Sex Pistols oliinglisepunkansambel, mis alustas tegevustLondonis1975. aastal. Kuigi ansambel tegutses vaid kolm aastat ning andis põhikoosseisuga välja vaid ühe albumi ja neli singlit, peetakse neid üheks mõjukamaks ja olulisemaks inglise punkbändiks.
Sex Pistols kasvas välja ansamblistThe Strand, mis tegutses1972–1975 ja mille põhilised liikmed olidSteve Jones (laul),Paul Cook (trummid) jaWally Nightingale (kitarr).1975. aastal sai endisestNew York Dollsi mänedžeristMalcolm McLarenist ansambli mänedžer. Sel ajal tekkisid Jonesi ja Nightingale'i vahel tülid bändi muusikalise suuna üle ja Nightingale lahkus bändist 1975. aasta suvel. Steve Jones hakkas mängima kitarri ja leiti bassist,Glen Matlock.
Augustis 1975 tutvus Jones McLareni jaVivienne Westwoodi poesSEXJohn Lydoniga. Tal paluti pärast esinemisproovi, kus ta laulis poe muusikaautomaadi taustalAlice Cooperi "I'm Eighteeni", bändiga liituda. Lydoni lavanimeks sai Johnny Rotten. McLaren nimetas bändi ümber ja esimene kontsert Sex Pistolsi nime all toimus6. novembril1975Saint Martinsi kolledžis. Sellele järgnesid kontserdid muudeski Londoni kolledžites ja kunstikoolides.
Pärast Londoni esimest punkfestivali klubis100 Club, mis toimus20. ja21. septembril1976, kirjutas Sex Pistols alla plaadilepinguleEMI-ga.26. novembril ilmus nende esimene singel, "Anarchy in the U.K.", mis oli üks esimesi punksingleid Suurbritannias (pärastThe Damnedi "New Rose'i").1. detsembril esines bändThames Televisioni saates "Today", kus nad kasutasid vestluses saatejuhtBill Grundyga roppusi, näiteks sõnu "shit" ja "fuck". See intsident tõi kaasa palju negatiivset tähelepanu. Pärast Suurbritannia turneed detsembris, millest paljud kontserdid ära jäid, vallandas EMI bändi jaanuaris1977.
Veebruaris 1977 lahkus ansamblist bassist Glen Matlock. Väidetavalt olid põhjuseks suurenevad lahkhelid Rotteniga. Uueks bassistiks sai Rotteni sõber Simon John Ritchie, kelle lavanimeks saiSid Vicious. Kuigi ta oli vilets muusik, toetas McLaren tema kandidatuuri, sest tema väljanägemine sobis McLareni arusaamadega punkmoest. Sid Vicious mängis esimese kontserdi Sex Pistolsis3. aprillil1977.
10. märtsil kirjutas bändBuckinghami palee juures toimunud pressitseremoonial alla plaadilepinguleA&M Recordsiga. Surve tõttu omaenda töötajailt, esinejatelt ja levitajatelt ütles plaadifirma lepingu kuus päeva hiljem üles. Mais kirjutas bändVirgin Recordsiga alla oma kolmandale ja viimasele plaadilepingule.
Ansambli teine singel, "God Save the Queen", ilmus27. mail1977. Kuigi seda nähti otsese rünnakuna kuningannaElizabeth II pihta, väitis Rotten hiljem, et lugu oli üldine monarhia pihta suunatud kriitika.BBC keelas loo eetris mängimise.NME edetabelis jõudis lugu esikohale, ametlikus Suurbritannia edetabelis aga teisele kohale. Oletati, et lugu oli tegelikult jõudnud esikohale, aga seda infot ei lubatud edetabelis avaldada. Suvel 1977 ringreisis bändSkandinaavias ja Suurbritannias, viimases valenime SPOTS ("Sex Pistols on Tour Secretly" – 'Sex Pistols salaja turneel') all, et vältida kontsertide ärajätmist.
Album "Never Mind the Bollocks Here's the Sex Pistols" salvestati märtsist juunini Londonis produtsentChris Thomasega (Roxy Music). Sid Vicious ei mänginud bassi ühelgi lool, selle asemel mängisid need sisse Steve Jones ja sessioonimuusikuna Glen Matlock. Album ilmus28. oktoobril1977. Kriitikute vastuvõtt oli erinev. Paljud poed keeldusid albumit müümast ja rahulolematust tekitas ka sõna "bollocks" albumi pealkirjas.
Sex Pistolsi viimane Suurbritannia kontsert toimus jõululaupäeval 1977. Jaanuaris1978 alustas bänd oma esimestAmeerika Ühendriikide turneed. Paljude probleemide, bändisiseste rahulolematustega ja kehva korraldusega oli turnee täielik ebaõnnestumine. Sid Vicious, selleks ajaks heroiinist sõltuvuses, põhjustas palju probleeme, kakeldes ja publikut sõimates ja narkootikume otsides. KontserdilSan Franciscos14. jaanuaril küsis Rotten pärast viimast lugu rahva käest: "Kas olete kunagi tundnud, et teid on petetud?" Kolm päeva hiljem teatas ta oma lahkumisest ansamblist.
Pärast Sex Pistolsist lahkumist vahetas Rotten oma nime tagasi John Lydoniks ja asutas koos koolisõbraJah Wobble'iga ja endiseThe Clashi kitarristiKeith Levene'iga ansambliPublic Image Ltd. Bänd lindistas Suurbritannia edetabelites esikümnesse jõudnud loo, "Public Image" ja salvestaspost-punk'i klassikaks peetava albumi "Metal Box" (1979).1978. aastal kaebas Lydon Malcolm McLareni kohtusse, süüdistades teda muuhulgas raha maksmata jätmises ja nõudes kontrolli nime "Sex Pistols" üle.
Sid Vicious kolisNew Yorki ja hakkas esinema sooloesinejana.12. oktoobril1978 leiti tema kauaaegne kallimNancy Spungen hotellistChelsea Hotel surnuna. Mõrvas süüdistati Vicioust, kes2. veebruaril1979 narkootikumide üledoosi tõttu suri.
McLarenil oli juba mõnda aega olnud plaan teha film Sex Pistolsi osavõtul.1977. aastal palkas taRuss Meyeri lavastama stsenaariumit, "Who Killed Bambi?", mille ta oli kirjutanud koosRoger Ebertiga. Võtted peatati aga juba teisel päeval, kui filmimeeskonna liikmed, kellele McLaren raha võlgnes, töölt lahkusid. Teine katse tehti1978. aasta keskel, kui Cook ja Jones osalesid McLareni kirjutatud stsenaariumiga filmis "The Great Rock 'n' Roll Swindle", mille lavastasJulien Temple. Film kujutas endast McLareni versiooni Sex Pistolsi ajaloost, milles ta väitis, et ta lõi bändi ise ja manipuleeris sellega oma soovide kohaselt.Soundtrackil esinesid Jones, Cook ja Vicious, kes laulsid eri lugudes vaheldumisi (kaht laulu laulisEdward Tudor-Pole ja läksid kaasa McLareni välja mõeldud trikkidega, nagu näiteks kolme laulu lindistamine koos tuntud kurjategijaRonnie Biggsiga.
Pärast pikka ja ägedat kohtulahingut said Sex Pistolsi neli liiget ja Sid Viciouse pärijad jaanuaris1986 kontrolli bändi loomingu üle ja ainuõiguse kasutada nime "Sex Pistols". Tänu sellele oli võimalik lavastada2000. aasta dokumentaal "The Filth and the Fury", mille lavastas samuti Julien Temple ja mis kujutas endast bändiliikmete versiooni Sex Pistolsi ajaloost.
Sex Pistolsi algkoosseis tuli1996. aastal kokku kuus kuud kestnud turneeks "Filthy Lucre Tour", mille raames esinetiEuroopas,Põhja- jaLõuna-Ameerikas,Austraalias jaJaapanis. Samuti esineti2002. aastalLondonis ja2003. aastal kolmenädalasel Põhja-Ameerika turneel "Piss Off Tour". Novembris 2007 andis bänd seitse kontserti Inglismaal, et tähistada "Never Mind the Bollocksi" 30. aastapäeva. 2008. aastaks olid nad kutsutud Isle Of Wight Festivalile.
- Burchill, Julie &Tony Parsons, "The Boy Looked at Johnny: The Obituary of Rock and Roll",Pluto Press,1978.ISBN 0-571-12992-7
- Dalton, David, "El Sid Saint Vicious", St. Martin's Press, juuli1997.ISBN 0-312-15520-4
- Lydon, John, (koos Keith & Kent Zimmermaniga), "Rotten: No Irish, No Blacks, No Dogs", St. Martin's Press, mai1994.ISBN 0-312-11883-X
- Marcus, Greil, "Lipstick Traces: A Secret History of the Twentieth Century",Harvard University Press,1989.ISBN 0-571-23228-0
- Matlock, Glen, Silverton, Pete, "I Was a Teenage Sex Pistol" - Faber and Faber, oktoober1991.ISBN 0-7119-1817-1
- McNeil, Legs, Gillian McCain (toimetaja), "Please Kill Me",Grove Press,1996.ISBN 0-349-10880-3
- Morris, Dennis, "Destroy: Sex Pistols 1977",Creation Books,2002.ISBN 1-84068-058-X
- Nolan, David, "I Swear I Was There...: Sex Pistols and the Shape of Rock",Milo Press, mai2001.ISBN 0-9549704-9-7
- Parker, Alan ,"Vicious: Too Fast to Live", Creation Books, 2003.ISBN 1-84068-110-1
- Southall, Brian, "The Sex Pistols: 90 Days at EMI", Omnibus Press,2007.ISBN 978-1-84609-779-9
- Savage, Jon, "England's Dreaming: The Sex Pistols and Punk Rock", Faber and Faber,1991.ISBN 0-312-28822-0
- Vermorel, Fred & Judy, "The Sex Pistols",Omnibus Press, aprill1981.ISBN 0-7119-1090-1
- Walsh, Gavi, "God Save the Sex Pistols: A Collector's Guide to the Priests of Punk",Plexus Publishing,2003.ISBN 0-85965-316-1
