soontaganasse minekuga, siis on Maritima kihelkonna all silmas peetud ilmselt just Soontaganat. Mereäärne maa on aga tähistanud laiemalt Läänemaa lõunaosa, kus Soontagana oli sõjalis-poliitilises mõttes juhtival positsioonil, või mõnel juhul võib-olla isegi kogu maakonda.[1][2][6]Kristjan Oad on oletanud, et Mereäärne maa oli poliitiline mõiste Soontagana võimuala tähistamiseks, kuhu kuulus enamus Läänemaast.[7]
Henriku kroonika kohaselt tungis Liivimaa ristisõja ajal toimunudEestimaa vallutamise käigus 1210/1211. aasta vahetusel Soontaganasse riialaste (Riia piiskopi jaMõõgavendade ordu),liivlaste,latgalite japihkvalaste vägi. Kihelkond rüüstati, põletati maha kolm linnust (asusid võib-ollaKeblaste Taaramäel,Virussaare pelgupaigas jaVatla maalinna kohal) ja põgenevaid inimesi taga ajades jõuti ka naaberkihelkondadesse. Neljandal päeval pöörduti koos röövitud saagiga tagasi.[8][9]
1212. aastal sõlmisid soontaganalased riialaste, liivlaste ja latgalitega kolmeaastase vaherahu.[10][11] 1215./1216. aasta vahetuse paiku liikus riialaste, liivlaste ja latgalite vägi mööda merejääd Soontaganasse, kus pärast külade rüüstamist asuti piirama Soontagana linnust. Lahingu üheksandal päeval alustati rahuläbirääkimisi. Suuri kaotusi kandnud ning vee- ja toidupuuduses soontaganalased nõustusid piirajate esitatud tingimustega ristiusk vastu võtta ja ülikute pojad pantvangideks anda ning sõlmiti rahu. Üheteistkümnendal päeval lubati linnusesse siseneda preestril, kes seal olnud inimesed ristis. Pärast seda piirajad lahkusid.[12][13] 1224. aastal läks Soontagana koos ülejäänud Läänemaaga riialaste omavahelisel kokkuleppel Riia piiskopi võimu alla. Kihelkonna täielik ristimine viidi läbi 1226. aastal.[14][15] Pärast seda minetas Soontagana maalinn sõjalise tähtsuse.[viide?]
1234. aastal loodiSaare-Lääne piiskopkond, mille territooriumile jäi ka Soontagana. Piiskopkonna pealinnaks kujunes esialguVana-Pärnu (linnaõigused1251), mis rajati endise Soontagana sadama juurde. Soontagana tuumikusse rajatiMihkli kihelkond, mille keskus olikindluskirik (tänapäevaneMihkli kirik).
Soontagana kihelkonna järgi on saanud nimeKaitseliiduPärnumaa malevaSoontagana malevkond.