Seltsi liikmed on levinud üle kogu maakera, välja arvatudigikeltsa ja püsilumega piirkonnad. Neid iseloomustablõualuu kinnituminekolju külge vaid lihaste abil. Hästi on seda näha madudel, kes suudavad oma suu eriti lahti ajada ja neelata nii endast kordi suuremaid saakloomi. Soomuseliste seltsi liikmeid eristab teistest nendenahk, mille peal on sarvainestsoomused, sealhulgassarvkilbised ehksarvplaadid.
Soomuseliste seltsis on roomajate klassi kõige suurem kehasuuruse varieerumine. Lühim soomuseline on 16 mm pikkune kääbusgeko (Sphaerodactylus ariasae) ja pikim soomuseline on kuni 10 m pikkuseks kasvavvõrkpüüton.Väljasurnudmosasauruse pikkus ulatus 14 meetrini.
Soomuseliste algne põhiplaan, mis pärineb nende roomajatest eellastelt, on piklik silinder selgepiirilisepeaga, mida eraldabkerest silmatorkavkael, ning nelja hästi arenenudjäsemega, mida toetavadõlavööde javaagnavööde.
Et madude suhe teiste rühmadega on keeruline, siis ei ole soomuseliste evolutsioonipuu täielikult valmis. Et madudel on kiiremmolekulaarne kell[1] ning esimeste madude ja nende eellaste fossiile on leitud väga vähe[2], on keeruline välja selgitada madude suhet teiste soomuseliste rühmadega. Morfoloogilise info järgi arvatakse, etiguaanlased eraldusid teistest soomuselistest juba varakult, aga viimased molekulaarsed andmed nii mitokondri kuituumaDNA-st ei toeta seda seisukohta[1].
Isastel soomuselistel onhemipeenis. Hemipeeniseid võib olla üks või kaks. Enamiku ajast on hemipeenis looma keha sees, aga sigimisajaks tuleb üks või tulevad mõlemad avause kaudu välja.[3] Mõnede andmete kohaselt kasutavad isased neid kordamööda erinevatelkopuleerumistel.[viide?] Eri liikidel on ka hemipeenise kuju ja suurus erinev. Mõnel liigil on hemipeenise ots isegi harunenud kaheks. Enamik neist on varustatud ogade ja konksukestega, nad on arenenud nii, et ka vastava liigi emasloomadel onhemikliitor, ja nende sobivusel toimubkopulatsiooniakt. Näitekshiidanakondal esineb sigimisperioodil nnsigimispall: ühe emase ümber on keerdunud ja kuni 12 isast, kes kõik püüavad kopulatsiooniaktis osaleda.[viide?]
Lisaks tavalisteleovipaaridele ehk munejatele leidub roomajate klassis vaid soomuseliste hulgas ka veelvivipaare ehk eluspoegijaid jaovovivipaare ehk munaspoegijaid (munad kooruvad ema kehas).
Viimased uurimuste andmed näitavad, etmürk tekkis evolutsiooniliselt soomuselistefülogeneesis juba ammu, sest umbes 60% neist on mürgised. Mürgiste liikide jaoks on loodud ka hüpoteetiline rühm nimegaToxicofera. Mürki teatakse olevat sugukonnalCaenophidia, infraseltsilAnguimorpha ja alamseltsilIguania.[viide?] Uurimused näitavad, et mürk on nende evolutsiooni käigus tekkinud vaid ühel korral ja seda enne, kui need kolm sugukonda lahknesid, sest neil kõigil on mürgis 9 sarnasttoksiini[5]. Fossiilide järgi on kindlaks tehtud, et see lahknemine toimus umbes 200 miljonit aastat tagasiHilis-Triiases või Juura ajastu alguses[5]. Vastupidi varasemale arvamusele, mille kohaselt mürk tekkis süljenäärme valkude modifitseerumisel[6], on tegelikult tekke taga normaalse kehavalgugeeni duplikatsioon. Koopiale leidsid organismid oma evolutsiooni käigus uue otstarbe mürginäärmetes mürgi näol[7]. Evolutsiooni jooksul on mürgid läinud järjest toksilisemaks, et võita saaklooma kaitsemehhanisme paremini ja kiiremini[8]. See annab madudele, kes kasutavad enamasti varitsevat jahitaktikat, võimaluse püüda suuremaid ja rohkem erinevaid saakloomi[9]. Mõned maoliigid on maomürgi vastu aga immuunsed. Näiteks onkuningkobra, kes on ka maailma pikim mürgimadu ja toitub peamiselt teistest madudest (esineb isegikannibalismi), immuunne saagiks valitud mao hammustustele.
neurotoksiline – takistabneuronite tööd ja halvab saaklooma (mille tagajärjel tihti hingamine lakkab).
Eestis vabas looduses elutsevatest madudest on ainsa hemotoksilise toimegahariliku rästiku (Vipera berus)märja hammustuse korral eritunud sülge sattunudvereringesse.
Soomuseliste seltsi kuuluvateHeloderma perekonna sisalike sülje baasil on valmistatud sünteetilised hormoonpreparaadid (exendin-3, kaubamärkExenatide), mida määratakse manustamiseksdiabeedi,Alzheimeri tõve jaHIV-i korral.
Igal aastal sureb mürkmadude hammustuste tõttu hinnanguliselt 125 000 inimest[10]. Ameerika Ühendriikides registreeritakse aastas umbes 8000 maohammustust[11],Indias on vastav number 250 000. Kuna aga enamikule maomürkidele on olemas kavastumürk, siis õigeaegse ravi korral on surmajuhtumite arv oluliselt väiksem kui hammustuste arv. Tihti on nooremate madude hammustused ohtlikumad, sest nemad veel ei oska kontrollida oma mürgidoosi ja seega annavad nad ühe hammustusega märgatavalt rohkem mürki kui sama liigi vanem ja kogenum esindaja. Maailma kõige mürgisemaks maoks peetudsisemaataipan (Oxyuranus microlepidotus), kes elutseb Austraalia sisemaal, ei ole aga samas kõige ohtlikum (tapvam) madu, sest tema mürgile on olemas vastumürk ja ta ei ole oma loomult nii agressiivne kui mõni teise liiki kuuluv madu. Näiteks on kõige rohkem dokumenteeritud surmasid registreeritudeefa (Echis carinatus) jaahelrästiku (Daboia russelii) arvele. Väga harva tuleb ette ka juhtumeid, kus mürgita madu (suuredboad japüütonid), keda inimene on pidanudlemmikloomana, oma peremehe tapab[12].Sisalike hammustused ei ole erinevalt mürgiste madude hammustustest surmavad, erandiks on ainultkomodo varaan, kes on tänu oma suurusele võimeline inimese tapma[13]. Juba ammu teada olnud mürgistele sisalikele nagužilatjee (Heloderma suspectum), avastatakse järjest ka mürgiseid liike, aga seni pole teada, et ükski inimene oleks nende mürgi tõttu surnud.
Kuigi soomuselised elasid üle suuremad muutusedMaa ajaloos, on praegu siiski suur osa neist väljasuremisohus elukohtade kadumise, jahi ja salaküttimise, loomakaubanduse, võõrliikide toomisega nende aladele ja muude põhjuste tõttu. Mõned on juba nende põhjuste tõttu välja surnud (enim on väljasurnud liikeAafrikas), siiski mitmed looduskaitseprogrammid ja metsloomapargid püüavad päästa paljusid hävimisohus olevaid liike. Ka mitmed loomaaiad ja aretajad tegelevad teavitustööga ja püüavad inimesi harida madude ja sisalike tähtsuse koha pealt.
Selle klassifikatsiooni järgi moodustavad sisalikudparafüleetilise grupi. Uuema klassifikatsiooni järgi, mis paigutab roomajad jalinnud ühise nime allaSauria, jaotuvad soomuselised teisiti:
↑1,01,1"Kumazawa, Yoshinori (2007). "Mitochondrial genomes from major lizard families suggest their phylogenetic relationships and ancient radiations". Gene 388 (1–2): 19–26. doi:10.1016/j.gene.2006.09.026.PMID 17118581"
↑""Lizards & Snakes Alive!". American Museum of Natural History. Retrieved 2007-12-25"
↑Laurence M. Klauber., Transactions of the San Diego Society of Natural History.San Diego: Volume 10, nr. 17, lk 323,1946 Veebiversioon (vaadatud 18.09.2013) (inglise keeles)
↑"Morales, Alex. "Komodo Dragons, World's Largest Lizards, Have Virgin Births". Bloomberg Television. Retrieved 2008-03-28
↑5,05,1"Fry, B. G., N. Vidal, J. A. Norman, F. J. Vonk, H. Scheib, S. F. R. Ramjan, S. Kuruppu. 2006. Early evolution of the venom system in lizards and snakes. Nature 439:584–588"
↑"Kochva, E. 1987. The origin of snakes and evolution of the venom apparatus. Toxicon 25:65–106"
↑"Fry, B. G., N. Vidal, L. van der Weerd, E. Kochva, and C. Renjifo. 2009. Evolution and diversification of the toxicofera reptile venom system.Journal of Proteomics 72:127–136"
↑"Barlow, A., C. E. Pook, R. A. Harrison, and W. Wuster. 2009. Coevolution of diet and prey-specific venom activity supports the role of selection in snake venom evolution. Proceedings of the Royal Society B-Biological Sciences 276:2443–2449"
↑"Calvete, J. J., L. Sanz, Y. Angulo, B. Lomonte, and J. M. Gutierrez. 2009. Venoms, venomics, antivenomics. Febs Letters 583:1736–1743"
↑""Snake-bites: appraisal of the global situation". Who.com. Retrieved 2007-12-30"
↑""First Aid Snake Bites". University of Maryland Medical Center. Retrieved 2007-12-30"
↑""Pet boa constrictor chokes owner". BBC News. 2006-12-18. Retrieved 2007-12-30"
↑""Komodo dragon kills boy, 8, in Indonesia". msnbc. Retrieved 2007-12-30"
Bebler, John L.; King, F. Wayne (1979). The Audubon Society Field Guide to Reptiles and Amphibians of North America. New York: Alfred A. Knopf. pp. 581.ISBN 0394508246.
Capula, Massimo; Behler (1989). Simon & Schuster's Guide to Reptiles and Amphibians of the World. New York: Simon & Schuster.ISBN 0671690981.
Conant, Roger; Collins, Joseph (1991). A Field Guide to Reptiles and Amphibians Eastern/Central North America. Boston, Massachusetts: Houghton Mifflin Company.ISBN 0395583896.
Ditmars, Raymond L (1933). Reptiles of the World: The Crocodilians, Lizards, Snakes, Turtles and Tortoises of the Eastern and Western Hemispheres. New York: Macmillian. pp. 321.
Evans SE. 2003. At the feet of the dinosaurs: the origin, evolution and early diversification of squamate reptiles (Lepidosauria: Diapsida). Biological Reviews, Cambridge 78: 513–551. DOI: 10.1017/S1464793103006134
Evans SE. 2008. The skull of lizards and tuatara. In Biology of the Reptilia, Vol.20, Morphology H: the skull of Lepidosauria, Gans C, Gaunt A S, Adler K. (eds). Ithica, New York, Society for the study of Amphibians and Reptiles. pp1–344. Weblink to purchase
Evans SE, Jones MEH. 2010. The origin, early history and diversification of lepidosauromorph reptiles. In Bandyopadhyay S. (ed.), New Aspects of Mesozoic Biodiversity, 27 Lecture Notes in Earth Sciences 132, 27–44. DOI 10.1007/978-3-642-10311-7_2
Freiberg, Dr. Marcos; Walls, Jerry (1984). The World of Venomous Animals. New Jersey: TFH Publications.ISBN 0876665679.
Gibbons, J. Whitfield; Gibbons, Whit (1983). Their Blood Runs Cold: Adventures With Reptiles and Amphibians. Alabama: University of Alabama Press. pp. 164.ISBN 978-0817301354.
McDiarmid, RW; Campbell, JA; Touré, T (1999). Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference. 1. Herpetologists' League. pp. 511.ISBN 1893777006.
Mehrtens, John (1987). Living Snakes of the World in Color. New York: Sterling.ISBN 0806964618.
Rosenfeld, Arthur (1989). Exotic Pets. New York: Simon & Schuster. pp. 293. ISBN 067147654.
