| Salu-siumari | |
|---|---|
 Salu-siumariActaea spicata | |
| Taksonoomia | |
| Riik | TaimedPlantae |
| Hõimkond | ÕistaimedMagnoliophyta |
| Klass | KaheidulehelisedMagnoliopsida |
| Selts | TulikalaadsedRanunculales |
| Sugukond | TulikalisedRanunculaceae |
| Perekond | SiumariActaea |
| Liik | Salu-siumari |
| Binaarne nimetus | |
| Actaea spicata L. | |
Salu-siumari (Actaea spicata) ontulikaliste sugukondasiumarja perekonda kuuluvmitmeaastanerohttaim.
Rahvapäraselt on salu-siumarja kutsutud:ussimari,lenderavandeserohud,äkitse haiguse rohi,sivumari.
Vanemas kirjanduses on taime nimetatud "Christophi rohuks".[1] Samasugust nime on ta kandnud paljudes euroopa keeltes.[1] Nimetus pärineb keskaja kaitsepühaku nimest, kes kaitses võlureid, aardeotsijaid ja katkutõbiseid.[1] Usuti, et siumari kaitsebkatku eest.[1]
Levinud peaaegu koguEuroopas ja ka Lääne-Siberis.Hiinas esineb lähedane liik.
Eestis tavaline, kuid ei esine kuskil massiliselt, saartel haruldane. Kasvab mandriosaleht- jasegametsades ning puurühmade allpuisniitudel.
Taime kõrgus 50 cm.Kahelikolmetised pikarootsulised lehed on suured. Erinevalt enamikust tulikalistest on salu-siumarjalkroonlehed, kuigi need on 4–6 kitsad ja tagasihoidlikud.Tolmukaid palju,emakaid üks. Õitseb juunis-juulis.
Viljaks mahlakad, paljuseemnelised, marjataolised, läikivadkukkurviljad, mis on algul rohelised ja hiljem mustad. Kuni 1 cm pikkused piklikud viljad asuvad vartel kobaratena. Salu-siumarja augustis valmivad viljad on väga mürgised.
Kõik taime osad lõhnavad ebameeldivalt.
