 Helsingi Uspenski katedraal | |
| Asutatud | 1923 |
|---|---|
| Tegevuspiirkond | Soome |
| Peaorgan | Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat |
Soome Õigeusu Kirik (soome keelesSuomen ortodoksinen kirkko;rootsi keelesOrtodoxa kyrkan i Finland) onSoomes tegutsevusuühing, osa ülemaailmsestõigeusu kirikust. Kirikusse kuulus2018. aasta lõpu seisuga umbes 1,1% Soome elanikest (59 560 inimest[1]).
Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kõrval on Soome Õigeusu Kirik teine Soome usuühing, millel on avalik-õigusliku institutsiooni staatus. Kanooniliselt kuulub Soome Õigeusu Kirikautonoomse kirikunaKonstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsiooni. See on ainus õigeusu kirik, mis kasutab kogu kirikuaasta ulatuses – kaülestõusmispühade ja nendega seotud liikuvate pühade tähistamisel – uut ehkGregoriuse kalendrit[2].
Soome Õigeusu Kiriku pea tiitel on alates 2018. aastastHelsingi ja kogu Soome peapiiskop. Sellel ametikohal onElia (Wallgrén).
Soome Õigeusu Kirikus on kokku 3 piiskopkonda 21 kogudusega.[3]
Õigeusk levis tänaseKarjala ja Kagu-Soome aladele11. sajandilNovgorodi vabariigi aladelt. Samal sajandil allutati Karjala territooriumNovgorodi peapiiskopkonnale. Novgorodi misjonärid asutasid tõenäoliselt12. sajandilLaadoga järve saarteleValamo kloostri ja14. sajandilKonevitsa kloostri.1323. aastal sõlmitudPähkinäsaari rahuRootsi ja Novgorodi vahel määras kindlaks nende kahe riigi vahelise piiri ning aitas sellega kaasa Soome alade jagunemisele katoliikluse ja õigeusu mõjualadeks.[4]16. sajandi alguseks oli õigeuskkarjalaste seas kinnistunud, kuid vaatamata kiriku vastuseisule oli sellesse sulandunud mitmeidsoome muinasusundi elemente.[5]
Stolbovo rahuga1617. aastal liideti Karjala Rootsi kuningriigiga, kuid selle elanikkonnal võimaldati säilitada õigeusk. Hiljem püüdsid Rootsi võimud siiski eri meetoditega ka Karjala elanikkondaluterlusse pöörata. Seda innustas tagant niinimetatudluterliku ortodoksia levikRootsi Kirikus ja julgeolekukaalutlused. Karjala õigeusklikke elanikke kohustati osalema luterlikel jumalateenistustel ja õigeusu preestritel lubati tegutseda vaid venekeelse elanikkonna seas.Ingeri superintendendiJohannes Gezelius noorema sõnul oli õigeusk "peaaegu võrreldav pimeduse ja kuradi, türklaste ja paganate usuga"[4].
Turu rahuga1743. aastal ühendati valdavalt õigeusklikud alad jälleVenemaa võimu alla ja õigeusu kirik positsioon paranes. Kui1809. aastal läksFredrikshamni rahuga kogu Soome territoorium Venemaa keisri võimu alla ja moodustatiSoome suurvürstiriik, asutati õigeusu kogudused ka Lääne-Soome, muuhulgasHelsingi,Tampere,Turu jaVaasa linnadesse.[4]1865. aastast hakatikirikuslaavikeelsete jumalateenistuste kõrval pidama kasoomekeelseid jumalateenistusi.[5]1892. aastal moodustati Soomes asuvatest õigeusu kogudustest eraldiViiburi piiskopkond, mis alustas tegevust1895. aastal.19. sajandi lõpul püüdis Venemaa kasutada õigeusu kirikut kavenestamise tööriistana, kuid soomekeelne õigeusu vaimulikkond avaldas sellele tugevat vastupanu.[4]
Soome iseseisvumise järel tunnistas Soome valitsus kohaliku õigeusu piiskopkonna1918. aastal iseseisvaks, kuidVene Õigeusu Kirik tunnustas Soome Õigeusu Kirikutautonoomsena alles1921. aastal. Soome valitsuse kindel soov oli siiski vabastada õigeusu kirik Moskva mõju alt ja seetõttu pöörduti1922. aastalKonstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poole, kes võttis Soome Õigeusu Kiriku juulis1923 autonoomsena oma kanoonilissejurisdiktsiooni.[4] Tegelikult oli Soome kirik soovinud küll täielikku kiriklikku iseseisvust ehkautokefaaliat, kuid sellega Konstantinoopolis ei nõustutud.
Oktoobris 1917 toimunud Soome õigeusu kirikukogul oli otsustatud üle minnaJuliuse kalendriltGregoriuse kalendrile. Hiljem kiitis selle heaks kaMoskva ja kogu Venemaa patriarh. See tekitas aga vastumeelsust mitmetes vene kogudustes ja kaValamo kloostri munkades, pannes aluse 1920. aastate niinimetatudkalendritülile. Kalendritüli tulemusel lõid osa venekeelseid õigeusklikke Soome Õigeusu Kirikust lahku ning asutasid1926. aastal Viiburis ja1927. aastal Helsingis uuedkogudused, mis kasutasid edasivana kalendrit ning läksid Konstantinoopoli patriarhaadi Lääne-Euroopa vene koguduste eksarhaadi otsealluvusse.
1940. aastal kuulus Soome Õigeusu Kirikusse 81 631 inimest.
Teise maailmasõja tulemusel Soomet tabanud territoriaalsed kaotused tähendasid suuri kaotusi ka Soome Õigeusu Kirikule, mille põhiliikmeskond ja varad asusid Karjala aladel. Kirik kaotas suurema osa kinnisvarast ja mõlemad kloostrid, kuid suur osa okupeeritud Karjala jaPetsamo õigeusklikest elanikest evakueeriti Soome valdusse jäänud territooriumile. Kui1947. aastal määratiPariisi rahulepingutega kindlaks Soome jaNõukogude Liidu uus piir, jäi Nõukogude Liidu aladele 18 Soome Õigeusu Kiriku kogudust, mis läksid Vene Õigeusu Kiriku koosseisu. Nende asemel avati Soome Vabariigis 14 uut õigeusu kogudust. Valamo mungaklooster ja Lintula nunnaklooster asustati ümberHeinävesisse.[4] Riik eraldas kirikule raha 13 kirikuhoone ja 44 kabeli püstitamiseks.[6] Esimese sel ülesehitusperioodil rajatud kirikuna valmis1954. aastalJyväskylä Kristuse Ülestõusmise kirik.[7] Kiriku keskuseks saiKuopio, kuhu koliti ümber nii peapiiskopi residents, õigeusu kirikuvalitsus, preestriseminar ja õigeusu kiriku muuseum.[6]
Soome Õigeusu Kiriku ülesehitusperioodil vallandus ka kanoonilis-poliitiline kriis, kui Vene Õigeusu Kirik püüdis hakata allutama Nõukogude mõjupiirkonda jäänud riikide õigeusu kirikuid endale. Nii nõuti ka Soome kirikult naasmist Moskva ja kogu Venemaa patriarhi kanoonilisse jurisdiktsiooni. Valamo ja Konevitsa kloostrid läksidki üle Moskva patriarhaadi alluvusse hoolimata Soome kiriku juhtkonna vastuseisust. Soome õigeusklike enamus oli siiski jurisdiktsiooni muutmise vastu ja sai toetust ka Konstantinoopoli patriarhaadilt.1955. aastal langetas Soome Õigeusu Kiriku kirikukogu lõpliku otsuse, mille kohaselt ei olnud kiriku kanoonilise staatuse muutmiseks mingit alust. Kui Nõukogude Liidus algas 1950. aastate teisel poolel uus kirikuvastane võitlus, loobus Vene Õigeusu Kirik oma senistest pretensioonidest, tunnistas Soome kuulumist Konstantinoopoli patriarhi võimu alla ja tagastas ka omavoliliselt Moskva alla üle läinud kloostrid.[8][9][10]
Teise maailmasõja järel vähenes õigeusu kiriku liikmeskond pikki aastaid, vahel isegi mitmesaja inimese võrra aastas, sest luterlaste ja õigeusklike abiellumisel läks sageli õigeusklikust abikaasa üle luteri kirikusse ja seal ristiti ka abielust sündinud lapsed. Sageli oli selle taga ühiskondlik surve.[4] Kuni 1970. aastateni moodustasid õigeusklike enamuse Soomes inimesed, kes pärinesid vene, karjala võisaami perekondadest.
1969. aastal võeti vastu uus kirikuseadus, mis kehtis kuni jaanuarini2007.[11]
1970. aastatel olukord muutus, õigeusu tuntus ja maine soomlaste seas paranesid. See tulenes nii soome rahvusluse kui ka luterliku identiteedi muutustest 1960.–1970. aastatel.[4][5] Liikmeskond küll esialgu veel kahanes, kõige vähem liikmeid oli õigeusu kirikus1990. aastal (55 924 inimest). Edaspidi liikmeskond kasvas, eelkõige just (Venemaalt lähtuva) immigratsiooni tulemusel.[4]
1980. aastal moodustatiOulu läänis asuvatest kogudustest kolmanda piiskopkonnanaOulu piiskopkond,[5] kuigi suurem osa kiriku liikmetest elavad tänapäeval Lõuna-Soomes.
1990. aastatel ja 2000. aastatel on kirikuelus seoses muutustega ühiskonnas teravamalt üles kerkinud sotsiaalküsimused. Koos teiste õigeusu kirikutega on pööratud suurt tähelepanu naiste rollile kirikus.1998. moodustati Soome Õigeusu Kirikus alaline naiste töögrupp, kuhu kuuluvad peapiiskop ja neli õigeusklike naiste esindajat.Homoseksuaalsuse jasamasooliste abielu teema on samuti kerkinud õigeusu kontekstis päevakorrale, eriti seoses sellesisuliste debattidega Soome avalikus elus ja luterlikus kirikus, kuid siin on Soome Õigeusu Kirik alati rõhutanud kiriku traditsioonilist õpetust seksuaalsusest ja abielust. Üldiselt ei ole see aga teema, mille analüüsi ja käsitlusega Soome Õigeusu Kirik aktiivselt tegeleks.[11]
2010. aastate teises pooles hakkas kiriku liikmeskond taas vähenema. Kui 2014. aastal oli kirikus veel üle 61 000 liikme, siis 2018. aasta lõpuks oli nende arv 59 560. 2018. aasta kestel vähenes liikmeskond 626 inimese võrra. Suurenes ka kirikust lahkunud inimeste arv, neid oli kokku 981. Samal ajal liitus kirikuga 882 inimest. Kiriku liikmeskond vananeb ja 2018. aastal ületas matuste arv ristimiste arvu enam kui kolmekordselt.[1]
Soome Õigeusu Kiriku õigusliku staatuse määratleb1. jaanuaril 2007 jõustunud "Õigeusu kiriku seadus", mille kohaselt on kiriku aluseks "Piibel, traditsioon, õigeusu kiriku dogmad, kaanonid ja muud kiriklikud juhised". Seadus sätestab, et Soome Õigeusu Kirik on peapiiskopkond, mille haldusalaks on Soome Vabariigi territoorium. Seadus annab kirikule õiguse teha selle ja muude kirikuelu puudutavate õiguslike dokumentide muutmiseks ettepanekuid. Kui seadusesse tehakse muutusi riigipoolselt, on riigil kohustus kuulata ära kiriku seisukoht kavandatavate muudatuste osas.[12][13] Erinevalt Soome Evangeelsest Luterlikust Kirikust ei ole Soome Õigeusu Kirikul õigust ise algatada kirikut puudutavaid õigusakte.[14] Võrreldes eelmise, 1969. aasta kirikuseadusega andis uus seadus kirikule senisest rohkem vabadust oma struktuuri kujundamisel ja moodustas uue institutsioonina piiskopkondade nõukogud.[11]
Täpsemalt on kiriku juhtimise ja korralduse alused sätestatud kirikukogu vastu võetud põhimääruses.[12][13]
Soome Õigeusu Kiriku liikmed on kohustatud tasuma sarnaselt Soome Evangeelse Luterliku Kiriku liikmetega kirikumaksu, mida kogub kiriku nimel riik.[12] Kirikumaksu üksuseks on kogudus, just kogudustele maksab riik igakuiselt välja kogutud kirikumaksu summad. Nendest maksutuludest makstakse muuhulgas preestrite ja teiste kirikuteenijate palgad. Lisaks toetab riik kiriku ühiskondlike funktsioonide täitmist, nagu surnuaedade haldamine ja kultuuriväärtuslike kirikuhoonete korrashoidmine.
Kiriku kõrgeim seadusandlik organ on kirikukogu, kuhu kuuluvad ametikoha järgi kõik Soome Õigeusu Kiriku piiskopid ja valitavad liikmed: 11 vaimulikkonna esindajat, 3 koorijuhtide esindajat ja 18 ilmikute esindajat. Kõik kolm rühma (vaimulikud, koorijuhid, ilmikud) valivad oma esindajad eraldi ja kellelgi ei ole õigust osaleda rohkem kui ühe rühma esindajate valimistel. Kirikukogu valitud liikmete volitused kestavad kolm aastat. Kirikukogul on õigus otsustada kiriku kanooniliste suhete üle, teha ettepanekuid kiriku tegevust puudutavate õigusaktide muutmiseks, võtta vastu kiriku põhimäärus ja teha sellesse muudatusi, väljendada kiriku ametlikku seisukohta kirikule olulistes küsimustes, moodustada ja likvideerida piiskopkondi, valida piiskoppe ja kirikuvalitsuse liikmeid, võtta vastu kiriku eelarve ja kinnitada majandusaruanne, teostada üldist kontrolli ja järelevalvet kiriku tegevuse üle. Kirikukogu koguneb korraliselt igal aastal, lisaks on võimalik seda ka erakorraliselt kokku kutsuda.[12]
Kõik Soome Õigeusu Kiriku piiskopkondade piiskopid moodustavad piiskoppide kogu. Piiskoppide kogu ülesandeks on kinnitada piiskoppide ja abipiiskoppide valimiste tulemused, pühitseda piiskopid ametisse, kiita heaks ja kinnitada teenistusraamatud, korraldada kiriku välissuhtlust ning peatada vaimulike volitusi või heita vaimulikke vaimulikuseisusest välja. Samuti peab piiskoppide kogu tagama, et kirikukogu ja kirikuvalitsuse otsused vastaksid õigeusu kiriku õpetusele ja kaanonitele.[12]
Kirikupea on alates 1. jaanuarist 2018 Helsingi ja kogu Soome peapiiskop, enne kandis kirikupeaKarjala ja kogu Soome peapiiskopi tiitlit. Peapiiskop on küll kiriku kanooniline ja administratiivne juht, kuid kelle individuaalne otsustusõigus on minimaalne. Sarnaselt teiste piiskoppidega valitakse kirikupea kirikukogul, kuid erinevalt teistest piiskoppidest peab sellele ametikohale valitud isik saama heakskiidu ka Konstantinoopoli patriarhilt.[12][15] Ajalooliselt vajas peapiiskopi kandidaat kaSoome presidendi nõusolekut, kuid täna kehtiv kirikuseadus seda enam ette ei näe.
Kiriku igapäevast juhtimist teostab kirikuvalitsus, mille liikmed on kõik kiriku piiskopid ning kirikukogul kolmeks aastaks valitavad neli liiget, kellest üks peab olema tegevvaimulik ja ükskohtunikueksami sooritanud jurist.[12]
Kirikuvalitsuse juures tegutseb ka kiriku keskkassa, kuhu tasuvad osamakseid kõik kogudused ja kloostrid. Nendest vahenditest kaetakse kiriku keskvalitsuse ja piiskopkondade kulud, samuti makstakse vaimulike ja nende perekonnaliikmete pensione.[12]
Soome Õigeusu Kirikus on kokku kolm piiskopkonda. Iga piiskopkonda juhib piiskop, kelle juures tegutseb abistava organina piiskopkonna nõukogu. Piiskopkonna nõukogusse kuuluvad piiskop, kõigi piiskopkonna koguduste esipreestrid, kõigi piiskopkonnas asuvate kloostrite ülemad ja koguduse juhtorganite esindajad. Otsevalimistel kedagi piiskopkonna nõukogusse ei valita.[12]
Karjala piiskopkonna piiskop kandis kuni 2018. aastani tiitlit Karjala ja kogu Soome peapiiskop ning oli ühtlasi kogu Soome Õigeusu Kiriku pea. 1. jaanuarist 2018 seoti kirikupea tiitel Helsingi piiskopkonnaga ja sellest ajast kannab Karjala piiskop tiitlitKuopio ja Karjala metropoliit. Sellele ametikohale valiti novembris 2018 piiskopkonna senine vikaarpiiskop,Joensuu piiskopArseni.
Piiskopkonna keskus on tänapäeval Kuopios, enne Teist maailmasõda asus seeSortavalas. Piiskopkonnas on 45 preestrit ja 20 diakonit, kes teenivad 9 kogudust ning umbes 80 kirikut ja kabelit. Sellesse piiskopkonda kuuluvad ka mõlemad Soomes asuvad õigeusu kloostrid.[16]
Sellesse piiskopkonda kuuluvad järgmised kogudused: Iisalmi, Ilomantsi, Joensuu, Jyväskylä, Kuopio, Nurmes, Rautalampi, Taipale, Varkaus.
| Ametiaeg | Piiskop | Eluaastad |
|---|---|---|
| 1923–1960 | Herman | 1878–1961 |
| 1960–1987 | Paavali | 1914–1988 |
| 1987–2001 | Johannes | 1923–2010 |
| 2001–2017 | Leo | 1948– |
| 2018- | Arseni | 1957– |
Helsingi piiskopkond moodustati pärast Teist maailmasõda endiseViiburi piiskopkonna asemele. Selle piiskopkonna pea kandis kuni 2018. aastani tiitlitHelsingi metropoliit. 1. jaanuarist 2018 ühendati Helsingi piiskopkonna juhtimine kogu Soome Õigeusu Kiriku juhtimisega ja seoses sellega sai piiskopkonna juhi uueks tiitliks Helsingi ja kogu Soome peapiiskop.
Piiskopkonna peakirik onHelsingi Uspenski katedraal. Piiskopkonnas töötab 71 preestrit ja 29 diakonit, kes teenivad kokku 8 kogudust ning 40 kirikut ja kabelit.[16]
Helsingi piiskopkonda kuuluvad järgmised kogudused: Hamina, Helsingi, Hämeenlinna, Kotka, Lahti, Lappeenranta, Tampere, Turu.
| Ametiaeg | Piiskop | Eluaastad |
|---|---|---|
| 1945–1969 | Aleksanteri | 1883–1969 |
| 1970–1987 | Johannes | 1923–2010 |
| 1988–1996 | Tiihon | 1928–2000 |
| 1996–2001 | Leo | 1948– |
| 2001–2002 | Panteleimon (kt) | 1949– |
| 2002–2017 | Ambrosius | 1945– |
| 2018– | Leo | 1945– |
Oulu piiskopkond on Soome Õigeusu Kiriku kõige noorem piiskopkond. See asutati 1980. aastal. Piiskopkonna keskus asubOulus ja selle pea kannabOulu metropoliidi tiitlit. Piiskopkonnas on 14 preestrit ja 2 diakonit, kes teenivad 5 kogudust ning 24 kirikut ja kabelit.[16]
Oulu piiskopkonda kuuluvad järgmised kogudused: Kajaani, Kiuruvesi, Lapi, Oulu, Vaasa.
| Ametiaeg | Piiskop | Eluaastad |
|---|---|---|
| 1980–1996 | Leo | 1948– |
| 1996–2002 | Ambrosius | 1945– |
| 2002–2013 | Panteleimon | 1949– |
| 2013–2014 | Arseni (kt) | 1957– |
| 2014– | Elia | 1961– |
Soome Õigeusu Kirikul on kaks tegutsevat kloostrit.
Uus Valamo klooster loodi 1940. aastal pärastvana Valamo kloostri munkade evakueerimist Nõukogude vägede rünnaku alla langenud Laadoga järve Valamo saartelt. See on Soome Õigeusu Kiriku ainus meesklooster. Administratiivselt kuulub see Karjala piiskopkonda.
Uus Lintula klooster rajati1939. aastal pärastvana Lintula kloostri nunnade evakueerimist Nõukogude vägede rünnaku alla langenudKarjala kannaselt. See on Soome Õigeusu Kiriku ainus naisklooster. Administratiivselt kuulub see Karjala piiskopkonda.
Varem Soome Õigeusu Kirikule kuulunud ja seoses sõjaga samuti asukohta vahetanud Konevitsa meesklooster suleti munkade vähesuse, halbade elutingimuste ja majanduslike raskuste tõttu1966. aastal.
Kogudused on Soome Õigeusu Kirikus moodustatud territoriaalsel põhimõttel: õigeusklik inimene kuulub automaatselt oma koduvalla kogudusse.[12] Kogudus ei ole ilmtingimata seotud konkreetse kirikuga, ühe koguduse alla võib kuuluda mitu samas vallas või isegi maakonnas asuvat kirikut. Nii näiteks on Soome Õigeusu Kiriku struktuuris olemas vaid üksHelsingi kogudus, kuid selle koosseisu kuuluvad 5 kirikut Helsingi linnas, 2 kirikut Helsingi eeslinnades ja 7 kirikut muudesUusimaa maakonna asulates, lisaks mitmed kabelid.[17]
Kogudust juhib koguduse volikogu, kuhu kuulub ametikoha järgi koguduse esipreester ja lisaks koguduse üldkoosolekul neljaks aastaks valitavad liikmed. Volikogu liikmete arv võib ulatuda 9–21 inimeseni. Volikogu valib omakorda koguduse igapäevast, nii vaimulikku kui ka majandustegevust korraldava koguduse nõukogu, kuhu ametikoha järgi kuuluvad ka koguduse esipreester ja koguduse peakirikuvöörmünder.[12]
Soome Õigeusu Kirikus on kogudusel õigus valida endale vastava kvalifikatsiooniga inimeste hulgast ise kirikuteenijad. Koguduse esipreester ehk kirikhärra valitakse salajasel hääletusel koguduse üldkoosoleku poolt, muud preestrid, diakonid ja koorijuhi valib aga koguduse volikogu.[12]
Õpetuslikult järgib Soome Õigeusu Kirikõigeusu doktriine ja kaanoneid. Peamiseks erinevuseks teistest õigeusu kirikutest on see, et Soome kirik kasutab kogu kirikuaasta lõikes, kaülestõusmispühade tähistamisel Gregoriuse kalendrit. Ülejäänud õigeusu kirikud tähistavad vähemalt ülestõusmispühi Juliuse kalendri järgi.[2]
Soome Õigeusu Kiriku ametlik liturgiline keel on soome keel. Kuna kirik kannab hoolt ka immigrantide kogukondade eest, peetakse paljudes kogudustes ja kirikutes teenistusi ka muudes keeltes, eelkõigevene ja kirikuslaavi keeles. Näiteks Helsingi õigeusu koguduses tegeleb venekeelse hingehoiu ja kirikuslaavikeelsete teenistuste pidamisega Eestist pärit preester ja kirikuloolaneAndrei Sõtšov[18].
1988. aastal sulges Soome Õigeusu Kirik oma vaimuliku seminari ja viis vaimulikukandidaatide ettevalmistamise täielikult üleJoensuusseIda-Soome Ülikooli filosoofiateaduskonda. Ülikooli juures tegutseb õigeusu seminar, mis tagab vaimulikukandidaatidele võimalused ülikooli akadeemilise õppe kõrval kirikliku praktika saamiseks.[19] Ülikoolis on õigeusu teoloogia üliõpilastel võimalik valida kolme õppesuuna vahel: kirik ja kultuur (kohustuslik vaimulikukandidaatidele), usuõpetus ja kirikumuusika.[20]
Noortetöö on peamiselt koondunud kahte ühendusse: Õigeusu Noorte Liitu ja Õigeusu Õpilaste Liitu.
Kirik taunib vaimulike osalemist poliitikas.2009. aastal puhkes skandaal, kui õigeusu preesterMitro Repo kandideerisEuroopa Parlamenti ja osutus ka valituks. Soome Õigeusu Kirik keelas preester Repol jumalateenistusi pidada nii valimiskampaania kui ka kogu ametiaja vältel saadikuna. See tõi kaasa Soome ajakirjanduse kriitika, et kirik rikub ja piirab oma vaimulike inimõigusi.[11]
Sisemisjoniga tegeleb1885. aastal asutatudPühade Sergei ja Hermani Vennaskond. Vennaskonna peamised ülesanded on usuõpetuse korraldamine, kirikukooride asutamine, klubilise tegevuse elavdamine ja ikoonikirjutamise ringide asutamine. Lisaks annab vennaskond välja Soome õigeusklike häälekandjat, ajalehteAamun Koitto. Vennaskonda kuulub umbes 3000 inimest.[21]
Välismisjoniga tegelemiseks asutati1977. aastal ühing Ortodoksinen Lähetys (eesti keeles 'Õigeusu Misjon'), varem oli ka sellega tegelenud Pühade Sergei ja Hermani Vennaskond. Alates 1970. aastate algusest oli toetatud õigeusu kirikutUgandas, kuid seosesIdi Amini režiimi repressioonide süvenemisega tuli töö sellel suunal katkestada ja 1977. aastast suunati peamised jõupingutusedKeeniasse. Soome õigeusklikud on aidanud Keenias asutada koole ja ehitada kirikuid, Soome misjonärid tegutsevad sealAleksandria patriarhi jurisdiktsioonis.[22]
2013. aastal võttis välismisjoni üle ühing Filantropia. Selle fookus on olnud misjonist laiem: ühingu eesmärkideks on ka arenguabi ja katastroofiabi andmine ning rahvusvahelinediakooniatöö. Kui Keenias jätkub traditsiooniline misjonitöö, siisEtioopias on osaletud maaparandusprojektides,Lähis-Idas osutatud pagulasabi,Moldovas panustatudinimkaubandusevastasesse võitlusse,Tansaanias on panustatud üldhariduse ja õigeusu vaimulike koolituse parandamisse ningVenemaal Karjalas on tegevuse fookus diakooniatööl. Väiksemaid projekte on läbi viidud ka muudes riikides.[23]
Soome Õigeusu Kirik osaleb aktiivselt kristlike kirikute koostöös jaoikumeenilises liikumises. Kirik kuulubSoome Oikumeenilisse Nõukogusse,Euroopa Kirikute Konverentsi jaKirikute Maailmanõukogusse.
Soome Evangeelse Luterliku Kirikuga alustati oikumeenilist dialoogi1989. aastal. Nii nagu enamikus õigeusu kirikutes, on ka Soome Õigeusu Kirikus neid vaimulikke ja ilmikuid, kelle meelest on oikumeenia pigem kahjulik kui kasulik, kuid kiriku juhtkonna suhtumine oikumeenilisse koostöösse on olnud positiivne. Luterlastega on arutatud pastoraalküsimusi, kiriku rolli keskkonnaprobleemide lahendamisel, piiblitõlgendusi, kristlikku eluviisi, jm küsimusi.[11]
Kirikul on traditsiooniliselt head suhtedEesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. Need ulatuvad tagasi1919. aastasse, mil kavandati kahe kiriku liitumist ja ühise autokefaalse kiriku loomist. Samuti pärines Eestist Soome Õigeusu Kiriku esimene kirikupea, peapiiskopHerman (Aav).
Kui Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik taastas 1990. aastatel oma tegevuse Eestis, oli Soome peapiiskopJohannes (Rinne) aastatel 1996–1999 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peapiiskopi kohusetäitja (locum tenens).[11]
Vene Õigeusu Kirikuga jäid suhted vastuoluliseks ka pärast 1957. aastal lõppenud kanoonilist kriisi. Näitena positiivsest koostööst võib tuua Soome Õigeusu Kiriku vaimulike tegevuse Venemaa koosseisu kuuluvas Karjalas 1990. aastate alguses ja keskel. Kuna ligi pooltes Karjala õigeusu kogudustes puudusid sel ajal preestrid, saatis Soome kirik kokkuleppel Vene kirikuga oma vaimulikke nendesse kogudustesse.[11] Ühe probleemina kerkis 1990. aastatel ülesValamo kloostri taastamine selle algses asukohas Laadoga järvel. Nüüd oli paralleelselt olemas kaks Valamo kloostrit – üks Vene Õigeusu Kiriku, teine Soome Õigeusu Kiriku alluvuses, kusjuures esimene suhtus sageli soome õigeusklikesse vaenulikult seal kasutatava uue kalendri pärast.[11]
Uue dimensiooni kahe kiriku suhetes tekitas 1990. aastatel kasvanud emigratsioon Venemaalt Soome.2012. aastaks oli Soomes umbes 60 000 vene immigranti, kes moodustavad põhiosa Soome Õigeusu Kiriku uutest liikmetest, aidates hoida selle liikmeskonda kerges kasvus või vähemalt stabiilsena.[11] Samas soovib Vene Õigeusu Kirik ka ise Soome vene kogukonna eest hoolt kanda. Nii on pingeid tekitanud Vene kiriku tänane tegevus Soome territooriumil. Ametlikult ei ole Vene Õigeusu Kirik küll õigeusu kaanoneid rikkunud, sest ei ole moodustanud Soome territooriumil oma paralleelstruktuuri, kuid reaalselt tegutseb Soomes seitse Vene Õigeusu Kiriku kogudust, mis on Moskva ja kogu Venemaa patriarhi otsealluvuses. Neist viis on asutatud pärast1994. aastat.
Tihedate sidemete tõttu Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga süüdistas Vene Õigeusu Kirik Soome kirikut 1990. aastate Eesti kirikutüli ajal korduvalt Vene Õigeusu Kiriku siseasjadesse sekkumises. Suhted küll normaliseerusid hiljem, kuid jäid kuni peapiiskop Johannese ametisoleku lõpuni küllaltki jahedaks. 2001. aastal Soome peapiiskopiks saanudLeo (Makkonen) oli juba varem Vene Õigeusu Kiriku suhtes positiivsemalt meelestatud ning tema ajal hakkasid suhted taas soojenema.[11]
2015. aastal puhkes skandaal, kuiHelsingi metropoliitAmbrosius kutsus uute preestrite ordineerimise ajalaltarisse Soome Evangeelse Luterliku Kiriku naispiiskopiIrja Askola. Paljud Soome õigeusukiriku vaimulikud ja lihtliikmed olid sellise kanooniliste traditsioonide rikkumise vastu. Lõpuks pidi sekkumaKonstantinoopoli patriarhBartholomeos I, kes mõistis selle teo hukka ja hoiatas võimalike karistuste eest tulevikus.[24] Ambrosius leidis siiski oma teole õigustust. Ta on väljendanudfeministlikke seisukohti ja arvab, et naiste ordineerimist tuleks õigeusu kirikus kaaluda.[24]
Metropoliit Ambrosius on samuti olnudvabamüürluse lubamise eestkõnelejaks SÕK-s.[25]
Soome kirikus toimub ka terav debatthomoseksualismi küsimuses, kuid üldiselt oldakse sellel teemal toetaval seisukohal (küll mõnikord püüdes eristada vaimulikele esitatavaid kriteeriume lihtliikmetest).[25]