Siklased (Cerambycidae) on putukate sugukondmardikaliste seltsist. Üldnimetusena nimetatakse selle sugukonna esindajatsikuks[1].
Siklased torkavad silma eredate värvidega (kuid on ka tumedavärvilisi liike) ning pikkade tundlatega, mis on sageli kehast tunduvalt pikemad. Võrreldesjooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka kehaga, lapikud või silindrilised, hästi arenenud eesrindmikuga, millesse pea on osaliselt sissetõmmatud. Vastsete jalad on nõrgalt arenenud – nad roomavad kesk- ja tagarindmiku mõhnade abil. Nende vastsed arenevad surnud või elavate puude puidus ja koore all. Mõnede siklasevastsete seedemahlas leidub fermentitsellulaasi, millega nad suudavad muuta puidu ühe püsivaima koostisosatselluloosi suhkruteks. Loomariigis on tsellulaasi esinemine väga haruldane. Energiavaese toidu tõttu on paljude siklaste areng aeglane. On teada juhtumeid, kus nende vastsed arenesid kuivas puidus kuni 45 aastat.
Talvituvad enamasti tõugud. Vastsete arenemine vältab sageli mitu aastat.
Eestis on puitu kahjustavaid siklasi leitud umbes 103 liiki. Neist suurima kehapikkusega (kuni 4,5 sentimeetrit) on üliharuldanenahksikk. Vanu puitehitisi, eriti mereäärsetel aladel, kahjustabmajasikk.Õiesikkude valmikud on niidutaimede õitel tavalised. Metsakahjurid onhaavasikk,kuusesikk jt. Väga pikkade tundlatega onharilik käätsusikk. Kui mõni suurem siklane ettevaatlikult näppude vahele võtta, siis hakkab ta kohe rindmiku tagatiibade vastu hõõruma ja tekitab omapärast kääksuvat häält. Seetõttu ongi ta nimeks saanud käätsusikk.
.jpg)
