Sõnaraamatu koostamiseks tuleb teada sõnade tähendusi. Seepärast saab öelda, et semantika on nii vana kui vana on vanim teadaolev sõnaraamat, mis pärineb ajast umbes 3000 aastateKr.[2].
Keeleteaduse haruna tuntakse semantikat 19. sajandi lõpust, kui võrdleva grammatika professor Michel Bréal tutvustas keeleteadlastele terminitsémantique. Michel Bréal kasutas seda mõistet ühes oma 1883. aasta artiklis, et rõhutada sõnatähenduste tähtsust keelesüsteemis (seni oli peamine tähelepanu sõnakujul ehk vormil). Ülikoolis oli tema õpilane ja ametijärglane semiootik ja strukturalismi rajaja Ferdinand Saussure. Sel ajal tunti huvi ainult sõnade tähenduste psühholoogilise tausta vastu. 20. sajandi alguses hakkasid teadlasi huvitama tähenduse muutumise põhimõtted.
Tähendust võidakse analüüsidatähenduskomponentide abil. Sellisel juhul kirjeldatakse näiteks sõnanaine tähendustnii: on elus, inimene, täiskasvanud ja naissoost. Tähenduskomponendid esitatakse üldiselt binaarselt: "+" või "-". Kui mõlemad väärtused on võimalikud, siis kasutatakse "0".[4]
Semantika tegeleb muuhulgas tähenduste muutumisega. Keeleüksuse tähendus võib kitseneda, laieneda, halveneda, paraneda.
Näiteks eesti sõnanooruk tähistas vanasti nii noormeest kui neidu. Nüüd kasutatakse seda ainult poiste kohta[viide?], sest sõna tähendus on kitsenenud. Sõnakarisma oli varem seotud ainult religiooniga ja tähendas 'armuand'. Nüüd tähistab see laiemalt inimese üldist sarmikust.
Sõnanilbe tähendus oli varem neutraalne – 'libe'. Nüüd on sõnatähendus halvenenud janilbe tähendab ka 'rõve'. Sõnahelgetähendus on muutunud, vastupidi, paremaks – varem kasutati seda ilma kohta, aga nüüd tähendabhelgeka 'rõõmus'.[5]
Üksteisega tähenduse poolest seotud sõnad, näiteksvärvinimed, loomanimed, inimese intellektuaalse tegevusega seotud verbid moodustavad (kahemõõtmelise)tähendusvälja ehk (kolmemõõtmelise)tähendusvõrgustiku[7]. Semantilisse võrgustikku kuuluvatemõistete vahel on kokkukuuluvus- ja vastandussuhted.[8] Semantiliste väljade piirid on eri keeltes erinevad.[9]
Hüponüümia (kr prefikshypo- 'all-', 'alla-') on hierarhiasuhe kahe või enama tähenduse vahel.[10]. Näiteks hüponüümidelkoduloom,metsloom,väikeloomon üks ühine hüperonüüm, milleks on sõnaloom.[11] Hüponüümid aitavad tavakõnes maailma struktureerida. Hüponüüme leidub kõikides keeltes, aga see, milliste sõnade vahel on hüponüümiasuhe, varieerub keeliti.[12]
Lausesemantikal ja sõnasemantikal tuleb vahet teha, sest lause tähendus pole selle osade tähenduste summa. Kui lause tähendus oleks selle osade tähenduste summa, tähendaksid lausedJüri nägi MarijaMari nägi Jüriühte ja sama.[13]. Lausesemantika uuribki seda, mis tähendused tekivad sõnade ühendamisel, ehk süntagmaatilisi tähendussuhteid. Lausesemantikat ei saa sõnasemantikast täiesti lahutada, sest lause tähendus sõltub suuresti selle osade tähendusest ja sõnad saavad täpse tähenduse oma lõplikuskontekstis.[14]
Propositsioon on lause tähenduse tuumosa, mis väljendab kõne all olevat ümbritseva maailma olukorda. Propositsioon koosnebreferentsist ehk viitest,predikaadist ehk tempusest jareferendist ehk öeldavast põhiasjast.[15]
Lause tähenduse kirjeldamisel uuritakse tõesustingimusi, mille kehtimisel lause on tõene. Lause tõesustingimustega liituvad mõistedintensioon jaekstensioon.
Intensioon on tõesustingimused, mis moodustavad lause põhitähenduse.
Ekstensioon on lause tõeväärtus, mida on võimalik selgitada lause väite ja ümbritseva maailma seisukorra võrdlemisel. Analüütilise lauseRoheline on värvtõeväärtus selgub otse lausest.Sünteetilise lauseNüüd sajab vihmatõeväärtus selgub alles siis, kui võrrelda lause sisu ja tõelist olukorda.[16]
Kollokatsioon on sõnapaar, mille liikmed esinevad üksteise naabruses sagedamini kui võiks eeldada nende üksikult esinemise sageduste põhjal[17], näiteks eesti keeles öeldaksekange tee ja mitte *kõva tee, inglise keelesstrong teaja mitte *powerful tea.[18]
↑Kaisa Häkkinen. Keeleteaduse alused. Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 141.
↑Silvi Tenjes. Semantika. Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 63–64.
↑Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus. Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 136.
↑Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus. Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 137.
↑Silvi Tenjes. Semantika. Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 66.
↑Fred Karlsson. Üldkeeleteadus. Eesti Keele Sihtasutus 2002, lk 260.
↑Kaisa Häkkinen. Keeleteaduse alused. Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 135.
↑Kaija Kuiri. Semantiikan peruskurssi: Luennot ja harjoitukset. Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitos, Tampere 2000, lk 39–40.
↑Kaisa Häkkinen. Keeleteaduse alused. Eesti Keele Sihtasutus 2007, lk 147.
Hilary Putnam.Is Semantics Possible?. – H. Kiefer, M. Munitz (toim).Languages, Belief and Metaphysics,Contemporary Philosophic Thought: The International Philosophy Year Conferences at Brockport, State University of New York Press, kd 1.,1970. Ümbertrükk: Hilary Putnam.Mind, Language and Reality,Philosophical Papers, kd 2,1975, lk 139–152.
