Saksa DV-s oli mitu parteid ja kõik need olid ühendatudSaksa DV Rahvusrindesse (Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik). Riigi valitsev partei oliSaksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands (SED)).
Aastatel 1986–1990 olid parlamendis oli 500 liikme hulgas esindatud parteid ja organisatsioonid järgmiselt:
SED: 127
DBD: 52
CDU: 52
LDPD: 52
NDPD: 52
FDGB: 61
DFD: 32
FDJ: 37
Kulturbund: 21
VdgB: 14
1953. aastal toimusid Ida-Saksamaalsuured rahutused, mis algasid ehitusnormide tõstmise pärast ja mis suruti NSV Liidu poolt maha. Rahutuste käigus sai surma umbes 300 inimest.
Saksa DV julgeolekuorgan oliStasi (Staatssicherheit).
1989. aastaks olid valitsejad oma võimu julgestamiseks poliitilistel põhjustel vangi määratud 180 000–250 000 inimest.[1]
Juunis 1972, kui Honecker külastasKuubat, kinkisFidel Castro Saksa DV-le Cazonese lahes asuva Blanco del Suri saare, mis nimetati ümberWeimari vabariigi-aegse Saksa Kommunistliku Partei juhiErnst Thälmanni järgi Ernst Thälmanni saareks (Ernst-Thälmann-Insel, hispaania keelesCayo Ernesto Thaelmann). Peale Saksamaa taasühinemist väitis aga Kuuba, et saare Saksa DV-le andmine oli ainult sümboolne.
Pärast teise maailmasõja lõppu Euroopas ning Saksamaa territooriumi vallutamist liitlasvägede poolt jaotati Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks. Idapoolsemad Saksamaa liidumaad kuulusid Nõukogude administratiiv- ja sõjalise kontrolli alla. Nõukogude okupatsioonitsoonis juhtis tsiviilelukorraldustNõukogude sõjaväeadministratsioon. Saksamaal paiknevate Nõukogude sõjaväeüksuste tegevust korraldasNõukogude okupatsiooniväegrupp Saksamaal (hilisemNõukogude väegrupp Saksamaal).
Saksa DV sõjavägi (Rahvuslik Rahvaarmee, saksa keelesNationale Volksarmee,NVA) moodustati 1. märtsil 1956. aastal ning koosnes kolmestväeliigist:maa-,õhu- jaõhukaitsevägi. 1989. aastal kuulus Saksa DV sõjaväkke umbes 200 000 sõjaväelast (millele lisandus ka umbes 200 000 reservväelast), neist 120 000 oli maaväes. Sõjaväe relvastuses oli 2799tankiT-55 jaT-72, 4999 soomukitBTR jaBMP, 1746suurtükki, 394sõjalennukit ja 64helikopterit.
Saksa DVmereväe ametlik nimetus oli Rahvamerevägi (saksa keelesVolksmarine).
Sõjajärgsete piiridega lõigati Saksa DV-st ära osa tema tagamaadest idas, Saksamaa idaosa energiaga kindlustanudSileesia söebasseinid jaElbealamjooksul asunud sadamad. Saksa DV oli majanduslikult arenenuim sotsialistlik riik Ida-Euroopas.
Ida-Saksamaa saavutas tänu dopingu kasutamisele ja riiklikule tsentraliseeritud spordipoliitikale tipp-spordis suurt edu ja kümneid olümpiavõite. Kuigi seal oli ka oma olümpiakomitee, ei tunnustatud seda kaua aega. Mõlema Saksa riigi sportlased võistlesidühendvõistkonnas aastatel 1952–1964. Ida-Saksamaa olümpiavõitjate loetelu alustatakse vahel isegipoksijaWolfgang Behrendtiga, kes võitis1956. aastaMelbourne'imängudel kuldmedali, ehkki ta võistles Saksamaa ühendvõistkonna koosseisus. Ida-Saksamaana hakati võistlema 1968. aastast.
Sarajevo1984. aasta taliolümpiamängudel oli Ida-Saksamaa edukaim riik kuldmedalite arvult: 9 kulda, 9 hõbedat ja 6 pronksmedalit. Kiiruisutamises oli 500 m distantsil oli naistest parimChrista Rothenburger, kes püstitas 41,02-ga ka olümpiarekordi. Samadel olümpiamängudel sai oma esimese olümpiakulla ka iluuisutajaKatarina Witt naiste üksiksõidus.
Alates1968 võistlesid Saksa riigid eraldi meeskondadena kuni Saksamaa taasühinemiseni 1990.
