 | See artikkel räägib hariliku sibula sibulatest kui toiduainest ja droogist; taimeliigi kohta vaata artiklitHarilik sibul; hariliku sibula pealsete kui toiduaine kohta vaata artiklitRoheline sibul; taimeorgani kohta vaata artiklitSibul (organ); perekonnanime kohta vaataSibul (perekonnanimi); Valga maakonnas asuva karjääri kohta vaataSibula karjäär. |
 | See artikkelvajabtoimetamist. Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Sibul ontaimset päritolutoiduaine, mille all peetakse tavaliselt silmashariliku sibula küpsenud japuhkeseisundisjämenenud lühivõsu ehk mugulsibulat.
Sibulataime osadest tarvitavad inimesed toiduks nii mugulat kui ka sibulalehti ehksibulapealseid ehk rohelist sibulat. Mõlemat süüakse nii toorelt kui ka kuumtöödelduna, mugulat samuti hoidistatuna (näiteks marineeritult).
Sibul on ka hariliku sibula (Allium cepaL.) sünonüüm.[1]
Sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene jubakiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealtKesk- jaEdela-Aasias umbes 5000–6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealtEgiptusse ning sealtVana-Kreeka jaRooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujalEuroopas.
Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. Kogutoodangult on ta köögiviljadesttomati,peakapsaste japorgandi järel neljandal kohal maailmas.
Toiduks tarvitatakse nii sibulat kui ka rohelisi lehti (pealseid). Sibulat tarvitatakse põhiliselt toitudemaitsestamiseks ja lisandina mitmeti: toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult jne. Pealseid kasutatakse peamiselt värskelt eelkõige salatite, aga ka muude toitude valmistamisel.
Sibul sisaldab rohkestisuhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikkemineraalaineid.Vitamiinidest leidub sibulasC-vitamiini,PP-vitamiini,B-rühma vitamiine ja muid vitamiine, samutikaroteeni.
Sibulapealsed sisaldavad C-vitamiini ja karoteeni tunduvalt rohkem ning teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses kui sibul. Hinnatud on nii sibulas kui ka pealsetes leiduvadsulfiidseid ühendeid sisaldavadeeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavadseedimist.
| Toitained | Väärtus 100 g kohta | Ühik |
|---|---|---|
| Vesi | 89,11 | g |
| Kalorsus | 40 | kcal |
| Valgud | 1,10 | g |
| Lipiidid | 0,10 | g |
| Tuhk | 0,35 | g |
| Süsivesikud | 9,34 | g |
| Sahharoos | 0,99 | g |
| Glükoos | 1,97 | g |
| Fruktoos | 1,29 | g |
| Kiudained | 1,7 | g |
| Toiteelement | Väärtus 100 g kohta | Ühik |
|---|---|---|
| Kaltsium (Ca) | 23,0 | mg |
| Raud (Fe) | 0,21 | mg |
| Magneesium (Mg) | 10,0 | mg |
| Fosfor (P) | 29,0 | mg |
| Kaalium (K) | 146,0 | mg |
| Naatrium (Na) | 4,0 | mg |
| Tsink (Zn) | 0,17 | mg |
| Vask (Cu) | 0,04 | mg |
| Mangaan (Mn) | 0,13 | mg |
| Fluoriid (F) | 1,1 | mg |
| Seleen (Se) | 0,5 | μg |
| (1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg) | ||
| Vitamiin | Väärtus 100 g kohta | Ühik |
|---|---|---|
| C | 7,4 | mg |
| B1 | 0,046 | mg |
| B2 | 0,027 | mg |
| B3 | 0,116 | mg |
| B4 | 6,10 | mg |
| B5 | 0,123 | mg |
| B6 | 0,120 | mg |
| E | 0,02 | mg |
| Folaat | 19,0 | μg |
| Luteiin+ zeaksantiin | 4,0 | μg |
| K | 0,4 | μg |
| Aminohape | Väärtus 100 g kohta | Ühik |
|---|---|---|
| Glutamiinhape | 0,258 | g |
| Arginiin | 0,104 | g |
| Aspartaamhape | 0,091 | g |
| Lüsiin | 0,039 | g |
| Leutsiin | 0,025 | g |
| Fenüülalaniin | 0,025 | g |
| Glütsiin | 0,025 | g |
| Treoniin | 0,021 | g |
| Valiin | 0,021 | g |
| Seriin | 0,021 | g |
| Alaniin | 0,021 | g |
2009. aastal toodeti maailmas 72,31 miljonit tonni sibulaid ning sibulakasvatuse alla jäävatepõldude kogupindala oli 3,69 miljonithektarit. Viimase 40 aastaga on toodangu maht tõusnud natuke üle nelja korra.
| Riik | Toodang, tonnides | Osakaal, % |
|---|---|---|
 Hiina | 20 817 295 | 28,8 |
 India | 13 565 000 | 18,7 |
 USA | 3 407 370 | 4,7 |
 Pakistan | 2 015 200 | 2,8 |
 Türgi | 2 007 120 | 2,8 |
 Iraan | 1 849 275 | 2,6 |
 Egiptus | 1 728 417 | 2,4 |
 Venemaa | 1 712 500 | 2,4 |
 Brasiilia | 1 367 066 | 1,9 |
 Jaapan | 1 271 000 | 1,8 |
| Maailm kokku | 72 348 213 | 100 |
Sibula kasutamist ravi otstarbel on kirjeldatudEbersi papüüruses (1500eKr) eri vormidena ja erinevate toimetega, ravimakspeavalu, hammustusi, sooleusse jasüdamega seotud vaevusi, nakkusi ja pahaloomulisi muutusi.[4]
Vanadroomlased kasutasid sibulateraapiat mitmete seisundite ravis,Plinius Vanema "Loodusloos" (Naturalis historia) olevat sibulaid kasutatudkoerahammustuse,suuhaavandite jaalopeetsia korral.[5]
Inglise botaanik, arst jaastroloogNicholas Culpeper (1616–1654) arvas oma 1653. aastal avaldatud raamatus "Culpeper's Complete Herbal, and English Physician ... To which is annexed ..." sibuladMarsile kuuluvaiks ja temavoorusteks omadust igatsorti "korruptsiooni" ligi tõmmata, kui neid üks koorida ja sitahunniku otsa panna siis tõmbab ta "roiskumise" endasse juba poole päevaga; kui teda mudida ja asetadakatkukoldele (plague sore) on tõenäoline, et ta toimib sellel sarnaselt. Nad stimuleerivad isu, tekitavad janu, kergendavad seedimist, kutsuvad naistel esilemenstruatsiooni, aitavad 'hullu koera' puremise korral ja ka teiste mürgiste loomade vastu, koosmee jarukkiga rohkendavadseemnevedelikku, eriti seemneid neis. Sibul tapab lastel usse, kui nad joovad paastumise peale vedelikku, milles on sibulaid üleöö hoitud. Kaapides suure sibula seest õõnsaks, täites selle siirupiga, küpsetades sütel ja eemaldades pealmised kihid ning segades massiks, saadakse universaalne salv katkupaisete või haavandite korral. Sibulamahl on heatulekahju, kuuma vee võipüssirohu tagajärjel tekkinud villidele või põletushaavadele. Sibulamahl koosäädikaga eemaldab nahalt vistrikud, vanadusplekid. Tilgutatuna kõrva vähendab valu ja sellega kaasnevaid 'hääli'.[6]
Inglise botaanikJohn Hill (1714–1775) kirjeldas oma 1751. aastal välja antud raamatu "A history of the materia medica. Containing descriptions of all the substances used in medicine" 35. peatükis "Cepa" sibula välimust ja kasutamist meditsiinilisteks otstarveteks: kurtuse, kiilaspäisuse, astma jt seisundite korral kas kuuma auruvanni, sibulasiirupi või alkoholitinktuurina. Tema järgi olicepa üks Linnaeuse Hexandria (6. klass) Monogynia (order)[7] test.[8]
Inglise arstGeorge Motherby (1732–1793) ei peatunud oma 1795. aastal välja antud raamatus sibulataime botaanilisel kirjeldusel pikalt kuna kasvatuse eesmärgiks oli peamiselt keedetud sibul. Sibula tarbimine võib põhjustadapuhitust,janu japeavalu, kuid võiks sobida flegmaatilise temperamendiga inimestele; on soojendav, verd vedeldav, röga lahtistav ja uriinieritust soodustav ningdissolving gravelly concretions. Võimsalt antiseptiline, ja tuumoritele pannessuppurating. Aktiivseim osa on juur: kuid aktiivsus kaob kuivatamisel, veega destilleerides taastuvad kibedus ja maitse.[9]
Sibulaid olevatAmeerika kodusõja (1861–1865) ajal sõdurite tulirelvahaavade ravimiseks nõudnud ka kindralUlysses Simpson Grant.[10][11]
Šoti arstiWilliam Culleni (1710–1790) arvates muutub sibula purustamisel tekkiv lenduv kooslus õhuga kokkupuutel (on püsimatu) nii, et tema ei oskaks sellele küll meditsiinilist väärtust omistada, kuid sissesööduna võib sibul soodustadauriini eritumist, seedimist. Cullen uskus aga, et sibulamahlakõrva tilgutamine võib aidata kurtuse korral.[12]
India traditsioonilise meditsiiniajurveeda, tänapäeval liigitatakse ravisüsteemi kaalternatiivmeditsiini hulka, alustekstisCharaka saḿhitā on kirjeldatud sibula tervendamisomadusi.[13] Ajurveeda taimravis kasutatakse sibulat mitmete haiguslike seisundite ravis.[14]
Sibula nimed ajurveeda meditsiinis on näiteksPallandu, Durgandh, Mukha-doshaka, Raktakanda (Charaka).
India traditsioonilise meditsiiniSiddha meditsiinis, mille õitseaeg oliInduse kultuuris, tänapäeval on liigitatud alternatiivmeditsiini hulka, on sibulVellai Vengayam.
Unani meditsiinis on sibulPiyaaz (Pärsia),Basl (Araabia) ja selle tuntud toimeteks onsugutungi tõstmine (potentsiravim,afrodisiaakum).[15]
Kuivatatud sibula sibulat on kasutatud suukaudse rasestumisvastase vahendina, väliselt linimendina ja menstruatsiooni ajal vereeritust soodustava ainena (emmenagoogid) ka pessaarina.
Vigala Sass soovitas kodusekstaimraviks tarvitada harilikku sibulat (rohelisi pealseid, õisikuid ja mugulat) ja talisibulat kuivatult, külmutatult, küpsetatult ja värskelt.
Koduse ravi kasutusaladeks on pakutud sääskede ja kihulaste pistete sügelus; aeglane seedimine; kõhukinnisus; erektsiooninõrkus; hingamisteede äge põletik; isutus; külmetushaigused; köha; kurguvalu; liigesepõletik; reumaatiline põletik; nina- ja suukoopa limaskestapõletik; podagravalu. Kasutatakse ka kiilaspäisuse ja skleroosi ennetamiseks, sugutungi suurendamiseks, kõhuusside väljutamiseks ja suhkrutõve erivormide korral antiseptilise verepuhastina. Antiseptilise toime tõttu küpsetatult ka paisete, umbesoleku, furunkulite, karvanääpsude mädase põletiku ja sügeliste korral.[17]
Aleksander Heintalu: "Sassi raviraamat 3. Ravimine ravimtaimedega 6." on harilikku sibulat taimraviretseptides kasutatud ravimteede, õlimäärete, -tinktuuride, vannisegude,inhalatsioonitee, silma-, kurgu- ja ninatilkade, tampoonide, peitsimissegude ja kompresside koostises, mille näidustuseks on sibula sees- või välispidine tarvitamine sapilisemaksapõletiku,ohatise,higinäärmete põletiku,ristluuvalu,nimmevalu,vesimunandi,neitsinahapõletiku,nõrgenenud sugutungi (Hypaphrodisia),liigkolesteriinveresuse,jõunõrkuse (Hypodynamia),soomustõve (Ichtyosis),katarraalse kollatõve (Icterus catarrhalis), nugiussiliste soolesulguse (Ileus verminosus), mädavill-lööbe (Impetigo), lihtsa mädavill-lööbe (impetigo simplex),kärbseseene mürgistuse,sapipeetuse (Ishocholia),sarvkestapõletiku (keratitis), silma vikerkesta põletiku, kõneneuroosi (lalonurosis), kõnepelguse (lalophobia),kõripõletiku (laryngitis), punase salakoi (Lichenis rubra),kivitõve (lihtiasis),neerukivitüve (lihthiasis renalis),lümfisõlmede põletiku (lympadenitis),mädase lümfisõlmede põletik (lymphadenitis purulenta),lümfiteede põletiku,lihasetoonuse puudulikkuse (myatonia),lihaseatroofia (myathropia), mädaselihasepõletiku,kõrvatrumminaha põletiku,neerupõletike,närvipõletiku (neuritis),reumatoidse närvipõletiku,öiste valude (nyctalgia),väikeste häbememokkade põletiku (nymphitis),hambapõletiku (odontitis),valuliku kusemise (odynuria), küünepõletiku (onychis),küünte seentõbi (onychoycosis),munasarjapõletiku korral.
Taimseafrodisiaakumina (termin on tuletatud tõenäoliseltvanakreeka mütoloogiasarmastus-,ilu- javiljakusjumalannaAphrodite nimest) on kasutatud mitmetes alternatiivmeditsiini süsteemides.
Unaani meditsiinis on sibulat kasutatudsugutungi tõstmiseks (potentsiravim,afrodisiaakum).[15].
Eesti taimravis ei peeta sibulatnõrgenenud sugutungi (hypaphrodisia) korral otseseltravimiks, kui seda agapäeval süüa siisfütontsiidide toimel ärritubkusekanal jasuguti jäigastuböösel.[18]
Farmakopöa kohustuslikes eeskirjades kannab sibula mugul ladinakeelseid nimetusiAllii cepae bulbus,Allii cepae recens bulbus.
Harilik sibul taimse droogina:Allii cepae bulbus,Allii cepae recens bulbus.Farmakoloogias peetakse taimse droogi botaanilise allikana (Allium cepa) all silmas värsket sibulat (Allii cepae recens bulbus).
Hariliku sibula bioloogilised toimed inimesele saavad olla saagikoristuse järgsete saaduste toimed peamiselt sissesööduna ja need sarnanevad paljuskiküüslauguküünte farmakoloogiliste toimetega.
Hinnatud on nii sibulas kui pealsetes leiduvadsulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikudõlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavadseedimist.
Hariliku sibula põhitoimeained onalliinid (propenüülalliin,tsükloalliin,alliin).
Osade teaduslike uuringute põhjal (peamiseltin vitro katsed, kunain vivo andmeid on lenduvate ühendite jmt tegurite tõttu raske läbi viia) on sibula lisamisel inimese toidule mitmeid soodsaid toimed, naguimmuunsüsteemi stimuleerimine,suhkurtõvega seotud sümptomite vähenemine, vereliistakute kokkukleepumise (trombioht) inhibeerimine, astmaga seotud põletikuliste protsesside tekkeohu alanemine, mao- ja ajuvähi väljakujunemise riski vähenemine,verekolesterooli-,triglütseriidide ja tromboksaanidetaseme alanemine jpt.
Hariliku sibula antihüperglükeemiline toime inimkehas on tuvastatud kliiniliste uuringutega – 100 mg vesiekstrakti manustamine vähendas täiskasvanutelglükoosi indutseeritudhüperglükeemiat.
Hariliku sibula sibulamahla (50 g)suukaudne manustamine diabeetikutele alandasveresuhkru taset.[20]
Tõendusmaterjalid viitavad asjaolule, etAllium cepa evib rotikehas (biotest: 8. nädala vanused täiskasvanudWistar albino male rats(n=40)) antioksüdantseid ja androgeenseid toimeid ning võib forsseeridaspermatogeneesi: värsket sibulamahla saanud rottidemunandid kaalusid küll vähem kui kontrollrühma omadel kuidsperm oli liikuvam ja elujõulisem,testosteroonitase tunduvalt kõrgem. Antud uuringu alusel soovitavad uurijad meestel, kes nakatunudToxoplasma gondiiparasiitinfektsiooni-toksoplasmoosi värsket sibulat tarbida.[21]
Ühesin vitro katsesohverdati 5–7-nädalased A/J (20–25 gr)hiired ja eemaldati neilt kiirelthingetoru, mis puhastatisidekoest uurimaks sibulametanoolekstrakti (99.8%) ja flavonoidikvertsetiini ([2-(3, 4-dihydroxyphenyl)-3, 5, 7-trihydroxy-4H-1-benzopyran-4-one, 3, 3′, 4′, 5, 6 – entahydroxyflavone] (98% puhtus)Sigma-Aldrich® (St. Louis, MA, USA)) toimedAcE ja kvertsetiini olemasolu tõendatikromatogrammiga. See uuring toetab teisi eelnevaid uurimusi hariliku sibula,kvertsetiini põletiku-ja allergiavastaste toimete kohta, mida võidakse seostada nende ainete signaaliradadega (nagutuumategur κB (NF-κB)) põletikuliste protsesside mahareguleerimiseks. Selle uuringu tulemused näitavad, et harilik sibula ekstraktil või-olla intensiivsem allergiavastane toime kui toodetud kvertsetiinil[22](meetod mainimata, võidakse kasutadamikroorganismePyrococcus furiosus t[23],soolekepike jmt).
Sibula sibula bakteriostaatiline toimein vitro bakterite kliiniliste isolaatideBacillus subtilis jaEscherichia coli[24] suhtes.
Hariliku sibula mahlast valmistatud vesiekstrakt inhibeerisin vitro katsetes bakteriteEscherichia coli,Serratia marcescens,Streptococcus sp,Lactobacillus odontolyticus,Pseudomonas aeruginosa jaSalmonella typhosa, kasvu.[25]
Hariliku sibulapetroleum ether extract inhibeeris bakteriteClostridium paraputrificum jaStaphylococcus aureus e kasvuin vitro.[26]
Haavade, kapõletushaavade, paranemist soodustav toime baseerub sibula flavonoididel.[27]
Sibula alkoholiekstakti sisaldavad karavimgeelidContractubex jaMederma.
Harilikust sibula ekstraktist eraldatud (D-mannose-agarose kromatograafia (väljatulek: ~1 mg/kg;molekulmass ~12kDa)lektiinilAllium cepa agglutinin (tähis ACA) immunomodullatoorseid toimeid uuriti hiire makrofaagide rakuliinile RAW264.7 ja roti peritooneumimakrofaagidele. Lektiinin vitro suurendaslämmastikoksiidi (nitric oxide),proinflammatoorsete tsütokiinide (TNF-α jaIL-12) sünteesi ja soodustas hiiretümotsüütide paljunemist 24 tunni jooksul ~ neljakordselt (võrreldes kontroll-kultuuriga), kuid ei soodustanud rotiB-rakkudegasplenotsüütide paljunemist. Nimetatud lektiin suurendas, võrreldes hiire tümotsüütidega, tsütokiinide (IFN-γ jaIL-2) ekspressiooni. Puhastatud ACA indutseeribin vitroTh1-tüüpi immuunvastuseid.[28]
Ühesin vitro agarsöötme kultuuri uuringus tuvastati hariliku sibula ja küüslaugu vesiekstraktide seenevastane toimeMalassezia furfur'i (25 tüve),Candida albicans'i (18 tüve) jtCandida sp. (12 tüve) ja 35 liikidermatofüüdi suhtes.[29]
Hariliku sibula eeterlikud õlid toimivadAspergillus niger,Cladosporium werneckii,Candida albicans,Fusarium oxysporium,Saccharomyces cerevisiae,Geotrichum candidum,Brettanomyces anomalus jaCandida lipolytica vastu.[26]
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis:Sibul |