See artikkel räägib kultuurtaimena tuntud põld-sojaoast; perekonna kohta vaata artiklitSojauba (perekond); linna kohta Jaapani Okayama prefektuuris vaata artiklitSoja (Okayama prefektuur)
Teaduslikult kirjeldas sojauba esimesena1737. aastalCarl von Linné. Ta valis ka tänapäevani kasutatava perekonnanimeGlycine, kasutades seda küllPõhja-Ameerikas looduslikult kasvavate liblikõieliste kohta, mis tänapäeval ühendatakse perekondaApios. See nimi tulebkreeka sõnastglykys. Tõenäoliselt vihjas Linné sellega asjaolule, et liigi pirnikujulised söödavadmugulad on magusad. Kuid kodustatud sojaoale pani ta nimeksPhaseolus max. Esimesena pakkus tänapäeval kasutatava kombinatsiooniGlycine max välja1917. aastal USAbotaanikElmer Drew Merrill.
2010. aastal teatas rühm Ameerika teadlasi, et on järjestanud sojaoagenoomi. Sojauba on esimene liblikõieline, mille genoom järjestati.
Sojauba on kõige valgurikkam kaunvili, sisaldades kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab 91–96%.
Sojauba kasvab 0,2–2m kõrguseks. Temavars,lehed javiljad on kaetud peentepruunide võihallidekarvadega. Lehed on kolmetised ning nende osalehed on 6–15cm pikad ja 2–7cm laiad. Lehed valmivad enneseemnete valmimist.
Sojataimevili on karvanekaun. Kaunad kasvavad 3–5 kaupakobaras. Iga kaun on 3–8cm pikk ja sisaldab tavaliselt 2–4 seemet, vahel rohkemgi. Seemne läbimõõt on 5–11mm. Seemned on vägaproteiinirikkad. Neid võibkuivatada ja nad jäävad endiselt eluvõimeliseks, kui niiskust saavad. Seemnel on paks kest, aga kui sinna pragu sisse teha, siis seeme enam idanema ei hakka.
Sojauba kasvab kõige paremini seal, kus suve keskmine õhutemperatuur on +20...+30°C. Ta talub mitmesugustpinnast, aga kõige paremini kasvab niiskellammimullal, kus on palju orgaanilisi aineid.
Nagu enamik liblikõielisi, suudab ka sojaubapinnasesselämmastikku siduda. See on võimalik sellepärast, et ta onsümbioosisbakteriBradyrhizobium japonicum'iga. Suurema saagi saamiseks tulebkülvamise ajal sojaubadele neid baktereid lisada. Eesti mullastikus seda bakterit looduslikult ei esine ja seetõttu on vaja kõik seemned eelnevalt inokuleerida Rhizobium japonicumiga.
2014. aastal kanti sordilehele esimene Eestis aretatud ja siinsetele kliimatingimustele vastav põld-sojaoa sort 'Laulema'.[1] Tegu on tavaaretuse meetodeil saadud mitte-GMO sordiga, mis sobib nii õli- kui ka valgutootmiseks.
Koreast on leitud 3000 aastat vanu sojaoajäänuseid. Siiski polnud nendest nii palju järel, et kindlaks teha, kas nad on kodustatud või mitte. Vahe on selles, et metsiku sojaoa viljad lõhkevad ja puistavad seemned kaugele laiali, aga kodustatud taimedel onmutatsioon, mistõttu seda ei juhtu.
Kui1930. aastatel tabasid Ameerika Ühendriikide keskosa tohutudtolmutormid, aitas sojauba piirkonnas pinnast taastada, sest sidus pinnases lämmastikku. Siiski ei taastunud paljudes piirkondades tolmutormide eelne maa väärtus kunagi.
1930. aastatel kulutasFord Motor Company sojaoa uurimiseks 1,25 miljonitUSA dollarit. 1935. aastaks kasutati iga Fordiauto tootmisel sojasaadusi.Sojaõli kasutati autodevärvimisel jaamortisaatorite vedelikuna.Henry Ford propageeris soja kasutamist niihästi toiduna kui katööstusetoorainena. Ta aitas välja töötadasojapiima ja -jäätist ning korraldas sojastplasti tootmist. Sellest plastist valmistas ta1941. aastal isegi auto prototüüpeksemplari, aga samal aastal puhkenud sõja tõttu vähenes järsult nõudlus sõiduautode järele ja sojast saadud plastist ei hakatud siiski autosid tootma.
1931. aastal palkas Ford keemikud, kes pidid välja töötama sojapõhisekunstsiidi. Neil õnnestuski sojakiududest riiet valmistada. Selleks oli vaja neid kiudeformaldehüüdivannis kõvendada japarkida. Saadud kunstsiidi nimetasid nadazloniks.1940. aastal toodeti seda kuni 2,5 tonni päevas, aga kuna 1935. aastal oli leiutatudnailon, mis osutus märksa odavamaks, siis azlon rahvusvahelisele turule ei jõudnudki.
Sojaõli ja tärklist sisaldavaid seemneid kasutatakse paljude toiduainete valmistamisel (näitekssojaõli,sojapiim,sojajogurt,sojakaste jatofu). Sojatooteid peetakse paljudest loomsetest analoogidest tervislikumaks[viide?], samas tekitavad need sagelisojaallergiat.
Sojaubades leidub oomega-3- jaoomega-6-rasvhappeid vahekorras, mis võib teatud tegurite koostoimel soodustadapõletike levikut.
Kui inimtoiduks töödeldudsoja kasutatakse suurte kariloomadesöödana, võib inimese organism tõenäoliselt ka sellise looma liha söömiselkahjulikke rasvhappeid omastada. Loomasöödana kasutatakse sojaoast selliseid saadusi nagu röstitud sojaoad, sojakook, -jahu, -kestad, -pulp, sojamelass jmt.
Tavalisel karjamaal kasvavaid sojataimi süües võib lihaloom hoopisoomega-3-rasvhappeid saada ning need võivad olenevalt lihalooma kehamassist ja tervislikust seisukorrast tal põletikke leevendada.
2010. aastal oli soja keskminesaagikus 2,5 tonni hektarilt. Kolmel suurimal tootjariigil oli see keskmiselt 3 tonni hektarilt. Kõige suurema saagikusega riik onTürgi, kus see oli 3,7 t/ha. Maailmarekordi püstitas 2010. aastal üks Ameerika ÜhendriikideMissouri osariigi talunik, kes kogus hektarilt 10,8 tonni. Kuid see nõuab põllu eest aastatepikkust hoolitsust, korralikku niisutust jaumbrohumürkide kasutamist.
1960. aastatel andsid Ameerika Ühendriigid maailma sojaekspordist üle 90%. Seevastu 2005. aastal andsid maailma sojaekspordist Brasiilia 39%, Ameerika Ühendriigid 37% ja Argentina 16%. Kui 1960. aastatel olid põhilised importijad Euroopa riigid, kes ei nõudnud sojalt tollimaksu, siis 2005. aastal läks 41% sojaimpordist Hiinasse, 22%Euroopa Liitu, 6% Jaapanisse ja 6% Mehhikosse.
Arvatakse, et teatud riikides on suur osa sojaoaseemnetest (nii seemnete kui ka saadustena) tänapäevalgeneetiliselt muundatud. Geenmuundatud sojaoa tõi esimesena turule Ameerika Ühendriikide ettevõteMonsanto1995, see kandis nime Roundup Ready ja oli väga vastupidav Monsanto toodetava umbrohumürgiRoundup suhtes. Täpsemalt oli see sort tundetu umbrohumürgis leiduvaglüfosaadi suhtes.
1997. aastal oli juba 8% Ameerika Ühendriikide soja kasvupinnast geenmuundatud sordi all, aga 2010. aastal juba 93%. 2006. aasta uurimus näitas, et geenmuundatud soja kasvatamine on vähendanud taimemürkide kasutamist sojapõldudel.
Monsanto plaanide kohaselt peaks 2013. aastal 39–41 miljonitaakrit saama Genuity® Roundup Ready 2 Yield® seemne alla.[3]
Tänapäeval nõuabEuroopa Liit Ameerika Ühendriikide sojatootjatelt väga põhjalikkusertifitseerimist, enne kui neil oma kaubaga Euroopa Liidu turule tulla lubab. Euroopa Liidus on nii edasimüüjate kui ka tarbijate seas märgatav vastumeelsus geenmuundatud toodete suhtes.
.jpg)
