Kokku on maailmas 80 000 – 100 000 saami ja seega on nad arvukaimpõlisrahvasPõhja-Euroopas. Praegune asuala jaguneb nelja riigi vahel, jäädesNorra,Rootsi jaSoome põhjaossa jaKoola poolsaareleVenemaal. Arvatavasti elab SoomesLapimaal ligikaudu 7000 saami. Ühtse asuala puudumise tõttu on nende täpset koguarvu maailmas raske öelda. Näiteks Norras loetakse saamiks igaüht, kelle vähemalt üks vanavanematest on rääkinud koduse keelena saami keelt. Norras pole aga kunagi tehtud ega tehta praegugi koduse keele loendust. Ometi elab ligi pool saamidest just Norras.[viide?]
Venemaal elas2010. aasta rahvaloenduse andmetel 1771 saami.[3]
Saami rahva huve esindab kõigi nelja saami põlisasustusega riigi saami organisatsioone koondavSaami Nõukogu. 1966. aastal asutatud Saami Nõukogul on kokku üheksa liikmesorganisatsiooni Norrast, Rootsist, Soomest ja Venemaalt.[4]
Saamid kuuluvad Euroopaaborigeenide hulka. Sellegipoolest on nende geneetiline päritolu veel teadmata. Arvatavasti olid nad esimeste seas, kes jõudsid Fennoskandiasse pärast selle vabanemistjääaegse jääkatte alt umbes 10 000 aastat tagasi. Umbes 2000 aastat eKr toimus saami etnilise rahvuse areng, kui saami keel lahknes saami-soome ürgkeelest.[viide?]
Arheoloogiliste tõendite alusel jõudsid inimesed, kes varem elasidÄänisjärve lõunakaldal jaLaadoga ümbruses, Põhja-Soomes Lapimaal olevaleUtsjoele enne 8100 eKr. Hiljem saamid taandusid pealetungiva uusasustuse survel (või segunesid teiste rahvastega) ning nad olid sunnitud minema aina põhjapoolsematele aladele, kuhu olid läinud ka metsikute põhjapõtrade karjad.[viide?]
Rändlejatest soome-ugri keelt kõnelevad saamid, kes elatusid jahist, kalastamisest ja põhjapõtrade karjatamisest, ei ole meile jätnud enda kirjalikke mälestusi, mistõttu põhinevad teadmised nendest Skandinaavia allikatel ningarheoloogial. Saame mainitakse mitmes Islandisaagas, samuti „Landnámabókis”, mõnes poeemis ja hilisemates Norra seadustes. Enamasti kasutatakse nende kohta väljenditfinnr võifinni, nende enesenimetuse "saamid" aga kohtab Põhjala allikates ainult korra. Kahtlemata olid nad elanud Skandinaavia poolsaarel juba pikka aega, arvatavasti enne põhjalaste saabumist. Mitmed matusekohad, nõndanimetatud järvekalmed, mis on koondunud väikeste metsajärvede äärde, pärinevad nooremast rauaajast ning nende asukohad annavad mõista, et saamide asuala ulatus palju kaugemale kui hiljem, keskajal, mil nad elasid kaugel Norra ja Rootsi põhjaosas.[viide?]
Kuid saami keeled ei ole nii vanad.Saami algkeel kujunes välja Lõuna-Soomes jaKarjalas 2000–2500 aastat tagasi.[viide?] Igal juhul on saamid esimene rahvas, kes saamide tänapäevasele asualale jõudis.[viide?]
Kirjalikke märkeid on saamide kohta juba varajases ajaloos. Näiteks kõige vanemaks osutub tekst Rooma ajaloolaselt Tacituselt 98. aastal pKr, kus ta räägib fennidest ehk siis Fennoskaania põhjaosas elavatest inimestest. Jälgi saamidest võib ka leida 550. aastast kreeklase Procopiuse kirjutistest ning ka 13. sajandil taani ajaloolaseSaxo Grammaticuse teosest "Gesta Danorum". Nimetatud autorid kirjutavad mõlemad suusatavatest inimestest.[viide?]
Elu kesk- ja uusajal polnud saamidele kerge. Naaberrahvad (karjalased, rootslased, norralased ja venelased) korraldasid Saamimaale röövretki ning kuna saamid polnud sõjakas rahvas, osutus nende vara kergeks saagiks. Ei pääsenud saamid ka mitmekordsetest maksudest, mis olid just oma ajale väga populaarsed rõhumismeetodid suurvõimude poolt, kellele need olid kasulikud uusi territooriumeid hallates. Kuid vaatamata mitmekordsetele maksustamistele ja röövretkedele suutsid saamid siiski jääda iseseisvaks suhteliselt pikaks ajaks (paar sajandit) ning üheks oluliseks teguriks selle juures olid karmid looduslikud tingimused. Karmi kliima ja loodusega ei suutnud võõrrahvad nii hästi kohaneda, kui olid seda suutnud saamid juba mitmeid sajandeid tagasi.[viide?]
Ennemusta surma saabumist Põhja-Euroopasse aastal1349 elasid saamid janorralased väga erinevates majanduslikes niššides. Saamid elasid sisemaal, jahtisid põhjapõtru ja kalastasid jõgedel. Norralased elasid rannikul, kalastasid meredel, harisid vähesel määral põldu ja kauplesidHansa Liiduga. Katku kandsidtäidXenopsylla cheopsis, mis levisid lõunast näiteks tünnidega, milles hoitinisu,rukist javilla. Neis tünnides suutsid täid mitu kuud elada ja isegi paljuneda. Norralastele mõjus katk hävitavalt: 60–75% taludest jäeti maha. Seevastu saamid, kes ei söönud teravilja, ei kaubelnud meritsi ega puutunud teiste rahvastega eriti kokku, pääsesid palju väiksemate inimkaotustega. Osa saame asus elama norralastest tühjaks jäänud taludesse mere äärde: nii tekkisidmeresaamid.[viide?]
1326. aastal jaotasid Norra ja Novgorod (siis veel linnriik, 1478. aastal liideti Novgorodi vabariik Moskva suurvürstiriigi koosseisu) omavahelise lepinguga maksustatud alad, millega kehtestati maksude kogumine ühiselt maa-alalt 300 aastaks. See näitas, et kumbki riik ei suutnud allutada Saamimaad.[viide?]
17. ja 18. sajandil tõi suurriikide Rootsi, Venemaa, Taani-Norra teke ja vallutuspoliitika kaasa riikide omavahelised sõjad ning rahulepingud:Kalmari sõja lõppedes 1613. aastal loobus Rootsi nõudmisest rannikualadele ja Norra lõpetas maksude kogumise Koola poolsaarel. Pole andmeid inimkahjude kohta Saamimaa aladel, kuna saame lihtsalt ei loendatud ning samuti ei hoitud tagasi ka sõjategevusest sellel alal. Väga oluline on ka naabermaade eitav vastus saamide iseseisvusele, kuna see oleks tähendanud riigikassa sissetulekute vähenemist saamide arvelt ning territoriaalset kadu.[viide?]
Piiripoliitika on saamidele olnud väga raske, kuna saamid on siiski rändrahvas koos rändpõdrakarjaga. Enamjaolt on saamide ajaloos siiski suletud piirid riikide vahel, mis on toonud kaasa elumuutvaid tagajärgi, kuid 1751.aastal sõlmiti Taani (sh Norra) ja Rootsi (sh Soome) vahel Strömstrandi leping, kus arvestati ka saamide õigust liikuda vabalt üle piiri. Pärast Soome liitumist Venemaaga 1810. aastal jäid piirid algselt lahtisteks, kuid suleti 1849.aastal. Venemaa ja Norra vaheline piir suleti 1826. aastal (selle kindel määramine kestab veel siiani) ning Soome ja Rootsi piir suleti1889. aastal. Kuna piirid suleti, ei saanud põhjapõdrad enam vabalt rännata suve- ja talvekarjamaade vahel, mis oli saamidele rängaks löögiks, kuna paljudel tuli uute karjamaade jaoks ümber asuda ja karja tugevalt vähendada.
Teiseks raskeks etapiks saamidele on olnud nende kultuuri vähene austamine naaberrahvaste poolt ning nende tõrjumine ja mitteomaksvõtmine.[6]Assimilatsioonipoliitika sai Põhjamaades alguse juba 17. sajandil, kus Rootsi eesmärk oli ideaalriik, kus on üks religioon, seadus, ja üht keelt kõnelev rahvas. Assimilatsioonipoliitika kulminatsiooniks on peetud 1902. aastat, mil võeti Taani-Norras vastu seadus, mille järgi tohtisid maad omada ainult Taani-Norra kodanikud ja norra keelt kõnelevad ja seda igapäevases elus kasutavad inimesed. Kolm aastat hiljem lõpetati Norras ka saamikeelse koolihariduse andmine umbes 20 aastaks.[viide?]
PärastTeist maailmasõda toimusid muutused nii ühiskondlikus kui ka kultuurilises osas, toimus rahvuslik ärkamine. Põhjamaades muutus arusaam saamidest, enam ei üritatud neid ühiskonnast välja lõigata või assimileerida ning hakati toetama saami kultuuri ja rahvust. Hakati aina enam hindama põlisrahvaid ja nende suhet loodusega.1953. aastal toimus RootsisJokkmokis esimenePõhjamaade saami konverents, mille tulemusena asutati 1956. aastalPõhjamaade Saami Nõukogu.[viide?]
1978. aastal kehtestatiPõhjamaades ühtne põhjasaami kirjakeel. Varem on tarvitatud põhjasaami keele kirjutamisel Soomes, Norras ja Rootsis eri ortograafiaid. Ühtne ortograafia hõlbustas eri riikides elavate saamide omavahelist suhtlemist ja elavdas kultuurielu. 1970. aastatel jõudis saami keel uuesti ka koolidesse. Praegu õpetatakse saami keelt Soome, Rootsi ja Norra saamikeelse ala üldhariduskoolides, samuti on saami keel kasutusel õpetuskeelena. Saamikeelset õpet pakuvad ka Soome, Rootsi ja Norra ülikoolid saami keele ja kultuuriga seotud erialadel.[viide?]
Traditsiooniliselt on saamid tegelenudkalapüügiga niimerelt kui kasiseveekogudest,karusloomadejahtimise jalammaste karjatamisega, ent tuntud rohkempõhjapõtrade kasvatamise ja karjatamise poolest. Nüüdisajal on enamik saame asunud elama moodsat elu nii põlistel saami aladel kui ka väljaspool seda. Vaid umbes 10 protsenti saame tegeleb traditsiooniliste aladega nagu põhjapõdrakasvatus, mida säilitatakse võimalusena hoida sidetrahvakultuuri jarahvakommetega.[viide?]
Saami rahvas on rikas oma traditsioonide ja ajaloo ning kultuuri poolest. Nii käsitöö, laulud, tantsud kui ka rõivastus on tugevalt säilinud. Viimastel aastakümnetel on aga levinud saamide kultuuri üle maailma ja kogunud kuulsust.[viide?]
Saami rahvamuusika iseloomulik traditsioon onjoigude laulmine ehk joigumine. Joiutakse tavaliselt saateta. Tavaliselt lauldakse aeglaselt, kõripõhjast, samuti markeeritakse joigudes tihti meeleolu ja aimatakse järele loodus- või kunsthelisid. Joiud võivad iseloomustada või kujutada inimesi, loomi, maastikke, paiku. Samuti on pikemaid jutustavaid joige.Koltasaami joiusarnast laulutraditsiooni nimetatakseleudd'iks,põhjasaami keeles tähistab joigu sõnaluohti,lõunasaami traditsioonis on levinud joiusarnane jutustav laulužanrvuelie.[viide?]
Tänapäeval on lisaks traditsioonilisele saateta joigumisele levinud ka muusikalise saatega uued joiud või vanade töötlused, mis kuuluvadpopmuusika eri žanritesse. Rahvusvaheliselt tuntud saami joigujate hulka kuulusNils-Aslak Valkeapää ja kuulub täniniWimme Saari.[viide?]
Algupärase saami proosakirjanduse rajajaks peetakseJohan Turit, kelle traditsiooniliselt suulistel jutužanritel põhinev raamat "Muitalus sámiid birra" ("Jutustus saamide kohta") ilmus aastal1910.[viide?]
Nii Norra, Soome kui ka Rootsi rahvusringhäälingul on põhjasaamikeelne raadioprogramm. Kolme rahvusringhäälingu koostöös toodetakse argipäeviti põhjasaamikeelseid teleuudiseid.[viide?]
↑"Arhiivikoopia".Originaali(PDF) arhiivikoopia seisuga 6. september 2018. Vaadatud 7. septembril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
