Siddhārtha Gautama (paali keelesSiddhattha Gotama); kaGootama Buddha,Šakjamuni Buddha või ka lihtsaltBuddha oli vaimne õpetaja muistsesIndias u 5.-4. sajandil eKr,budismi rajaja.
Tema pärisnimi oliSiddhattha ja suguvõsanimiGootama.
Šākjamuni ehk ‘šaakja tark’ (sanskriti keelesśākyamuni; paali keelessakkamuni; tiibeti keelesshā kya thub pa; hiina keeles 釋迦牟尼shijiamouni; jaapani keelesshakamuni) jaBuddha ehk ‘virgunu’(sanskriti ja paali keeles; tiibeti keelessangs rgyas; hiina keeles 佛fo; jaapani keelesbutsu) onbudismi rajaja sagedamini esinevad tiitlid.
Budistlikes tekstides kasutatakse temast rääkides ja tema poole pöördudes sageli mitmesuguseid epiteete nagu bhagavat, hüvesläinu, võitja jt. Buddha ise kasutas enda kohta enamasti mõistetnõndaläinu (tathāgata).
Theravaada traditsiooni järgi olid tema eluaastad 624–544 eKr, tänapäeva teadlaste arvates 566–486 või 563–483 eKr; kõige uuemate uurimuste kohaselt arvatakse, et tema surma-aasta jäi 411. ja 400. aasta vahele eKr.[1] Teiste allikate kohaselt olidtheravaada traditsioonis tema eluaastad 623–543 eKr[2]. Palju aastaid peeti suuresti tänu theravaada koolkonna mõjukusele lääne õpetlaste seas Buddha sünniajaks vanade Sri Lanka kroonikate põhjal aastat 563 eKr; teine, Indiast pärit traditsioon, paigutab selle aga rohkem kui sajandi võrra hilisemaks, aastasse 450 eKr. Uuemad uurimused peavad kõige tõenäolisemaks aastat 485 eKr.[3]
Legendi järgi sündis ta Lumbinī metsasalus ja tema ema suri varsti pärast sünnitust. Isa kasvatas teda maailmast eraldatuna, kuna soovis, et ta ei näeks maailma viletsust. Ennustuse kohaselt pidi Siddhatthast saama suurmees, kas valitseja või õpetaja. Isa soovis esimest. Siddhattha abiellus oma nõoJašodharāga ja neil sündis poegRāhula. Kuid Siddhatthal õnnestus siiski näha maailma pahupoolt – haigust, vanadust ja surma – ning ta loobus luksuslikust elust.
Tal oli mitmeid õpetajaid. Āḷāra Kālāma (sanskritipäraselt Ārāḍa Kālāma) juhendamisel õppis tamediteerimisel jõudma "mitte-millegi valda" ehk "seisundisse ilma tunnusteta"(ākiñcaññāyatana, akiñcanyāyatana),[4][5][6], mis vastab kolmandale vormideta džhaanale (jhāna) ja tal paluti jääda sinna õpetajaks. Gootama aga pidas seda veel ebapiisavaks ja läks teise õpetaja juurde. Uddaka Rāmaputta juhendamisel jõudis ta "ei taju ega mittetaju valda" ehk "seisundisse väljaspool mõtlemist ja mittemõtlemist"(n’evasaññā n’āsaññāyatana, sanskriti keelesnaivasaṃjñānāsaṃjñāyatana),[7] mis vastab neljandale vormitulejhānale ja tal paluti jälle jääda sinna õpetajaks, kuid taas ei pidanud Gootama seda veel piisavaks.[8]
Seejärel praktiseeris Gootama koos rändavate askeetidega mitmesuguseid paastumise, hingamise ja meeleliikumiste jälgimise tehnikaid ning jõudis lõpuks äärmise kehalise kurnatuseni. Nähes liigse enesepiinamise mõttetust, loobus ta sellest ja võttis vastu piimas keedetud riisi. Seda pidasid tema kaaslased aga nõrkuse ilminguks ning jätsid ta maha.[9]
See episood Gootama Buddha eluloos on suuresti mütologiseeritud ning sisaldab ohtralt legende, mõistujutte, allegooriaid jmt. EhkkiVirgumine võinirvaana ehksansaarast vabanemine on budismis kõige olulisem siht ja ülim saavutus, ei ole seda võimalik sõnadega kirjeldada.
Olles jäänud täielikku üksindusse, istus Siddhattha Gootama 35-aastaseltBodhgayā linna lähedalviigipuu alla ja andis tõotuse sealt mitte enne tõusta, kuni on jõudnudõige virgumiseni (sammāsambodhi).
Bhūmisparśa mudrã. Buddha Šākjamuni skulptuur. India, u 850.
Tema ümber kogunesid nähtamatult jumalad,deevad jabrahmadpaljudest maailmadest, sest näis toimuvat midagi olulist. Aga saabus kaihade valla valitsejaMāra valgel elevandil koos oma vägedega, et virgumisttakistada, kuid Siddhattha Gootama ei lasknud ennast segada. Siis saatis Māra teda ahvatlema oma tütred, kuid Siddhattha Gootama jäi ikka oma tõotuse juurde.[10] Nüüd ilmus Māra juba ise tema ette ja küsis, mis õigus on tal jõuda virgumiseni. Vastuseks puudutas Siddhattha Gootama oma parema käe sõrmega maad (Bhūmisparśa mudrã), misjärel ilmusMaajumalanna, kes hakkas oma juustest vett välja väänama. See oli kõik see vesi, mida Siddhattha oli oma eelmistes eludes heatahtlikult ohverdades Maale kahjanud. Ja seda vett oli nii palju, et see uputas ja uhas minema need kiusajad ja kogu armee, kes kõik olid tulnud tema virgumist takistama.[11]
Ometi polnud ta kindel, kas nende saavutustega saab midagi ette võtta. Ta ei uskunud, et tema õpetusest võiks üldse keegi aru saada, seda vastu võtta või järgida. Kas poleks õigem taanduda üksindusse ja vaikida, mõtles Buddha. Kui agaBrahma Sahampati seda omaŚuddhāvāsa maailmast märkas, laskus ta alla ning veenis Buddhat siiski õpetama hakkama.[13][14]
Esialgu mõtles Buddha sellest rääkida oma õpetajale Āḷāra Kālāma'le, kuid selgus, et too suri just nädal tagasi. Seejärel mõtles ta oma järgmisele õpetajale, Uddaka Rāmaputta'le, kuid ka too oli just eelmisel päeval surnud. Nõnda ei jäänud tal muud üle, kui otsida üles oma kaaslased, kes olid ta maha jätnud. Neil oli olnud plaan minnaSārnāthiVārānasī lähedal ning Buddha lootis nendega seal kohtuda.
See oli mitmepäevane, umbes 240 km pikkune teekond. Selle käigus kohtus ta ühe teise ränduriga nimega Ājīvika Upaka ning kõneles talle oma virgumisest, kuid too ei saanud sellest aru ja läks oma teed.
Kui Gootama kohale jõudis, siis ei pidanud ka tema endised kaaslased temast esialgu eriti lugu ega saanud aru, nagu oleks ta midagi saavutanud.[15]
Siis andis Buddha neileSārnāthi hirvepargis oma esimese õpetuse. Seda tuntakse kuiDhammaratta käimapanemine (Dhammacakkappavattana Sutta, SN 56.11). Selle tulemusena virgus üks tema viiest kaaslasest, Koṇḍañña, kellest sai esimenearahant jabhikkhu. Viis päeva hiljem andis Buddha sealsamas oma teise õpetuse,minatuse õpetus, mille tulemusena virgusid ka kõik teised tema kaaslased. Mõned kuud hiljem andis Buddha Gayasisa mäel, Gaya lähedal, ligi tuhandele kuulajale oma kolmanda õpetuse, mis on tuntud kuiTulejutlus.
Seejärel andis ta õpetusi umbes nelikümmend aastat, rännates ringiGangese orus, põhiliselt tänapäevaBihari osariigi aladel.
Siddhattha Gootama suri ehk vaibusparinibbaanasse Kušinagaris 80-aastaselt. Endale järeltulijat ta ei valinud, vaid soovitas juhinduda õpetusest ehkdhammast (sanskriti keelesdharma) ja vabanemisjuhistest ehk vinajast (paali k vinaya).
Tema järgijatest kujunes kogudus ehksangha, mille liikmed talletasid tema õpetuse.
Esialgu levisid Buddha õpetused vaid suulise pärimuse teel, üksnessanghas, pühendunute seas, sõna-sõnaliseltretsiteerides, edasi antuna vastavas kontekstis õpetajatelt õpilastele, hoides nõnda alal elavat pärimust ja välistades võõraid või meelevaldseid tõlgendusi.[17]
Tipiṭaka (sanskritipäraselt Tripiṭaka) on Buddha õpetuste kogumik, mis koosneb kolmest osast ehk "korvist". Paalikeelne nimetusTipiṭaka viitab tavaliselt paali kaanonile, mis on ainus tervikuna säilinud tekstikogumik varajase budismi ajast klassikalises india keeles ning seda peetakse üldiselt ka kõige autentsemaks Buddha õpetuse kogumikuks.Theravaada budismis on see ainus pühakiri. Esimene Tipitaka trükiväljaanne koosneb 38 köitest ja see anti välja1900. aastalBirmas.
Mahajaana suutrad onmahajaanabudismipühakirjad, mis ei kuulu algõpetust koondavasseTipiṭaka'sse. Suutrate tegelasteks on enamasti Siddhārtha Gautama, tema inimsoost järgijad jabodhisattvad. VõrreldesTipiṭaka suutratega on mahajaana suutrad tunduvalt mahukamad. Mahajaana suutrad ilmusid alates 1. sajandist eKr kuni vähemalt kuuenda sajandini.
Tipitaka varasemates tekstides mainitakse kuut buddhat, kes on ilmunud enne Gootamat,[18] hilisemates tekstides aga mainitakse juba kahtekümmet nelja[19].Tipitakas on mainitud ka tulevast buddhat,Maitrejat.
↑Schumann, Hans Wolfgang (2003), The Historical Buddha: The Times, Life, and Teachings of the Founder of Buddhism, Motilal Banarsidass,ISBN 978-81-208-1817-0
↑Robert E. Buswell Jr.; Donald S. Lopez Jr. (2013). The Princeton Dictionary of Buddhism. Princeton University Press. pp. 141–142.ISBN 978-1-4008-4805-8.
↑Nagendra, Kumar Singh (1997). "Buddha as depicted in the Purāṇas". Encyclopaedia of Hinduism. 7. Anmol Publications. pp. 260–275.ISBN 978-81-7488-168-7.
↑Twitchett, Denis, ed. (1986), The Cambridge History of China, 1. The Ch'in and Han Empires, 221 BC – AD 220, Cambridge University Press,ISBN 978-0-521-24327-8
