██riigikeel või ametlik keel, aga mitte enamuse emakeel
██ametlik keel, kuid tavaliselt rahva teine keel
██vähemuse keel, ilma ametliku staatuseta
Saksa keel (saksa keelesDeutschKuulaⓘ) onindoeuroopa keelkonnagermaani rühma kuuluvkeel, mida kõneleb emakeelena umbes 90 miljonit inimest peamiseltKesk-Euroopas. Koos võõrkeelena kõnelejatega on saksa keele rääkijaid üle 120 miljoni.
Nüüdiskirjakeel põhineb suurestikesksaksa jaülemsaksa murdeil, mida kõneldi Saksamaa kesk- ja lõunaosas. Keskajal ja varauusajal oli Saksamaa jagunenud paljudeks riigikesteks ning sellepärast puudus tollal kirjakeelt ühtlustav ja reguleeriv organ. Kõige rohkem ühtlustas kirjakeelt kirjanike soov olla mõistetav võimalikult paljudele lugejatele.
Suurim mõjutaja onülemsaksi murre: kirjakeele tähtis arendajaMartin Luther, kes tõlkis Piibli saksa keelde, tegutsesSaksimaa kuurvürstiriigi toonases pealinnasWittenbergis, kus kõneldi ülemsaksi murret. Lutheri jaoks oli ülemsaksi murre, mida mõisteti laiemalt kui teisi murdeid ja mis kuulus kesksaksa murrete alla, "kuldseks keskteeks" alamsaksa ja ülemsaksa murrete vahel, piiblitõlkel tugines ta suuresti idapoolsematele kesk- ja ülemsaksa murretele.
Kirjakeele kujunemisele aitas kaasa ka barokiajastu Saksimaa kuurvürstkonna prestiiž, kuna Saksimaal tegutses toona palju teadlasi ja kunstnikke, mistõttu peeti ülemsaksi kõrgklassi (kuid mitte lihtrahva) keelt saksa kõrgkeele eksemplariks. KirjandusteoreetikJohann Christoph Gottsched (1700–1766), kes elas enamuse oma täiskasvanuelustLeipzigis, pidas saksi kõrgklassi kõnekeelt saksa keele juhtvormiks ja sellel baseerus ka tema 1748. aasta grammatikaraamatGrundlegung einer deutschen Sprachkunst, mis oli võtmetähtusega kirjakeele ja keele standardiseerimise arengus. KaJohann Christoph Adelung mainis oma kõrgsaksa keele sõnaraamatus (Grammatisch-kritisches Wörterbuch der hochdeutschen Mundart, 1774–1786), et tema jaoks tähendas mõiste "kõrgsaksa keel" haritud ülemsakside kõnepruuki, väites, et ülemsaksi murre on saksa keelele sama mis Toscana murre itaalia keelele ja attika murre kreeka keelele. Üheks põhjuseks, miksFrankfurdist päritJohann Wolfgang von Goethe isa saatis ta õppimaLeipzigi Ülikooli oli, et ta õpiks väljapeetumat keelt. Kuid pärastseitsmeaastast sõda, kui Saksimaa kuurvürstiriik hakkas prestiiži kaotama, kadus mõneti ka ülemsaksi murde prestiiž, ning saksa keele fonoloogia hakkas baseeruma rohkem idafrangi (Nürnberg/Würzburg) murretel.
Baltimaadesakslastekõne- ja kirjakeel on mõjustatudeesti keelesõnavarast jalauseehitusest. Saksa keel on mõjutanud tugevasti eesti keele sõnavara, lauseehitust vähem. Tüüpiliselt on saksa keelest tulnud eesti keelde nende esemete ja nähtuste nimetused, mis mõisnikul oma kodus olid, aga talupojal mitte.
Saksa keele levila moodustab osa suuremastläänegermaani mandrimurretekontiinumist, milles lähestikku paiknevad kohalikud murded on tavaliselt vastastikku mõistetavad ning erinevused on seda suuremad, mida kaugemal murded üksteisest geograafiliselt on. Murrete ühtlustamiseks on mõeldudsaksa standardkeel (Standardsprache), millel on mitu piirkondlikku varianti. Standardkeele variantide erinevused on väga väikesed, murded aga võivad olla teiste murrete või standardkeele kõnelejate jaoks peaaegu arusaamatud.
Saksa murrete liigitus põhineb19. sajandi uurimustel. Samal ajal hakkasid paljudes piirkondades tekkima standardkeele ja kohaliku murde segunemisel niinimetatudkõnekeeled (Umgangssprachen).20. sajandi keskpaigas, eriti pärastTeist maailmasõda, lükkasid kõnekeeled vanad murded eemale. Seda protsessi on soodustanud sõjajärgsedpõgenikelained, aga karaadioside jatelevisiooni lai levik ning kooliharidus.
Saksamaal, Austrias, Lõuna-Tiroolis ja Belgia saksakeelses piirkonnas tarvitatakse standardkeelt aktiivselt kõigis elu valdkondades. Šveitsis piirdub standardkeele funktsioon põhimõtteliselt kirjapruugi keele omaga, samal ajal kui kõnepruugis valitsevadšveitsisaksa murded. Luksemburgis on saksa standardkeele kõrval ametlik staatus olemas kaletseburgi keelel, mis on tekkelt kohalikest saksa murretest välja kujunenud omaette standard.
Sõnavara, mis on kõigis saksa standardkeele variantides identne, nimetatakse kuhjuvaltüldsaksa keeleks (Gemeindeutsch). Üldsaksa keele sõnavara ei või siiski omaette keelevarianti genereerida; tegemist on ainult kõigi standardi variantide ühise vundamendiga.
Saksa keele murdeid jagatakse tavaliseltmaken/machen-joone ehkBenrathi joone (DüsseldorfiBenrathi linnaosa järgi) alusel alamsaksa murreteks (põhjas), mis jäidteisest häälikunihkest puutumata, ja kõrgsaksa murreteks (lõunas), kus teine häälikunihe toimus.
Kõrgsaksa murded jagunevad omakorda kesksaksa ja ülemsaksa murreteks. Varem tähistati kesksaksa ja ülemsaksa murrete piirinaKarlsruhe joont (euch/enk- ehkmähe/mähet-liini). Tänapäeval eelistatakse sellisena vaadeldaSpeyeri (Appel/Apfel) jaGermersheimeri joont (Pund/Pfund).
Enamikus kesk- ja ülemsaksa murretes on häälikunihe toimunud vaid osaliselt, sealhulgas idakesksaksa murretes, millel põhineb suuresti ka saksa standardkeel. Kolm ainsat täielikku häälikunihet läbi teinud murret onülaalemanni murre,ülimalemanni murre jaBaieri Tirooli murre.
Alamsaksa rühma kuuluvad need murded, kus teist häälikunihet ei toimunud või see väljendus vähe. Alamsaksa murded tulenevad vanaalamsaksi keelest ning on levinud Põhja-Saksamaal ja Kirde-Madalmaades. Kõnelejad peavad neid sageli iseseisvaks keeleks.Euroopa keelteharta raames tunnistatialamsaksa keel Saksamaal jaMadalmaades ametlikult regionaalkeelena.
Rahvasuus kutsutakse kõiki alamsaksa, vahel ka alamfrangi ja keskfrangi murdeidPlattdeutsch’iks. SõnaPlatt, mis jõudis saksa keeldekeskhollandi keele kauduvanaprantsuse keelest, pärinebvulgaarladina sõnast*plattus (tasane,sile) ja seal omakorda tõenäoliseltkreeka sõnastπλατύς (tasane,lai).[6] Nimetus ei viita mitte geograafiale (kuigi alamsaksa murdeid kõneldakse tõepoolesttasandikel), vaid selle allikaks on eeldatavasti vana alamsaksa väljendplatt spreken (avalikult rääkima,selgelt rääkima).[7][8][9][10]
Raskesti klassistatav on alamsaksa ja kõrgsaksa segakeelMissingsch, samuti endas kõrgsaksa, alamsaksa,taani jalõunajüüti elemente ühendavPetuh. Lõunajüüti keelt vaadeldakse alamsaksa mõjudest hoolimata üldjuhul taani keele murdena. Lisaks on saksa keele mõjutatud taaniLõuna-Slesvigi murre.
Segakeeli on tekkinud samuti saksa keele kontaktidest mittegermaani keeltega. Heaks näiteks on saksa jaalamsorbi segakeelPonaschemu.Sileesia keelt (loomuselt saksa japoola segakeelt) peetakse tavaliselt kas poola keele murdeks või iseseisvaks keeleks.
Jidiš pärineb keskülemsaksa keelest, kuid on edaspidislaavi jaheebrea mõjude all iseseisvalt arenenud ning omaette kirjaliku normiga keeleks välja kujunenud.
Saksa keeles on silmapaistvalt produktiivnesõnamoodustus. Väga palju kasutatakseeesliiteid (tegusõnade puhul; võrreldavühendverbidegaeesti keeles) ja kompositsiooni ehkliitsõnu (eesti keelega analoogselt:Haus+tür –maja+uks,Weihnacht-s+baum+verkäufer –jõulu+puu+müüja).
Saksa keele ortograafiliseks eripäraks on, et kõiknimisõnad (sealhulgasüldnimed) kirjutatakse ka lause seessuure algustähega (saksa kGroßschreibung), näiteks:der Hund (koer),das Brot (leib),die Zeitung (ajakiri) jne.
Ainulaadne komme pärineb17. sajandist,baroki ajastust.[13] Jubahiliskeskajal tähistati saksakeelsetes tekstides suure algustähega või kahe suure algustähega neid sõnu (mitte ainult nimisõnu), mida taheti rõhutada.[14] Saksamaalt kandusGroßschreibungtaani keelde ja sealt edasiTaani-Norra personaaluniooni kaudunorra keelde. 1867. aasta reformiga majusklid üldnimede puhul norra keeles siiski tühistati, 1948. aastal loobus sellest reeglist ka taani keel. Tänapäeval kasutavad sama süsteemi mis saksa keeles ainultidafriisi jaletseburgi keel.
H/h pärast täishäälikut ei hääldata, ntKuh [kuː],sehen [ˈzeːən].
R/r hääldatakse [ʁ], ntProblem [pʁoˈbleːm],rauchen [ˈʁaʊ̯xn̩]. Piirkonniti kohtab ka hääldust [r] või [ɾ].
S/s hääldatakse [ʃ] (nagu eestiš) enne p’d ja t’d sõna või silbi alguses, ntSport [ʃpɔʁt],streiten [ˈʃtʁaɪ̯tn̩]; [z] enne täishäälikut, nagu ntBremse [ˈbʁɛmzə],sauber [ˈzaʊ̯bɐ]; muidu [s], ntSkizze ([ˈskɪt͡sə]. Ss ja ẞ/ß hääldatakse alati [s]:hassen [ˈhasn̩],süß [zyːs].
Vähestesomasõnades, kus see esineb, hääldatakse V/v [f] (viel [fiːl],Vogel [ˈfoːɡl̩]),võõrsõnades [v] (Variante [vaˈʁi̯antə],Version [vɛʁˈzi̯oːn]).
Ka siis, kui kaashäälik kirjutatakse kahekordselt, hääldatakse seda siiski lühikesena, ntBegriff [bəˈɡʁɪf],Verwirrung [fɛɐ̯ˈvɪʁʊŋ],zusammen [t͡suˈzamən]. Ühendit ck hääldatakse samuti lihtsalt [k] (Rock [ʁɔk],Schock [ʃɔk]), dt lihtsalt [t] (Stadt [ʃtat],Waadt [vaːt]), tz lihtsalt [t͡s] (Satz [zat͡s],spritzen [ˈʃpʁɪt͡sn̩]).
-ig sõna lõpus hääldatakse paljudes piirkondades [iç] (ç – omapärane kaashäälik, lähedane vene palataliseerunudх’le sõnasхитрый):gruselig [ˈɡʁuːzəlɪç],König [ˈkøːnɪç].
Lisaks on kasutusel järgmisel kaashäälikutähtede ühendid:
sch [ʃ] (nagu eestiš), ntschieben [ˈʃiːbn̩],Geschäft [ɡəˈʃɛft];
tsch [t͡ʃ] (nagu inglise ch), ntKutsche [ˈkʊt͡ʃə],tschüss [t͡ʃʏs];
võõrsõnades: dsch [d͡ʒ] (nagu inglisej), ntDschinn [d͡ʒɪn],Dschungel [ˈd͡ʒʊŋl̩];
ch [x] (nagu veneх sõnasхорошо) pärast a’d, o’d ja u’d, ntLoch [lɔx],Buch [buːx]; [k] enne s’i, ntFuchs [fʊks],sechs [zɛks]; muidu alati [ç]:Bücher [ˈbyːçɐ],riechen [ˈʁiːçn̩],weich [vaɪ̯ç];
ng [ŋ] (nagu eestin sõnaskingad), ntbringen [ˈbʁɪŋən],Ding [dɪŋ];
Ö/ö ja Ü/ü hääldus sarnaneb eesti keele omaga. Ö/ö hääldatakse [œ] (lühike) või [øː] (pikk), Ü/ü [ʏ] või [yː]. Ä/ä hääldus seevastu erineb eesti keele hääldusest, [ɛ] (lühike) ja [ɛː] (pikk). E/e hääldatakse lühikeselt samuti [ɛ], kuid pikalt [eː] (suletud häälik).
Täishääliku pikkus antakse kirjapildis edasi süsteemitult ja eri viisidega. Näiteks kasutatakse pika hääliku märgistamiseks tummah’d (Kuh [kuː]),ß’i (süß [zyːs]) või kirjutatakse täishäälikut kahekordselt (Haar [haːɐ̯],Boot [boːt]). Ka siis, kui kõik need tähised puuduvad, on pikk hääldus ikkagi võimalik (gut [ɡuːt],Mond [moːnt],sagen [ˈzaːɡn̩]).
Kasutusel on järgmised täishäälikutähtede ühendid:
ie [i:], ntKnie [kniː],sieben [ˈziːbn̩];
ei [aɪ̯], ntbeide [ˈbaɪ̯də],weinen [ˈvaɪ̯nən];
eu [ɔɪ̯], nttreu [tʁɔɪ̯],Deutsch [dɔɪ̯t͡ʃ];
äu samuti [ɔɪ̯], ntäußern [ˈɔɪ̯sɐn],Mäuse [ˈmɔɪ̯zə].
-er sõna lõpus hääldatakse täishäälikuna [ɐ] (a-švaa), ntDenkmäler [ˈdɛŋkˌmɛːlɐ],Lehrer [ˈleːʁɐ],schlechter [ˈʃlɛçtɐ]. Kuid -e sõna lõpus muutubreduktsiooni tõttu [ə]’ks (e-švaaks), nagu sõnasMäuse [ˈmɔɪ̯zə].
↑Thomas Marten, Fritz Joachim Sauer (Hrsg.):Länderkunde Deutschland, Österreich und Schweiz (mit Liechtenstein) im Querschnitt. Inform-Verlag, Berlin 2005,ISBN 3-9805843-1-3, S.7.
↑Peter Wiesinger:Die Einteilung der deutschen Dialekte. In: Werner Besch, Ulrich Knoop, Wolfgang Putschke, Herbert Ernst Wiegand (Hrsg.):Dialektologie. Ein Handbuch zur deutschen und allgemeinen Dialektforschung, 2.Halbband. de Gruyter, Berlin / New York 1983,ISBN 3-11-009571-8, S. 807–900.
↑Werner König:dtv-Atlas Deutsche Sprache. 19. Auflage. dtv, München 2019,ISBN 978-3-423-03025-0, S. 230.
↑Jan Goossens:Niederdeutsche Sprache – Versuch einer Definition. In: Jan Goossens (Hrsg.):Niederdeutsch, Sprache und Literatur. Eine Einführung. 2. Auflage. Wachholtz, Neumünster 1983, S.13–15.
↑M. Jansen:Atlas van de Nederlandse taal. Editie Vlaanderen. Lannoo Meulenhoff, Tielt 2018, S.29–30.
↑M. Philippa, F. Debrabandere, A. Quak, T. Schoonheim en N. van der Sijs (2003–2009) Etymologisch Woordenboek van het Nederlands, Amsterdam.
↑Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. Erarbeitet unter der Leitung von Wolfgang Pfeifer. Akademie, Berlin 1989 (und weitere Auflagen), Artikelplatt.
↑Kluge. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. Bearbeitet von Elmar Seebold. 25., durchgesehene und erweiterte Auflage. De Gruyter, Berlin/Boston 2011, S.710.
↑„Das Barock hat in die deutsche Rechtschreibung die Majuskel eingebürgert.“Walter Benjamin:Gesammelte Schriften. Frankfurt am Main 1980, Band 1, S. 382.
.png)
