 | See artikkelvajabtoimetamist.(Juuni 2015) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | Artiklis ei ole piisavaltviiteid.(Juuni 2015) Palun aita väiteid kontrollida javiiteid lisada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
.png)
Slavoonia (horvaadiSlavonija) onDalmaatsia,Kesk-Horvaatia jaIstria kõrval üks neljastHorvaatiaajaloolisestpiirkonnast. Asudes riigi idaosas, kattub see laias laastus viieHorvaatia maakonnaga:Brodi-Posavina,Osijeki-Baranja,Požega-Slavoonia,Virovitica-Podravina jaVukovari-Srijemi, kuigi maakondade territoorium hõlmab kaBaranja, ja Slavoonia kui piirkonna läände ulatumise definitsioon varieerub. Maakonnad katavad 12 556 km2 või 22,2% Horvaatiast, seal elab 806 192 inimest – 18,8% Horvaatia rahvastikust. Suurim linn piirkonnas onOsijek, järgnevadSlavonski Brod jaVinkovci. Slavoonia paiknebPannoonia madalikul, ümbritsetuna laias laastusDoonau,Drava jaSava jõest. Läänes koosneb piirkond Sava ja Drava orgudest ja mägedest, mis ümbritsevadPožega orgu, ja idas ontasandikud. Slavoonias on mõõdukasmandriline kliima, suhteliselt väheste sademetega.
PärastRoomalangust, mis valitses tänapäeva Slavoonia ala 5. sajandini, kontrollisididagoodid jalangobardid ala enneavaaride jaslaavlaste saabumist, kui 7. sajandil loodiPannoonia Horvaatia vürstkond. See liidendati hiljemHorvaatia kuningriiki ja pärast viimase langust valitseti kuningriikipersonaalunioonis Ungariga.Osmanite Slavoonia-vallutus leidis aset aastatel 1536–1552. Aastal 1699, pärastSuur Türgi sõda, anti SlavooniaüleHabsburgidele. Keisririigi reform läbi1867. aasta kompromissi määras selleriigi Ungari osasse ja aasta hiljemHorvaatia-Slavoonia kuningriiki. Aastal 1918, kuiAustria-Ungari lagunes, oli Slavoonia osa lühiealisestSloveenide, Horvaatide ja Serblaste riigist, mis omakorda muutushiljem Jugoslaaviaks ümber nimetatud kuningriigi osaks.Horvaatia iseseisvussõja ajal toimusid Slavoonias ägedad võitlused – sealhulgasVukovari lahing.
Slavoonia majandus põhineb suurestitöötleval tööstusel, kaubandusel, transpordil ja tsiviilehitusel. Põllumajandus on selle majanduse tähtis osa: Slavoonias on 45% Horvaatia põllumajandusmaast ja ta moodustab olulise osa Horvaatia loomakasvatusest japüsikultuuride toodangust. Slavoonia 5 maakonna sisemajanduse koguprodukt (SKP) on väärt 6 454 miljoniteurot või 8 005 eurot inimese kohta – 27,5% alla riigi keskmist. 5 maakonna SKP moodustab 13,6% Horvaatia SKP-st.
Slavoonia kultuuriline pärand on segu ajaloolistest mõjutustest, eriti 17. sajandi lõpust, kui Slavoonia hakkas taastuma Osmanite sõdadest, ja pärimuskultuurist. Slavoonia aitas kaasa Horvaatia kultuurile kunsti, kirjanike ja poeetide kaudu ningkunsti eestkoste kaudu. Pärimusmuusikas on Slavoonia eristuv Horvaatia piirkond ja pärimuskultuuri säilitataksefolkloorifestivalide kaudu, tähtsustadestamburitsa muusikat jabećaraci – rahvamuusika vormi, mis onUNESCO poolt tunnistatudvaimseks kultuuripärandiks. Slavoonia köök peegeldab mitmekesiseid mõjutusi – rahvuslike ja võõramaiste elementide segu. Slavoonia on üks Horvaatia veinipiirkondi,Ilok jaKutjevo on tunnustatud veinitootmise keskused.
Pikemalt artiklisHorvaatia ajalugu
NimiSlavoonia pärinebvarakeskajast. Ala nimetatislaavlaste järgi, kes siin elasid ja kutsusid end*Slověne. Tüvi*Slověn- ilmuskeelemurretesse, mida kõnelesid rahvad, kes asusid alalSutla jõest läänes, samutiSava jaDrava jõe vahel –lõunaslaavlased, kes elasid endiseIllyricumi aladel. Nende jõgedega ümbritsetud ala kutsutialgslaavi keelesSlověnьje. See sõna arenes hiljem mitmeks praeguseks vormiksslaavi keeltes, ja teised keeled võtsid mõiste üle.
Pikemalt artiklitesHorvaatia esiajalugu,Illüüria,Illyricum (Rooma provints) jaPannonia (Rooma provints)Mitmeneoliitikumi jaeneoliitikumi kultuuri jäänuseid on leitud kõigis Horvaatia piirkondades, kuid enamik kohti on leitudPõhja-Horvaatia jõeorgudes, sealhulgas Slavoonias. Kõige olulisemad kultuurid, mille esinemist on avastatud, onStarčevo kultuur, mille leide on välja tulnudSlavonski Brodi lähistel jadateeritud6100–5200 eKr,Vučedoli jaBadeni kultuurid. Enamik Badeni ja Vučedoli kultuuridega seotud leide on avastatudVukovari ümbruses alal, mis ulatubOsijeki jaVinkovcini. Badeni kultuuri paigad Slavoonias on dateeritud aastatega3600–3300 eKr ja Vučedoli kultuuri leiud on dateeritud aastatega 3000–2500 eKr.Rauaaeg jättis jäljed varasesseillüüriHallstatti kultuuri jakeldiLa Tène kultuuri. Palju hiljem asustasid piirkonda illüürlased ja teised hõimud, sealhulgaspannoonlased, kes valitsesid enamikku tänapäeva Slavooniast. Kuigi Illüüria asustuste arheoloogilisi leide on palju hõredamalt, kuiAadria merele lähematel aladel, on tehtud olulisi avastusi, näiteksKaptolisPožega lähedal. Pannoonlased puutusidRooma riigiga esmakordselt kokku aastal35 eKr, kui roomlased vallutasid Segestica, tänapäevaSisaki. Vallutus lõpetati aastal 11 eKr, kui loodiRooma provints Illyricum, mis hõlmas tänapäeva Slavoonia, samuti suure territooriumi Doonau paremkaldal. Provints nimetati ümber Pannoniaks ja jaotati kahe aastakümne pärast.
Pikemalt artiklitesPannoonia Horvaatia vürstkond,Horvaatia kuningriik (keskaegne) jaHorvaatia personaalunioonis Ungariga
PärastLääne-Rooma riigi, mis hõlmas tänapäeva Slavoonia territooriumi, kokkuvarisemist sai ala5. sajandi lõpulIdagootide kuningriigi osaks. Kuid kontroll ala üle osutus oluliseks ülesandeks ja6. sajandil antilangobardidele suurem võim Pannonia üle, mis lõppes nende tagasitõmbumisega 568. aastal ningavaaride ja slaavlaste saabumisega, kes saavutasid kontrolli Pannonia üle 582. aastaks. Vastavalt10. sajandi Bütsantsi keisriKonstantinos VII kirjutatud teosele "De Administrando Imperio" saabusid horvaadid alale, kus nüüd on Horvaatia,7. sajandi algul, kuigi see on vaidluse all ja teised hüpoteesid panevad sündmuse 6. ja9. sajandi vahele. Lõpuks loodi kakshertsogkonda –Pannoonia hertsogkond jaDalmaatsia hertsogkond, mida valitsesidLjudevit Posavski jaBorna, nagu näitavadEinhardi kroonikad alates 818. aastast. See ürik on esimene dokument Horvaatia aladest,Frangi riigivasallriikidest sel ajal. Frankide ülemvõim lõppesMislavi valitsemisajal kaks aastakümmet hiljem.
Tomislav oli esimene Horvaatia valitseja, keda kutsuti kuningaks. See juhtus paavstJohannes X kirjas, kus dateeritakseHorvaatia kuningriiki aastal 925. Tomislav alistasUngari jaBulgaaria sissetungijad, laiendades Horvaatia kuningate mõju põhjasuunas Slavooniasse. Keskaegne Horvaatia kuningriik jõudis oma haripunkti11. sajandilPetar Krešimir IV (1058–1074) jaDmitar Zvonimiri (1075–1089) valitsemisajal. KuiStjepan II 1091. aastal suri, lõpetadesTrpimirovići dünastia, nõudis Horvaatia krooniUngarikuningasLászló I. Vastuseis nõudele viissõjani ning aastal 1102Horvaatia ja Ungari personaalunioonini, mida valitsesKálmánÁrpádi dünastiast. Järgmised neli sajandit valitseti Slavooniat Horvaatia kuningriigi osanaSabori (parlamendi) ja kuninga nimetatudbaani (asekuninga) poolt. Sel perioodil kasvasid territoriaalsed kaotusedOsmanitest vallutajatele.Osmanite vallutused viisid 1493. aastaKrbava välja lahinguni ja 1526. aastaMohácsi lahinguni, mis mõlemad lõppesid Osmanite otsustava võiduga. Ungari kuningasLajos II tapeti Mohácsi lahingus ningFerdinand IHabsburgide dünastiastvaliti aastal 1527 Horvaatia uueks valitsejaks, tingimusel, et ta pakub Horvaatiale kaitset Osmanite riigi vastu, austades samas selle poliitilisi õigusi. Sel perioodil toimus kohaliku aadli, naguFrankopanid jaŠubićid, esiletõus ja tekitas kahest perekonnast arvukaltbaane. Praegune Slavoonia vapp, mida kasutatakse ametlikes asjadesHorvaatia vapi osana, pärineb sellest perioodist – see anti Slavooniale kuningasUlászló II poolt 8. detsembril 1496.
Pikemalt artiklitesHorvaatia–Osmanite saja-aastane sõda,Požega sandžak jaSuur Türgi sõdaPärast Mohácsi lahingut laiendasid Osmanid oma valdusi Slavoonias, hõivates 1536. aastalĐakovo ja 1537. aastal Požega, alistades 1537. aasta septembrisGorjani allJohann Katzianeri juhitudHabsburgide armee, mis püüdis Slavooniat tagasi võtta. 1540. aastaks oli ka Osijek Osmanite kindla kontrolli all jaPožega sandžaki loomisega kehtestati Slavoonias korrapärane haldus. Osmanite võim Slavoonias laienes, kui samal aastal alistusNovska. Türklaste vallutused jätkusid –Našice hõivati 1541. aastal,Orahovica jaSlatina 1542. aastal, ning 1543. aastal hõivatiVoćin,Sirač ja pärast 40-päevast piiramistValpovo. 1544. aastal vallutasid Osmanite väedPakraci. Vaenutegevuse vähenemine tõi 1547. aastal umbes viieaastase vaherahu ja ajutise stabiliseerumise Habsburgide ja Osmanite riikide vahelisel piiril, kusViroviticast sai kõige tähtsam Habsburgide kaitsekindlus ja Požegast kõige tähtsam Osmanite keskus Slavoonias, kui Osmanid olid edenenud Sisakki jaČazmasse, sealhulgas linnade lühiajaline okupatsioon. Türgi vägede edasised püüdlused läänesuunas tähendasid märkimisväärset ohtuZagrebile ning ülejäänud Horvaatiale ja Ungari kuningriigile, ajendades Habsburgide monarhiat suuremale kaitsele pühenduma. Üks aasta pärast 1547. aastat vaherahu lõppes,Ivan Lenković kavandas piirialadel vägede ja kindluste süsteemi,Horvaatia sõjaväestatud piiriala eelkäijat. Sellegipoolest lõpetati 1552. aastal Osmanite Slavoonia-vallutus, kui vallutati Virovitica. Osmanite edenemine Horvaatia territooriumil jätkus kuni 1593. aastaSisaki lahinguni, esimese otsustava Osmanite kaotuseni ja piiri kestvama stabiliseerumiseni.Suure Türgi sõja (1667–1698) ajal saadi Slavoonia 1687. aastal tagasi, kui Osmanid piirkonna maha jätsid – erinevalt Lääne-Bosniast, mis oli olnud Horvaatia osa enne Osmanite vallutust. Tänapäeva Slavoonia lõunapiir ja piir Horvaatia ningBosnia ja Hertsegoviina vahel on selle tulemuse jäänuk.
Osmanite sõjad algatasid suure demograafilise muudatuse. Horvaadid rändasidAustria suunas ja tänapäevaBurgenlandi horvaadid on nende ümberasujate otsesed järglased. Põgenenud horvaatide asemele kutsusid HabsburgidBosnia jaSerbiaõigeusklikku rahvast, pakkudes sõjaväeteenistust Horvaatia Sõjaväestatud Piiritsoonis. Serblaste ränne sellesse piirkonda jõudis haripunktiSuure serblaste rände ajal aastatel 1690 ning 1737–1739.
Pikemalt artiklitesSlavoonia kuningriik jaAustria-Ungari
Karlowitzi rahuga saadud alad läksid Horvaatiale, mis ise oli liidus Ungariga ja liitu valitsesid Habsburgid. Piiriala pikiUna, Sava ja Doonau jõge muutusSlavoonia sõjaväestatud piiritsooniks. Sel ajal võttis Osijek Požegalt üle äsjaloodudSlavoonia kuningriigi haldus- ja sõjaväelise keskuse rolli. 1830. ja 1840. aastatel toimusrahvusromantismist inspireeritudHorvaatia rahvuslik ärkamine, poliitiline ja kultuuriline kampaania, mis propageeris kõigi lõunaslaavlaste ühtsust keisririigis. Selle põhitähelepanu oli suunatud kirjakeele loomisele, vastukaaluksungari keelele, koos horvaatia kirjanduse ja kultuuri edendamisega.1848. aasta Ungari revolutsiooni ajal asus Horvaatia austerlaste poolele, baanJosip Jelačić aitas 1849. aastal võita Ungari vägesid, ja käivitadasaksastamise poliitika perioodi. 1860. aastatel sai selle poliitika ebaedu ilmseks, mis viisAustria-Ungari kompromissini japersonaaluniooni loomiseniAustria keisririigi jaUngari kuningriigi kroonide vahel. Leping jättis Horvaatia staatuse küsimuseTransleitaania osana Ungarile – ja staatus lahendatiHorvaatia-Ungari kompromissiga, kui Horvaatia ja Slavoonia kuningriigid ühendatiHorvaatia-Slavoonia kuningriigiks. Pärast seda, kuiAustria-Ungari okupeeris 1878. aastaBerliini lepingu järelBosnia ja Hertsegoviina, kaotati sõjaväestatud piiritsoonid ning Horvaatia ja Slavoonia sõjaväestatud piiritsoonide territoorium anti 1881. aastal vastavalt Horvaatia-Ungari kompromissi sätetele tagasi Horvaatia-Slavooniale. Sel ajal sai Horvaatia-Slavoonia idapoolseimaks punktiksZemun, kui koguSrem liideti kuningriigiga.
Pikemalt artiklitesJugoslaavia loomine,Jugoslaavia Kuningriik,Horvaatia banaat,Teine maailmasõda Jugoslaavias jaIseseisev Horvaatia Riik29. oktoobril 1918 kuulutas Horvaatia Sabor iseseisvust ja otsustas ühineda äsja loodudSloveenide, Horvaatide ja Serblaste riigiga, mis 4. detsembril 1918 astus omakorda liituSerbia kuningriigiga, et moodustadaSerblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.Trianoni rahuleping sõlmiti 1920. aastal pärastesimese maailmasõja lõppuliitlaste jaUngari kui ühe Austria-Ungari järglasriigi vahel. Leping kehtestas Ungari lõunapiiri piki Drava jaMura jõge, välja arvatudBaranja, kus ainult maakonna põhjaosa läks Ungarile. Omandatud Baranja territooriumi ei tehtud Slavoonia osaks, nagu külgnevat Osijekit, kuna 1918. aasta eelne haldusjaotus tühistati uue kuningriigi poolt. Poliitiline olukord uues kuningriigis halvenes, mis viis 1929. jaanuaris kuningasAleksandaridiktatuurini. Diktatuur lõppes ametlikult 1931. aastal, kui kuningas kehtestas unitaarsema põhiseaduse, mis andis täidesaatva võimu kuningale, ja muutis riigi nime Jugoslaaviaks.Cvetkovići–Mačeki kokkulepe 1939. aasta augustist asutas autonoomseHorvaatia banaadi, mis hõlmas Slavoonia. Vastavalt kokkuleppele säilitas Jugoslaavia valitsus kontrolli riigikaitse, sisejulgeoleku, välisasjade, kaubanduse ja transpordi üle, kui muud asjad jäeti Horvaatia Saborile ja krooni poolt nimetatud baanile.
1941. aasta aprillisokupeeriti JugoslaaviaSaksamaa jaItaalia poolt. Pärast sissetungi liidendati Slavoonia territooriumIseseisvasse Horvaatia Riiki,natsistide toetatudnukuriiki, ja määratisõja ajaks Saksa okupatsioonitsooniks. Režiim kehtestasjuudivastaseid seadusi ning viis läbi etnilise puhastuse ja genotsiidikampaania serblaste jamustlaste vastu, näiteksJasenovaci jaStara Gradiška koonduslaagrites. Varsti tekkis piirkonnas relvastatud vastupanu ja 1942. aastast kontrollis see olulisi territooriume, eriti Slavoonia mägistes osades.Josip Broz Tito juhitudJugoslaavia Partisans saavutasid täieliku kontrolli Slavoonia üle 1945. aasta aprillis.
Pikemalt artiklitesHorvaatia Sotsialistlik Vabariik jaHorvaatia iseseisvussõda
Pärast teist maailmasõda sai Horvaatiast – sealhulgas Slavooniast –Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigiüheparteilinesotsialistlik föderaalüksus, mida valitsesidkommunistid, kuid millel oli föderatsioonis teatav autonoomia. Autonoomia suurenes tõhusalt1974. aasta Jugoslaavia põhiseadusega, mis täitis põhiliseltHorvaatia kevade liikumise eesmärgid ja pakkus seadusliku aluse föderatsiooni osaliste iseseisvusele. 1947. aastal, kui kõik endise Jugoslaavia vabariikide piirid piirikomisjonide poolt vastavaltAVNOJ-i 1943. ja 1945. aasta otsustele määratleti, defineeritiJugoslaavia Baranja föderaalne korraldus kui Horvaatia territoorium, mis võimaldas selle lõimumise Slavooniaga. Komisjonid määrasid ka tänapäeva 317,6 km pikkuse piiri Serbia ja Horvaatia vahel Sremis ning pikiDoonau jõgeIloki ja Drava jõesuu vahel ja edasi põhja suunas Ungari piirini, kus lõik Drava jõesuust lõunas vastas piirileHorvaatia-Slavoonia kuningriigi jaBács-Bodrogi komitaadi vahel, mis eksisteeris 1918. aastani ja esimese maailmasõja lõpuni.
1980. aastatel poliitiline olukord Jugoslaavias halvenes, kui rahvuslikke pingeid õhutasid 1986. aasta SerbiaSANU Memorandum ja1989. aasta riigipöörded Vojvodinas, Kosovos ja Montenegros. 1990. aasta jaanuaris killustus kommunistlik partei vabariigiti, kusjuures Horvaatiafraktsioon nõudis lõdvemat föderatsiooni. Samal aastal toimusid Horvaatiasesimesed mitmeparteilised valimised, kusFranjo Tuđmani võit tõstis veelgi rahvuslikke pingeid.Horvaatia serblased lahkusid, kavatsusega Horvaatiast iseseisvus saavutada, Saborist ja kuulutasid autonoomiat aladel, millest sai varsti tunnustamataSerbia Krajina vabariik (RSK). Kui pinged kasvasid, kuulutas Horvaatia 1991. aasta juunisiseseisvust; kuid see jõustus 8. oktoobril 1991. Pinged kasvasidHorvaatia iseseisvussõjaks, kuiJugoslaavia Rahvaarmee ja mitmed serbia poolsõjaväelised üksused ründasid Horvaatiat. 1991. aasta lõpuks oli laial rindel peetud äge sõda vähendanud Horvaatia kontrolli umbes 2/3-ni selle territooriumist.
Slavoonias olid esimesteks relvastatud konfliktideks kokkupõrkedPakracis jaBorovo Selos Vukovari lähedal.Lääne-Slavoonia okupeeriti augustis 1991 pärastJugoslaavia vägede edenemistBanja Lukast põhjas üle Sava jõe. Need surutiHorvaatia armee poolt osaliselt tagasi operatsioonidesOtkos 10 jaOrkan 91, mis tekitasid rindejoone ümberOkučani ja Pakracist lõunas, mis jäi peaaegu muutumatuks rohkem kui kolmeks aastaks kunioperatsioonini Bljesak mais 1995. Relvastatud konfliktIda-Slavoonias, mis saavutas haripunktiVukovari lahinguga ja sellele järgnenudveresaunaga, hõlmas ka raskeid võitlusi ning Osijeki ja Vinkovci edukat kaitset. Rindejoon stabiliseerus ja relvarahu lepiti kokku 2. jaanuaril 1992, see jõustus järgmisel päeval. Pärast relvarahu lähetati okupeeritud aladeleUNPROFOR, kuidserblaste aladelt Bosnias käivitatud hootised suurtüki- ja raketirünnakud jätkusid mitmes Slavoonia paigas, eriti Slavonski Brodis jaŽupanjas. Sõda lõppes 1995. aastal, kui Horvaatia saavutas augustis RSK üleotsustava võidu. Ülejäänud okupeeritud alad – Ida-Slavoonia – anti Horvaatiale tagasiErduti lepingu kohaselt 1995. aasta novembris, protsess lõpetati jaanuaris 1998.
Pikemalt artiklisHorvaatia maakonnad
Horvaatia maakonnad taastati aastal 1992, kuid nende piirid muutusid mõneti, viimane muudatus leidis aset aastal 2006. Slavoonia koosneb viiest maakonnast –Brodi-Posavina,Osijeki-Baranja,Požega-Slavoonia,Virovitica-Podravina jaVukovari-Srijemi – mis katavad laias laastus ajalooliselt Slavooniaga seostatud territooriumi. Viie maakonna territooriumi läänepiir asub alal, kus Slavoonia läänepiir üldiselt Osmanite vallutustest saati paiknes, ülejäänud piirid onHorvaatia rahvusvahelised piirid. See panebBaranja Horvaatia-osa Slavoonia maakondadesse, moodustades Ida-Horvaatiamakroregiooni. NimesidIda-Horvaatia jaSlavoonia kasutatakse üha rohkem sünonüümidena. Brodi-Posavina maakond sisaldab 2linna – Slavonski Brod jaNova Gradiška – ning 26valda. Osijeki-Baranja maakond sisaldab 7 linna –Beli Manastir,Belišće,Donji Miholjac, Đakovo, Našice, Osijek ja Valpovo – ning 35 valda. Požega-Slavoonia maakond sisaldab 5 linna –Kutjevo,Lipik, Pakrac,Pleternica ja Požega – ning 5 valda. Virovitica-Podravina maakond sisaldab 3 linna – Orahovica, Slatina ja Virovitica – ning 13 valda. Vukovari-Srijemi maakond sisaldab 5 linna – Ilok,Otok, Vinkovci, Vukovar ja Županja – ning 26 valda. Viis maakonda kokku hõlmavad pindala 12 556 km², mis moodustab 22,2% Horvaatia territooriumist.
| Maakond | Keskus | Pindala (km²) | Rahvaarv |
|---|---|---|---|
| Brodi-Posavina | Slavonski Brod | 2043 | 158 559 |
| Osijeki-Baranja | Osijek | 4152 | 304 899 |
| Požega-Slavoonia | Požega | 1845 | 78 031 |
| Virovitica-Podravina | Virovitica | 2068 | 84 586 |
| Vukovari-Srijemi | Vukovar | 2448 | 180 117 |
| KOKKU: | 12 556 | 806 192 | |
| Allikas:Horvaatia Statistikaamet | |||
Pikemalt artiklisHorvaatia geograafiaSlavoonia, kui geograafilise piirkonna piirid ei pruugi viie maakonna piiridega kokku langeda, välja arvatud lõunas ja idas, kus Sava ja Doonau jõed defineerivad selle. Horvaatia rahvusvahelised piirid on piirid, mis on ühised piirkonna mõlemale definitsioonile. Põhjas langevad piirid suuresti kokku, kuna Drava jõge peetakse Slavoonia kui geograafilise piirkonna põhjapiiriks, kuid see välistab Baranja geograafilise piirkonna definitsioonist, kuigi see territoorium on teistviisi Slavooniaga seostatud maakonna osa. Geograafilise piirkonna läänepiir ei ole kindlalt defineeritud ja seda on läbi ajaloo erinevalt defineeritud, olenevalt Horvaatia poliitilisest jaotusest. Ida-Horvaatia, kui geograafiline mõiste, kattub suuresti enamuse Slavoonia definitsioonidega. Seda defineeritakse kui Brodi-Posavina, Osijeki-Baranja, Požega-Slavoonia, Virovitica-Podravina ja Vukovari-Sremi maakondade territooriumi, sealhulgas Baranja.
Pikemalt artiklisPannoonia madalik| Slavoonia mäed | |||
|---|---|---|---|
| Mägi | Tipp | Kõrgus | Koordinaadid |
| Psunj | Brezovo Polje | 984 m | 45° 24′ N,17° 19′ E |
| Papuk | Papuk | 953 m | 45° 32′ N,17° 39′ E |
| Krndija | Kapovac | 792 m | 45° 27′ N,17° 55′ E |
| Požeška Gora | Kapavac | 618 m | 45° 17′ N,17° 35′ E |
Slavoonia paikneb tervikunaPannoonia madalikul, ühel kolmest suurest Horvaatiageomorfoloogilisest osast. Pannoonia madalik moodustusmiotseeni hõrenemise ja maakoore struktuuri vajumisega, mis tekkis hilispaleosoikumiHertsüünia kurrutusega. Paleosoikumi jamesosoikumi struktuurid on nähaPapukil ja teistel Slavoonia mägedel. Protsessid viisid kakihtvulkaanilise aheliku moodustumiseni madalikul 17–12 miljonit aastat tagasi ja intensiivset vajumist on täheldatud kuni 5 miljonit aastat tagasi, samutitrappe umbes 7,5 miljonit aastat tagasi. TolleaegneKarpaatide kerkimine takistas vee voolamistMusta merre ja madalikule moodustusPannoonia meri. Setted valgusid madalikule kerkivatest Karpaadi jaDinaari mägedest, kusjuures eriti paksud setted ladestusidpleistotseenisUngari keskmäestiku kerkimisega. Lõpuks oli tasandikule ladestunud kuni 3000 m setteid ja Pannoonia meri tühjenes lõpuks läbiRaudvärava. Lõuna-Pannoonia madalikul onneogeenistkvaternaarini setete paksus tavaliselt õhem, keskmiselt 500–1500 m, välja arvatudsubduktsiooni moodustatud madalike keskosas – umbes 4000 m Slavoonia-Sremi madalikul, 5500 m Sava madalikul ja ligi 7000 m Drava madalikul, kusjuures paksimad setted leiduvad Virovitica ja Slatina vahel.
Nende protsesside tulemuseks on laiadtasandikud Ida-Slavoonias, Baranjas ja Sremis, samuti jõeorgudes, eriti Sava, Drava jaKupa. Tasandikud vahelduvadülangu- jaalangustruktuuridega, mis usutavasti on katkestanud Pannoonia mere pindasaartena. Kõrgeimad selliste pinnavormide seas Slavoonias on 984 mPsunj ja 953 m Papuk – külgnedesPožega oruga läänes ja põhjas. Need kaks jaKrndija Papuki kõrval koosnevad peamiselt paleosoikumi kaljudest, mis on 350–300 miljonit aastat vanad.Požeška Gora jaDilj, mis on Psunjist idas ja piiravad orgu lõunast, koosnevad palju hilisematest neogeeniajastu kaljudest, kuid Požeška Gora sisaldab kaülemkriidi setteid jatardkivimeid, mis moodustavad peamise, 30 km mäeaheliku ja kujutavad endast suurimat magmalist pinnavormi Horvaatias. Väiksem magmaline pinnamoodustis on samuti Papukil esindatud, Voćini lähistel. Need kaks mäge, samutiMoslavačka gora Pakracist läänes, onvulkaanilise kaare võimalikud jäänukid, mis seotudalpi kurrutusega – ühenduses Dinaari mäestikuga. Đakovo–Vukovarilössitasandik, ulatudes Diljist itta ja kujutades veelahetVuka jaBosuti jõe vahel, kerkib järk-järgultFruška Goraks Ilokist lõunas.
Slavoonia suurimad jõed leiduvad selle piiridel – Doonau, Sava ja Drava. Doonau, mis voolab piki Slavoonia idapiiri ning läbi Vukovari ja Iloki linna, pikkus on 188 km ja selle peamised lisajõed on Drava (112 km) ja Vuka. Drava suubub DoonausseAljmaši lähedal Osijekist idas, samas Vuka suue on Vukovaris. Sava, mis voolab piki Slavoonia lõunapiiri ning läbi Slavonski Brodi ja Županja linna, peamised lisajõed on 89 kmOrljava, mis voolab läbi Požega, ja Bosut, mille 151 km teekond Slavoonias viib selle läbi Vinkovci. Slavoonias ei ole suuri järvi. Suurimad on Kopačevo, mille pindala on 1,5 ja 3,5 km2 vahel, ja Borovikiveehoidla, mis katab 2,5 km2. Kopačevo on ühendatud Doonauga Hulovski kanali kaudu, mis paiknebKopački Ritimärgalal, samas Borovik on aastal 1978 loodud tehisjärv Vuka ülemjooksul.
Kogu Slavoonia kuulubDoonau jõgikonda jaMusta mere valgalasse, kuid see on jagatud kaheks alamvesikonnaks. Üks neist suubub Savasse, mis ise on Doonau lisajõgi, ja teine Dravasse või otse Doonausse.Veelahe kahe alamvesikonna vahel jookseb piki Papuki ja Krndija mägesid, jälgides tegelikult Virovitica-Podravina maakonna lõunapiiri ja Požega-Slavoonia maakonna põhjapiiri, lõikab läbi Osijeki-Podravina maakonna Đakovost põhjas ja lõpuks poolitab Vukovari-Sremi maakonna, joostes Vukovari ja Vinkovci vahelt Fruška Gora mäeni Ilokist lõunas. Kogu Brodi-Posavina maakond paikneb Sava alamjõgikonnas.
Enamuses Horvaatiast, sealhulgas Slavoonias, onKöppeni kliimaklassifikatsiooni järgi mõõdukalt soe ja vihmanemandriline kliima. Aasta keskmine temperatuur on 10–12 °C, kõige soojema kuu, juuli keskmine jääb alla 22 °C. Temperatuuriäärmusi on rohkem mandrilisel alal – madalaim temperatuur –27,8 °C registreeriti 24. jaanuaril 1963 Slavonski Brodis ja kõrgeim temperatuur 40,5 °C fikseeriti 5. juulil 1950 Đakovos. Vähimad sademed on talletatud Slavoonia idaosas, vähem kui 700 mm aastas, kuid enamasti juhtub seevegetatsiooniperioodil. Slavoonia lääneosa saab 900–1000 mm sademeid. Talvised madalad temperatuurid ja sademete jaotus aastaringselt toovad tavaliselt kaasa lumikatte ja jäätavad jõed – mis nõuab veevoolu ja laevatatavuse säilitamiseksjäämurdjate ja äärmuslikel juhtudel lõhkeainete kasutamist. Slavoonias paistab päike keskmiselt rohkem kui 2000 tundi aastas. Valitsevad tuuled on kerged kuni mõõdukad, kirdest ja edelast.
Pikemalt artiklisHorvaatia rahvastik
2011. aasta rahvaloenduse järgi oli Slavoonia viie maakonna rahvaarv kokku 806 192, moodustades 18,8% Horvaatia rahvastikust. Suurim osa rahvastikust elab Osijeki-Baranja maakonnas, sellele järgneb Vukovari-Sremi maakond. Požega-Slavoonia maakond on vähima rahvaarvuga Slavoonia maakond. Üleüldine rahvastiku tihedus on 64,2 in/km2. Rahvastiku tihedus jääb vahemikku 77,6–40,9 in/km2, kusjuures suurim tihedus on Brodi-Posavina maakonnas ja väikseim Virovitica-Podravina maakonnas. Osijek on suurim linn Slavoonias, sellele järgnevad Slavonski Brod, Vinkovci ja Vukovar. Teiste Slavoonia linnade rahvaarv jääb alla 20 000. 2001. aasta rahvaloenduse järgi moodustavadhorvaadid 85,6% Slavoonia rahvastikust ning kõige tähtsamad rahvusvähemused on serblased jaungarlased, moodustades rahvastikust vastavalt 8,8% ja 1,4%. Suurim osa serbia vähemusest elab Vukovari-Sremi maakonnas (15,5%), suurim osa ungari vähemusest elab Osijeki-Baranja maakonnas. Rahvaloendusega loendati, et 85,4% rahvastikust onkatoliiklased, 4,4% kuuluvadSerbia Õigeusu Kirikusse ja 0,7% onmuslimid. 3,1% kuulutas end mitteusklikuks,agnostikuks või keeldus oma religiooni avaldamast. Kõige laiemalt kasutatav keel piirkonnas onhorvaadi, mille kuulutasemakeeleks 93,6% rahvastikust. Sellele järgnevadserbia (2,6%) jaungari keel (1,0%).
Slavoonia, nagu ka terve Horvaatia, demograafilist ajalugu iseloomustavad märkimisväärsed ränded alates horvaatide saabumisest 6. ja 9. sajandi vahel. Pärast Horvaatia ja Ungari personaaluniooni loomist aastal 1102 ja ühinemistHabsburgide monarhiaga aastal 1527 hakkas Horvaatia ungari- ja saksakeelne rahvastik järk-järgult kasvama.Madjariseerimise ja saksastamise protsessid erinesid intensiivsuselt, kuid kestsid kuni 20. sajandi alguseni. Osmanite vallutused algatasid osa Horvaatia rahvastiku läänesuunalise rände; Burgenlandi horvaadid on nende ümberasujate otsesed järeltulijad. Habsburgid kutsusid põgenevate horvaatide asemele Bosnia ja Serbia õigeusklikku rahvast, pakkudes neile sõjaväeteenistust Horvaatia Sõjaväestatud Piiritsoonis. Serblaste ränne sellesse piirkonda saavutas haripunkti Suure serblaste rände ajal 1690. ja 1737.–1739. aastal. Pärast Austria-Ungari kokkuvarisemist aastal 1918 Ungari rahvastik väljarände ja rahvusliku moonutuse tõttu vähenes. Muudatused olid eriti olulised aladel Drava jõest põhjas ja Baranya komitaadis, kus nad enne Esimest maailmasõda enamuses olid.
| Jrk | Linn | Maakond | Linnarahvastik | Omavalitsuse rahvastik | ||
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1 | Osijek | Osijeki-Baranja | 83 496 | 107 784 | ||
| 2 | Slavonski Brod | Brodi-Posavina | 53 473 | 059 507 | ||
| 3 | Vinkovci | Vukovari-Srijemi | 31 961 | 035 375 | ||
| 4 | Vukovar | Vukovari-Srijemi | 26 716 | 028 016 | ||
| 5 | Požega | Požega-Slavoonia | 19 565 | 026 403 | ||
| 6 | Đakovo | Osijeki-Baranja | 19 508 | 027 798 | ||
| 7 | Virovitica | Virovitica-Podravina | 14 663 | 021 327 | ||
| 8 | Županja | Vukovari-Sremi | 12 115 | 012 185 | ||
| 9 | Nova Gradiška | Brodi-Posavina | 11 767 | 014 196 | ||
| 10 | Slatina | Virovitica-Podravina | 10 152 | 013 609 | ||
| Maakonnakeskusedpaksus kirjas. Allikad:Horvaatia Statistikaamet, 2011. aasta rahvaloendus | ||||||
19. sajandi lõpust alates oli Horvaatiast üldiselt märkimisväärne majanduslik väljaränne välismaale. Pärast Esimest maailmasõda konfiskeeris Jugoslaavia režiim kuni 50% omandist ning julgustas serbia vabatahtlikke ja sõjaveterane Slavoonias maad asustama, ainult et Teise maailmasõja ajal aeti nad režiimi poolt välja ja asendati kuni 70 000 uusasukaga. Teise maailmasõja ajal ja vahetult pärast sõda oli veel üks oluline demograafiline muutus, kui saksakeelne rahvastik,Volksdeutsche, oli kas sunnitud või muul viisil kohustatud lahkuma – vähendades oma arvuJugoslaavia sõjaeelsest saksa rahvastikust 500 000-lt, kes elasid Slavoonias ja tänapäeva Horvaatia ja Serbia teistes osades, 62 000-ni, mis avaldati 1953. aasta rahvaloenduses. 1940. ja 1950. aastaid Jugoslaavias tähistas asulate, kus ümberasustatud sakslased olid harjunud elama, asendamine rahvaga Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ja Montenegro mägistest osadest, ja ränne suurtesse linnadesse elavdas tööstuse arengut. 1960. ja 1970. aastatel lahkus uus laine majanduslikke väljarändajaid – kes liikusid suurestiKanadasse,Austraaliasse,Uus-Meremaale jaLääne-Euroopasse.
Viimased muutused Slavoonia maakondade etnilises koosseisus toimusid 1991. ja 2001. aasta rahvaloenduste vahel. 1991. aasta rahvaloendusega talletati heterogeenne rahvastik, mis koosnes peamiselt horvaatidest ja serblastest – vastavalt 72% ja 17% rahvastikust. Horvaatia iseseisvussõda ja sellele eelnenud Jugoslaavia etniline lõhenemine põhjustasid horvaadi rahvastiku väljarände, millele järgnes serblaste väljaränne. Põgenike tagasitulek pärast sõjategevuse lõppu ei ole lõppenud – enamus horvaadi põgenikke on tagasi tulnud, kuid vaid vähesed serblased. Lisaks kolisid etnilised horvaadid Slavooniasse Bosniast ja Hertsegoviinast ning Serbiast.
Pikemalt artiklisHorvaatia majandus Pikemalt artiklisHorvaatia transport.jpg)
Slavoonia majandus põhineb suuresti hulgi- ja jaekaubandusel ningtöötleval tööstusel. Toiduainete tööstus on üks kõige tähtsamaid töötleva tööstuse harusid piirkonnas, mis toetab piirkonna põllumajandustootmist ning hõlmab lihatööstust, puu- ja köögiviljade konservitööstust, suhkrutööstust, kondiitritööstust ja piimatööstust. Lisaks on piirkonnas veinitööstus, mis onHorvaatia majandusele tähtis. Teised Slavooniale tähtsad töötleva tööstuse harud on puidutööstus, sealhulgas mööbli-, tselluloosi-, paberi- ja papitööstus; metallitööstus, tekstiilitööstus ja klaasitööstus. Transport ja tsiviilehitus on veel kaks tähtsat majandustegevust Slavoonias. Suurim Slavoonia tööstuskeskus on Osijek, sellele järgnevad teised maakonnakeskused – Slavonski Brod, Virovitica, Požega ja Vukovar, samuti mitu muud linna, eriti Vinkovci.
Slavoonia viie maakonna sisemajanduse koguprodukt (SKP) kokku (aastal 2008) küündis 6454 miljonieuroni või 8005 euroni inimese kohta – 27,5% Horvaatia keskmisest allpool. Viie maakonna SKP moodustab 13,6% Horvaatia SKP-st. Mitmedüleeuroopalised transpordikoridorid kulgevad läbi Slavoonia: koridor Vc kuiA5 kiirtee, koridor X kuiA3 kiirtee ja kaherajaline raudtee läbi Slavoonia läänest itta, ning koridor VII – Doonau veetee. Veetee on kättesaadav läbi Vukovari sadama, suurima Horvaatia jõesadama, mis paikneb Doonaul, ja läbi Osijeki sadama Drava jõel, 14,5 km jõgede ühinemiskohast.
Veel üks oluline Slavoonia majandusharu on põllumajandus, mis osaliselt annab toormaterjali ka töötlevale tööstusele. 1 077 403 hektarist kasutatavast põllumajandusmaast Horvaatias leidub 493 878 ha või rohkem kui 45% Slavoonias, kusjuures suurimad osad paiknevad Osijeki-Baranja ja Vukovari-Sremi maakondades. Suurimat ala kasutatakseteravilja jaõlitaimede tootmiseks, vastavalt 574 916 ja 89 348 ha. Slavoonia osa Horvaatia põllumajandusmaast on suurim teraviljade (53,5%), kaunviljade (46,8%), õlitaimede (88,8%), suhkrupeedi (90%), tubaka (97,9%), farmaatsia- või parfüümitööstuses kasutatavate taimede (80,9%), lillede, seemikute ja seemnete (80,3%) ning tekstiilitööstuses kasutatavate taimede (69%) tootmisel. Slavoonia annab Horvaatias panuse ka kariloomade (25,7%), sigade (42,7%) ja kodulindude (20%) osas. Slavoonias on 5138 ha viinamarjaistandusi, mis annab 18,6% Horvaatia viinamägede alast. Puuviljade ja pähklite toodang võtab enda alla samuti märkimisväärse ala. Õunapuuaiad katavad 1261 ha, moodustades 42,3% Horvaatia õunakasvandustest, ploome toodetakse aedades, mis hõlmavad 450 ha või 59,7% Horvaatia ploomikasvandustest ja pähklipuuaiad katavad 319 ha, mis on 72,4% Horvaatia pähklikasvandustest. Teised olulised püsikultuurid on kirsid, pirnid, virsikud ja kreeka pähklid.
| Slavoonia maakonnadSKP järgi, miljoniteseurodes | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Maakond | 2000 | 2001 | 2002 | 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 |
| Brodi-Posavina | 575 | 643 | 699 | 717 | 782 | 786 | 869 | 931 | 1074 | 968 |
| Osijeki-Baranja | 1370 | 1499 | 1699 | 1710 | 1884 | 1999 | 2193 | 2538 | 2844 | 2590 |
| Požega-Slavoonia | 337 | 371 | 395 | 428 | 456 | 472 | 484 | 541 | 557 | 510 |
| Virovitica-Podravina | 378 | 434 | 465 | 478 | 493 | 497 | 584 | 616 | 661 | 561 |
| Vukovari-Srijemi | 651 | 723 | 795 | 836 | 889 | 964 | 1098 | 1144 | 1318 | 1180 |
| Allikas:Horvaatia Statistikaamet | ||||||||||
| Slavoonia maakonnadSKP järgi inimese kohta,eurodes | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Maakond | 2000 | 2001 | 2002 | 2003 | 2004 | 2005 | 2006 | 2007 | 2008 | 2009 |
| Brodi-Posavina | 3260 | 3633 | 3955 | 4065 | 4452 | 4487 | 4972 | 5345 | 6183 | 5606 |
| Osijeki-Baranja | 4147 | 4537 | 5149 | 5199 | 5750 | 6127 | 6757 | 7875 | 8871 | 8112 |
| Požega-Slavoonia | 3934 | 4320 | 4610 | 5020 | 5383 | 5605 | 5786 | 6505 | 6750 | 6229 |
| Virovitica-Podravina | 4045 | 4654 | 5016 | 5176 | 5410 | 5485 | 6497 | 6923 | 7485 | 6399 |
| Vukovari-Srijemi | 3184 | 3528 | 3903 | 4127 | 4414 | 4807 | 5501 | 5756 | 6647 | 5974 |
| Allikas:Horvaatia Statistikaamet | ||||||||||
Aastal 2010 omas Slavoonias peakorterit vaid kaks firmat, kes mahtusidHorvaatia firmade esisajasse –Agrokori omanduses olev põllumajandustootjaBelje ning paberi- ja paperpakendi vabrikBelišće, peakorterid vastavaltDardas jaBelišćes, mõlemad Osijeki-Baranja maakonnas. Belje on kasumilt 44. ja Belišće 99. Horvaatia firma. Teised olulised ärid maakonnas on ehitusfirmaOsijek-Koteks (103.),detergentide ja ihuhooldustoodete vabrikSaponia (138.), jaekaubandusettevõteBiljemerkant (145.) ning tsemendivabrikNašicecement (165.), mis on osa ehitusmaterjalitööstuse ettevõttestNexe Grupa. SuhkrurafineerimisfirmaViro (101.) peakorter asub Viroviticas, see on suurim firma Virovitica-Podravina maakonnas. Đuro Đaković Montaža d.d. on Slavonski Brodis metallitööstuseĐuro Đaković Holding osa (171.) ja see on suurim äri Brodi-Posavina maakonnas. Veel üks põllumajandustootjaKutjevo d.d., peakorterigaKutjevos, on suurim firma Požega-Slavoonia maakonnas (194.). Suurim firma Vukovari-Sremi maakonnas on veel üks Agrokori omanduses olev põllumajandustootja,Vupik peakorteriga Vukovaris (161.).
Pikemalt artiklisHorvaatia kultuur
Slavooniakultuuripärand kujutab segu sotsiaalsetest mõjutustest läbi ajaloo, eriti 17. sajandi lõpust alates, ja pärimuskultuurist. Iseäraliku mõju tegibarokk-kunst ja -arhitektuur 18. sajandil, kui Slavoonia linnad hakkasid pärast Osmanite sõdade lõppu arenema ja piirkonnas taastati stabiilsus. Perioodil toimus suur aadli esiletõus, kes pälvisid keiserliku õukonna poolt Slavoonias mõisaid tasuks teenete eest sõdade ajal. Nende hulka kuulusidSavoia prints Eugene,Esterházy,Erba-Odescalchi,Philipp Karl von Eltz-Kempenich,Prandau-Normann,Pejačevićid jaJankovićid. See omakorda julgustas tolleaegse Euroopa kultuuri juurdevoolu piirkonda. Järgnenud linnade ja ühiskonna arengut mõjutasiduusklassitsism,historitsism ja eritijuugend.
Piirkonna pärandis on arvukaltmaamärke, eriti suuresti 18. ja 19. sajandil aadli poolt ehitatudhärrastemaju. Nende hulka kuuluvadPrandau-Normanni jaPrandau-Mailathi härrastemajad vastavaltValpovos jaDonji Miholjacis, härrastemajad Baranjas,Biljes, endises Esterházy mõisas Dardas,Tikvešis jaKneževos. Pejačevićid ehitasid mitu residentsi, kõige esinduslikumad nende seas olidhärrastemaja Viroviticas jaPejačevići härrastemaja Našices. Kaugemal idas, Doonau ääres, onOdescalchi härrastemaja Ilokis jaEltzi härrastemaja Vukovaris – viimane sai ulatuslikke purustusi Vukovari lahingu ajal aastal 1991, kuid taastati aastaks 2011. Piirkonna kaguosas on kõige esinduslikumadKutjevo Jesuiti härrastemaja jaCerniki härrastemaja, mis asuvad vastavaltKutjevos jaCernikis. Sel ajal ehitati kaTvrđa jaBrodikindlused Osijekis ja Slavonski Brodis. Vanemad, keskaegsed kindlused on säilinud vaidvaremetena – suurim nende seasRužica lossOrahovica lähistel. Veel üks maamärk 19. sajandist onĐakovo toomkirik – paavstJohannes XXIII pidas seda kõige ilusamaks kirikuksVeneetsia jaIstanbuli vahel.
Slavoonia on oluliselt kaasa aidanud Horvaatia kultuurile tervikuna, nii kunstnike tööde kaudu kui ka kunstide patroonide kaudu – tuntuim neist onJosip Juraj Strossmayer. Strossmayer aitas luuaJugoslaavia Teaduste ja Kunstide Akadeemiat, mis hiljem nimetati ümber Horvaatia Teaduste ja Kunstide Akadeemiaks, ja taasluuaZagrebi ülikooli. Arvukalt Slavoonia kunstnikke, eriti kirjanikke, on andnud olulise panuse Horvaatia kultuurile. Kõige olulisemad 19. sajandi Horvaatia kirjanikud onJosip Eugen Tomić,Josip Kozarac jaMiroslav Kraljević – esimese horvaadi romaani autor. Märkimisväärsed 20. sajandi poeedid ja kirjanikud Slavoonias olidDobriša Cesarić,Dragutin Tadijanović,Ivana Brlić-Mažuranić jaAntun Gustav Matoš. Slavooniaga seotud maalikunstnikud, kes andsid suure panuse Horvaatia kunstile, olidMiroslav Kraljević jaBela Čikoš Sesija.
Slavoonia on omaette Horvaatia piirkond etnoloogiliste tegurite poolest pärimusmuusikas. See on piirkond, kus pärimuskultuuri hoitakse läbifolkloorifestivalide. Tüüpilised pärimusmuusika instrumendid kuuluvadtamburitsa jatorupilli perre. Tamburitsa on kõige tüüpilisem Slavoonia pärimuskultuuriga seotud muusikainstrument. See arenes Osmanite toodud muusikainstrumentidest nende võimu ajal Slavoonias, muutudes pärimusmuusika lahutamatuks osaks, selle kasutamine ületas või isegi asendas torupilli jagusle kasutamise. Slavooniast pärit selgepiiriline pärimuslaulbećarac onUNESCO poolt tunnistatudvaimseks kultuuripärandiks.
122 Horvaatia ülikooli ja muukõrghariduse institutsiooni seas on Slavoonia koduks ühele ülikoolile –Josip Juraj Strossmayeri ülikoolile Osijekis – samuti kolmelepolütehnikumile Požegas, Slavonski Brodis ja Vukovaris, samutikolledžile Viroviticas – kõik loodud ja juhitudvalitsuse poolt. Osijeki ülikool rajati aastal 1975, kuid esimene kõrghariduse institutsioon linnas oli aastal 1707 asutatudStudium Philosophicum Essekini ja see töötas aastani 1780. Veel üks ajalooline kõrghariduse institutsioon oliAcademia Posegana, mis tegutses Požegas aastatel 1761–1776, kui laiendusgümnaasiumile, mis tegutseb linnas jätkuvalt, kuna see avati aastal 1699 esimesekeskkoolina Slavoonias.
Pikemalt artiklisHorvaatia köök Pikemalt artiklisHorvaatia veinSlavoonia köök peegeldab kultuurilisi mõjutusi piirkonnas läbi selle kulinaarsete mõjutuste mitmekesisuse. Kõige olulisemad nendest tulidUngarist,Viinist, Kesk-Euroopast, samuti tõidTürgi jaAraabia köök rea vallutusi ja sellega kaasnenud sotsiaalseid mõjutusi. Rahvustoitude koostisosad on marineeritud köögiviljad, piimatooted ja suitsuliha. Kuulsaim traditsiooniline säilitatav lihatoode onkulen, üks käputäiest Horvaatia toodetest, mida Euroopa Liit kaitseb kui põlist toodet.
Slavoonia on üks Horvaatia veinitootmise alampiirkondi, osa selle mandrilisest viinamarjakasvatuspiirkonnast. Tuntuimad viinamarjakasvatusalad Slavoonias on Đakovo, Ilok ja Kutjevo, kusGraševina viinamarjad on valdavad, kuid teisedsordid on laienemas. Viimastel aastakümnetel on kasvava veinitoodanguga Slavoonias kaasnenud parem kvaliteet ning kasvav tunnustus kodus ja võõrsil. Viinamarju kasvatati esmakordselt Iloki piirkonnas juba 3. sajandil. Vanim ikka veel veinitootmiseks kasutatav Slavoonia veinikelder paikneb Kutjevos – ehitati aastal 1232tsistertslaste poolt.
