Sülearvuti ehksüler (inglise keeleslaptop), kõnekeeles kaläpakas jarüperaal, on kaasaskantavarvuti, mille suurim erinevuslauaarvutist tavakasutajale on võimalus töötada niiaku kui ka võrgutoite pealt.
Sülearvuti akud on tavaliseltliitiumioonakud (Li-Ion). Need koosnevad 3,7 V pingega töötavatest akuelementidest, mistõttu töötavad sülearvutite akud tavaliselt 11,1-14,8,V peal (vahel kuni 24 V). Aku on laetav kodusest vooluvõrgust ühendatava välise vooluadapteriga (ehk laadijaga).
Sülearvuti suuruse määrab eeskätt ekraani suurus, mida väljendatakse ekraani diagonaali mõõdunatollides (nt 14", 15", 16"). Tavaline sülearvuti kaalub 1,4–2,3 kg.[viide?]
Sülearvutite ajalugu sai alguse1971. aastal,[1] kuiAlan Kay käis välja ideeDynabookist (esialguKiddicomp[2]) – kaasaskantavast seadmest, mis oleks mõeldud peamiselt õpilastele, et neid õppimisel aidata.[3] Kayl oli plaanis sellel kasutada programme, mis on kirjutatudSmalltalkiprogrammeerimiskeeles.[1]
1973. aastal lõiIBM Los Gatos Scientific Center esimese kaasaskantava arvuti prototüübiSCAMP (i.k. Special Computer APL Machine Portable), mis põhinesIBM PALM protsessoril. Sel arvutil oli olemas kassetiluger,CRT-ekraan jaklaviatuur. Kaasaskantavus tähendab siin pigem seda, et sellel on külge ehitatud ekraan ja sangad.
SCAMP-i populaarsusest tulenevalt loodi esimene kommertseesmärgiga kaasaskantav 24-kilogrammine arvuti IBM5100, mis jõudis lettidele1975. IBM5100 põhines samuti IBM PALM protsessoril, ning ekraaniks oli 130 millimeetrine CRT-ekraan. Programmeerida sai arvutit niiAPL jaBASIC programmeerimiskeeltes, mis olidki just mõeldud äri- ja inseneeriaotstarbeks.
1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses tuli turule ka väga palju mitte-IBM tootjaid enda kaasaskantavate arvutitega, millest iga järgmine oli eelmisest parem. Mõned märkimisväärsed arvutid sellest ajast:
MIT Suitcase Computer 1975 – esimene mikroprotsessoril põhinev kaasaskantav arvuti. Kasutas Motorola6800 8-bitist mikroprotsessorit ning kaalus 9,1 kg. Selle ehitas MIT õpilaneDavid Emberson oma lõputööna, seega see arvuti kunagi tootlusesse ei jõudnud.
Portal R2E CCMC 1980 – põhinesIntel 8085 8-bitisel mikroprotsessoril ning töötas sagedusega 2 MHz. Ekraan mahutas 32 tähemärki ning arvutil oli kassetilugeri asemel disketiluger.[4]
Sama aasta novembris tuli turule agaEpson HX-20, mis oli üks esimesi sülearvutisarnaseid arvuteid. See kaalus vaid 1,6 kg, samas ei olnud see nii võimas kui Osborne 1: protsessori töösagedus oli 0,614 MHz ja muutmälu maksimaalne maht oli 33 kB.[7]
Järgmisel aastal tuli turuleRadio Shack oma kaasaskantavaTRS-80 Model 100-ga, mis kaalus kõigest 1,36 kg. Neid müüdi rohkem kui 6 miljonit.[9]
IBM tõi 1984. aastal turule oma kaasaskantava arvuti –5155 Portable Personal Computer.[10] 1992. aastal aga tuli välja sama firma esimeneThinkpad, mis on tänapäevalgi üsna levinud sülearvutiseeria.[11]
Aasta-aastalt on sülearvutid muutunud tänu tehnoloogia kiirele arengule üha väiksemaks ja odavamaks ning neil on palju lisaseadmeid, näiteksveebikaamera,Touchpad võiTrackPoint,mikrofon võikõlarid. Samuti ei jää sülearvutid enamlauaarvutitest riistvarakomponentide võimsuse poolest märkimisväärselt maha.
Sülearvutiteriistvarakomponentidel on samad funktsioonid nagu lauaarvuti omadel, aga sülearvutite puhul tuleb arvestada rohkem energiasäästlikkusega ja võimalike temperatuuriprobleemidega. Üldiselt kehtib reegel, et mida võimsam on sülearvuti, seda vähem peab arvuti ilma välise toiteta vastu, seega peab sülearvutit ostes tegema kompromisse riistvara võimsuse jaaku vastupidavuse vahel.
Emaplaat ontrükkplaat, mis ühendab kogu arvuti ning töötab arvuti närvisüsteemina. Emaplaadile on kinnitatud kõik komponendid, moodulid, liidesed ja pesad. Kõik need on ühendatud elektrit juhtivate teedega, mida kutsutaksesiinideks.[12]
Sülearvutite puhul disainib emaplaaditootja, sest sülearvutis on oluliselt vähem ruumi kuilauaarvutis. See tähendab, et ei mahu ära iga ülearune või kasutamatariistvara (i.k.hardware bloat) ning puudub standardne efektiivne lahendus komponentide jahutuse jaoks. Sellest tulenevalt disainitakse emaplaat võimalikult kompaktselt ülejäänud riistvara ja korpuse ümber.
Sülearvutites tavaliselt kasutatakse kombinatsiooni (vask)metalltorudest,radiaatoritest ehkpassiivkomponentidest javentilaatoritest ehkaktiivkomponentidest. Metall juhib komponentide (nt.CPU,GPU) arvuti keskelt soojust radiaatorini arvuti ääres, kus sooja õhu vahetab välja pisike ventilaator. Võimsamatele mänguriarvutitele, mis toodavad ülemäära palju soojust, müüakse ka väliseid jahutuslaudu, mis aktiivselt puhuvad õhku arvuti põhja, jahutades kogu arvuti sisu.
Emaplaadile on integreeritud kõik arvutisisend-väljundpesad (HDMI,USB, AUX jne.), mis peavad arvuti korpusest välja ulatuma. Sellest tulenevalt peab emaplaadi vähemalt üks serv asetsema alati arvuti ääres.
Ruumi säästmiseks ja töötamisefektiivsuse parandamiseks on tavaline praktikajootaemaplaadi külge (vähemalt) osadkomponendid kinni. Tavaliselt osutuvad nendeks komponentideks osad, mis toodavad palju soojust, vajavad väga stabiilseid (ja palju) ühendusi ning otsest ühendust jahutustorudega. NäiteksCPU,GPU, erinevad kiibid ja kontrollerid (ntWi-Fi,Bluetooth).
Komponentidel, mis nii palju energiat ei tarbi või võivad kergemini katki minna, vajada väljavahetust, on emaplaadil eraldi pesad. Neid osasid saab pesast välja võtta ja ära vahetada eesmärgiga uuendada või parandada. Näiteksekraan,klaviatuur,muutmälu (RAM) võiaku.
Protsessor (i.k.CPU ehkCentral Processing Unit) on arvuti osa, mille ülesandeks on läbi viia põhilisi arvutiaritmeetilisi ningloogilisi arvutusi. Tihti nimetatakse seda arvuti “ajuks”, kuna selle kaudu liiguvad arvutis põhimõtteliselt kõikandmed ja käsud.
Praegu (2025.aasta seisuga) kasutavad sülearvutid protsessoreid põhiliselt ühelt kahest tootjast:Intel võiAMD. Hetkeseisuga on mõlema firmade kõige laiatarbelisemate protsessorite perekonnad,Intel Core jaAMD Ryzen seeriad, võrdväärsed, mistõttu kasutatakse mõlemat, tulenevalt tootja eelistusest.
RISC [risk] (i.k.reduced instruction set computer) ehkkärbitud käsustikuga arvuti on arhitektuuri tüüp, mis lihtsustab protsessorile antud käskusid. Kuna iga käsutüüp nõuab protsessoris lisatransistoreid ning suuremat, raskemat ehitust, ei ole mõistlik seda kasutada arvutis, mis peab olema energiasõbralik ning kiire. Sellepärast kasutatakse tihti sülearvutites RISC-tüüpi protsessoreid, milles suured käsud kärbitakse väiksemateks, lihtsamateks käskudeks.
CISC [tsisk] (i.k.complex instruction set computer) ehkkeeruka käsustikuga arvuti võimaldab protsessorile edastada keerulisemaid käske, mis suudavad täita korraga mitu ülesannet. CISC protsessorid nõuavad komplekssemat ehitust ning tarbivad rohkem energiat, kuid selle eest on programmikoodid lühemad ja kompaktsemad, säästes mäluruumi. Tavaliselt kasutatakse CISC tüüpi protsessoreidlauaarvutites jaserverites.
Tegelikult ei kasutata tänapäeval enam kumbagi arhitektuuri üksinda, vaid kombineeritakse eri tüüpituumasid, näiteksjõudlustuumi (performance cores) ja energiat säästvaid tuumi (energy efficient cores). Selline ehitus lubab arvutil kasutada igaks ülesandeks vastavat tuuma, hoides kokku aku energiakulu, aga samas lubades vajadusel piisavalt suurt jõudlust mõne suurema protsessi jaoks.[13]
RAM [räm] (i.k.Random Access Memory) onsalvestusruum, kust protsessor saab lugeda ja kirjutada andmeid kiiremini kui andmekandjatele (SSD jaHDD). Sinna salvestatakse igaprogrammi avades kõige vajalikumad andmed ning (masin)koodid, mille poole on vaja tihti pöörduda, et kiirendada programmide jooksmisaega.
Võrreldes andmekandjatega, puudub RAMil pikaajaline salvestusvõimalus ehk toite kaotades kaob vahemälust kogu info. Sellest tulenevalt tuleb iga mõne aja tagant vahemälus olevad andmed üle kanda põhilisse salvestusruumi (salvestada).
SODIMM (i.k.Small Outline Dual Inline Memory Module) onmuutmälu tüüp, mis nagu nimigi ütleb on väiksemat tüüpi mälumoodul. Oma suuruse tõttu kasutatakse seda sülearvutides, samas kui lauaarvutites ja serverites piisab kaDIMM ehk suuremat tüüpi mälumoodulist.
DDR SDRAM (i.k.Double Data Rate Synchronous Dynamic Random Access Memory) ehk kahekordse andmeedastuskiirusega sünkroonne dünaamiline suvapöördusega mälu (ehk DDR RAM) on mälu tüüp, mida kasutatakse tänapäeval põhilise muutmäluna.
DDR tüüpi mälu iga põlvkond on eelmist järjest parendatud. Iga väljalaskega ontaktsagedus kordades tõusnud, mis lubab füüsiliselt samal suure mälumoodulil edastada andmeid üha kiiremini. Samas muutub tööpinge üha madalamaks, tähendades väiksemat energiakulu - eriti oluline sülearvutitele.
Seni on kõige enam kasutuses veelDDR4 oma odavuse ja efektiivsuse pärast, kuid ei kulu kaua, kuniksDDR5 on need asendanud, millel on märkimisväärselt suurem andmeedastuskiirus ja on energiaefektiivsem.
Tavalistel sülearvutitel, mõeldudtöö- jakooli jaoks, on energiasäästu eesmärgil kasutusel emaplaadi kiibistikule integreeritud videokaart, mis kasutab arvuti enda muutmälu, seega jääbRAM-i süsteemi enda töötamiseks vähemaks. Samuti ei ole integreeritud graafikakaart üldiselt piisavalt võimekas, et mängida detailseid ja kõrge graafikagavideomänge, vaid on pigem mõeldud igapäevasteks lihtsakoelisemateks tegevusteks.
On võimalik osta ka sülearvuteid, millel on eraldiseisev videokaart, oma endavideomäluga (VRAM), mistõttu ei kasuta see süsteemi mälu ning saavad paremini hakkama graafikaliste programmidega, näitekskõrglahutusega video kuvamine,3D-modelleerimine ning uuemate mängude jooksutamine. Seejuures tuleb arvestada, et eraldiseisev videokaart tarbib rohkem voolu kui integreeritud kaart, mistõttu pole alati otstarbekas osta väga suure graafikavõimsusega sülearvutit.
Videokaardi valimisel tuleb teada, mis otstarbel arvutit hakatakse kasutama. Lihtsamateks ülesanneteks, näitekskooli-/kontoritööks javideote/filmide vaatamiseks, piisab protsessorile integreeritud graafikakiibist, kuna need on tavaliselt akusõbralikumad ning maksavad vähem.
3D-mängude,modelleerimise ja muu sellise jaoks oleks juba dedikeeritud graafikakaart vajalik. Muidugi silmas pidada, et need tarbivad kordades rohkem voolu kui integreeritud kaardid ning ei pruugi olla piisavalt võimsad kõige jaoks. Väga graafiliselt nõudvaid töid tehakse siiskilauaarvutites, mille graafikakaardid pakuvad paremat jõudlust.
Kui lauaarvutid kasutavad3,5" (8,89cm) kõvakettaid, siis sülearvutite puhul on tavaliselt standardiks 2,5" (6,35 cm). Kõvaketastele salvestatakse2006. aastast andmeid enamasti vertikaalselt ja seetõttu on suurenenud märkimisväärseltkõvaketastemahutavusruuttolli kohta. 2,5" kõvakettad suudavad talletada piisavalt andmeid, et täita tavakasutaja vajadusi: sülearvutitele mõeldud kõvaketaste mahutavus on jõudnud juba mitme terabaidini.
Siiski on kõvakettad aeglane tehnoloogia. Tänapäeval kasutatakse sülearvutites peaaegu eksklusiivseltpooljuhtkettaid.SSD’s salvestatakse andmeidvälkmällu, mistõttu on need kiiremad, energiaefektiivsemad ja vaiksemad. Samuti puuduvad neid liikuvad osad, ehk puudub igasugunevibratsioon, mis tulebHDD’ga ning onpõrutuskindlamad, mis on kaasaskantaval arvutil üpriski oluline.
Nüüdseks on SSD tehnoloogia isegi mõndades kohtades HDD’st odavam, mistõttu on need kasutuses pea igas uuemas sülearvutis.
SSD-d on kiiremad ja energiatõhusamad kuiHDD-d, eriti suvalisteltmäluaadressidelt andmeid lugedes. Kuna HDD-d peavad igal pöördumisel füüsiliselt aadressi üles leidma, on need üpriski aeglased. Samas SSD saab kohe, ilma liikumata, andmed kätte, mistõttu on see tavaliste programmide jaoks parem.
HDD-del on palju, kiirelt, liikuvaid osi, mistõttu võivad need väga kergesti katki minna. Lisaks tekitab HDDmehaaniline liikumine võrdlemisi paljusoojust, mis samuti kulutab füüsilisi osi.
SSD-d seevastu tarbivad vähem energiat ning tekitavad vähem soojust, kuid oma ehituse tõttu saab igasse mäluaadressi vaid loetud arv kordi ümber kirjutada (tavaliselt ~100 000). Selleks, et kõikmäluplokid kuluksid samamoodi, kasutavad SSD-d andmeid muuteskulumisnivelleerimise meetodit, mille eesmärk on kõiki mäluplokke kasutada ühe palju ning seekaudu pikendada andmekandjaeluiga.
Kõvaketas (HDD) on parem ebasagedaseks pöördumiseks ning pikemaajaliseks andmete talletamiseks. Näites andmetestvarukoopiate hoiustamine,arhiivid, perepildid jms. Tihti kasutatakse sülearvutitega väliseid kõvakettaid, et salvestada olulisi dokumente ning faile.
Valgus liigub läbi polarisatsioonifiltri ja vedelkristallide kihi, mille suund muutub vastavalt seda läbivaleelektrivoolule. Sõltuvalt kristallide suunast valgus kas pääseb läbi või mitte.
LED-ekraan koosneb paljudest väikestest valgusdioodidest, mis otse kuvavad vastavadpikslivärvi ning erinevalt LCD-ekraanist ei vaja taustvalgust. Kuna LEDid otseslt tekitavad valgust, on pilt tihti eredam jakontrastsem kui LCD-ekraanil.
LED-ekraanid
Tihti reklaamitakse mõnesid ekraane kui lihtsalt LED-ekraane. See tähendab, et kuvar on LCD-tehnoloogiaga ja LED-taustavalgusega. Selle kohta võib öelda ka lihtneturundustrikk.
Lisaks on võimalik valida mati või läikivaekraani vahel. Esimesel on värvidhägused ja pilt pole eritikontrastne, samas on sellega väga mugav töötada ereda valguse käes. Viimasel on olukord aga vastupidine - värvid on eredamad ning pilt kenam. Seetõttu eelistatakse kontoriarvutil matti ekraani, sest kontoris on tihti palju ja eredaid valgusallikaid.
Paljudel sülearvutitel on olemas ka puutetundlikud ekraanid, mis töötavad sarnaseltnutitelefonide jatahvelarvutitega. Kasutaja saab neid kasutada kassõrme võipuutepliiatsi abil, kui ka kasutada tavalise kuvarina.puuteekraane kasutatakse tihti joonistamiseks või märkmete tegemiseks. Kuna need ekraanid on peaaegu alati klaasist, siis peegeldavad nad valgust ning tarbivad rohkem energiat kui mattekraanid.
Sülearvuteid tehakse järjest õhemaks ja kergemaks, mistõttu on tänapäeval integreeritudoptilised seadmed (ntCD-,DVD- jaBlu-Ray lugerid-kirjutid) muutunud haruldaseks. Suurem osa tarkvara ning andmeid edastataksevoogmeedianavõrgu kaudu võiUSB-andmekandjate kaudu. Kui peaks aga tekkima vajadus arvutigaplaate kirjutada-lugeda, on võimalik soetada väliseid seadmeid, mis ühendatakse seadmega USB-liidese kaudu.
Et ühendada sülearvutiga lisaseadmeid, on välja töötatud väliseid laienduskaarte, millest levinumad onPC-kaart (endine PCMCIA) jaExpressCard. PC-kaart on vanem laienduskaart, sellega ühendati näiteks sülearvuteid ja videokaameraid või tekitati sülearvutiletraadita interneti kasutamise võimalus, kui seda polnud juba sisse ehitatud.[15]
ExpressCard asendab tänapäeval PC-kaardi standardit. Seda tutvustas 2003. aastal PCMICA. Sama organisatsioon tõi turule ka PC-kaardi. ExpressCard on saadaval kahes suuruses: 54 mm ja 34 mm laiusena. Pikkus ja kõrgus on mõlemal juhul vastavalt 75 mm ja 5 mm.[16] Andmevahetuskiirus süsteemiga on kuni 2,5 Gbit/s, seega saab porti ühendada ka näiteks gigabaidist võrgukaarti. ExpressCardi pesa kaudu saab kasutada muidki lisaseadmeid alatesID-kaardi lugerist ning lõpetadesUSB 3.0 jaFireWire-pesadega.[17]
Mini PCI jaPCI Express Mini on sülearvuti sisse paigaldatavate laienduskaartide standardid, millest esimene on vanem versioon: see tuli kasutusele koos PCI 2.2 ja sellega sai lisada arvutile Wi-Fi võiBluetoothi toe, helikaardi või näiteks eraldi videokaardi.[18] PCI Express Mini on Mini PCI edasiarendus, mis tuli kasutusele koos PCI Expressiga. See on poole väiksem kui Mini PCI, aga suudab arendada kuni 2,5 Gbit/s andmevahetuskiirust. Ka selle lisakaardiga saab sülearvutile lisada funktsioone, mida algupäraselt ei ole sisse ehitatud.[19]
Uuematel sülearvutitel kasutatakse laienduskaartide jaoks uuemaid standardeid nagu M.2 ja Thunderbolt. M.2 (tuntud ka nimega NGFF – Next Generation Form Factor) on liides, mis töötati välja 2013. aastaks, et asendada Mini SATA ja Mini PCIe standardid. Sellest tuleneb ka nimi M.2 ehk Module 2.
M.2 standardil ei ole kindlat füüsilist suurust, vaid on mõõtudes kõvasti paindlikum, mis tähendab, et selle ühendusega saab kasutada laiema valikuga mooduleid. Sellepärast on see ka asendanud mSATA standardi sülearvutites mälumoodulitel.
See liides toetab mitmeid siinistandardeid, näiteks PCI Express x4, Serial ATA 3.0 ja USB 3.0. Mooduli tootja otsustab, milliseid neist liidestest seadmes kasutatakse.[20]
Lisaks sellele on uuematel arvutitel täiendavaid turvafunktsioone, nagunäo-,silma-, jasõrmejäljetuvastus. Näotuvastust saab teha kas tavaliseveebikaamera kaudu või kasutadesinfrapunakaamerat, naguWindows Hello. Infrapunakaamera valgustab kasutaja näoinfrapunakiirgusega ja suudab selle kaudu tuvastada inimese näo ka pimedas või prillidega. Lisaks on olemas ka silma-/iirisetuvastus, mis tuvastavad kasutaja iirise mustrit. Põhimõtteliselt töötab silmatuvastus sarnaselt sõrmetuvastusega: arvuti võrdleb olemasolevaid pilte, sest igaühe sõrmejälg ja silm on erinev.
Sõltuvalt arvuti suurusest on igal arvutil vähem või rohkem väliseid siine, mille abil saab arvutiga ühendada lisaseadmeid. Kõige tuntum ja multifunktsionaalsem neist on USB-pesad.
on uusim USB-liides. Sellel on õhuke, erinevalt USB-A-st pööratav disain.
USB-C on üha levinum nutiseadmetes ja sülearvutites oma mitmeotstarbelisuse tõttu. Sellega saab laadida seadmeid kõige kiirematePower Delivery standarditega või kanda üle andmeidThunderbolti kasutades.
HDMI (High-Definition Multimedia Interface) on digitaalne ühendus, mis edastab nii heli kui ka videot. Loodud 2002.
DVI ja VGA adapterid
DVI (Digital Visual Interface) on digitaalne ühendus, mis on mõeldud video edastamiseks. Seda kasutatakse peamiselt arvuti monitoride ja videokaartide ühendamiseks. DVI pakub kõrge kvaliteediga videoedastust, kuid ei toeta heli. Loodud 1999.
VGA (Video Graphics Array) on analoogne videoühendus, mis oli varem laialdaselt kasutusel arvutite ja monitoride ühendamiseks. VGA on madalama kvaliteedi ja lahutusvõimega võrreldes. Loodud 1987.
Displayport
DisplayPort on digitaalne ühendus, mis toetab videot ja heli, samuti suudab edastada mitut ekraani ühe kaabli kaudu. Loodud 2006.
Kensingtoni lukk onmikro-USB pesa suurune ava arvuti küljel. Kensingtoni auk on mõeldud lukustussüsteemiks – auku saab sisestada metallist ankru, mis on ühendatud laua (või mõne muu objekti) külge. Tihti on kasutusel poodides, et näidiseid ära ei saaks varastada, kuid on ka võimalik kontoris isiklikku arvutit niimoodi kinni panna.
Sülearvuti ja lauaarvutite üks peamine erinevus on see, et sülearvutid saavad mõnda aega tänu akudele töötada ilma võrgutoiteta. Aku vastupidavus sõltub aga suures osas riistvarakomponentidest. Näiteks eraldiseisva videokaardiga sülearvuti aku peab tunduvalt vähem aega vastu kui integreeritud videokaardiga sülearvuti aku. Samuti tuleneb erinevus sellest, mida arvutiga tehakse: mänge mängides tühjeneb aku mitu korda kiiremini kui teksti töödeldes. Sülearvuti aku säästmiseks on väga palju võimalusi.[21] Aku tühjenemisel tuleb sülearvuti ühendada vooluvõrku.
Igas sülearvutis on eraldi kiip, milles on RTC (Real-Time Clock), mis hoiab koguaeg kella töös,NVRAM (Non-Volatile RAM), mis salvestabBIOS’i seaded ning muu süsteemikonfiguratsiooni. Seda kõike hoiab koguaeg töös tavaline 3-voldineCMOS patarei.
Nikkelkaadmium-akutehnoloogia on kasutusel alates 1950. aastatest. Seda tänapäeval leidub üha harvem, kuna on väikeseenergiatihedusega (60vatt-tundikilogrammi kohta) ja sisaldab keskkonnale ohtlikku ja mürgist kaadmiumit. Tänapäeval põhiliselt kasutusespuhkerežiimiakuna, sest kannatab paljulaadimistsükleid (umb. 1200) ning korrektse hooldamise korral on aku eluiga väga pikk.
Nikkel-metallhübriidtehnoloogia on kasutusel 1990. aastast. Tihti asendab NiCd akusid, kuna töötab samapingega, seega saab kasutada samu laadijaid ja samades seadmetes. Võrreldes NiCd akudega on NiMH keskkonnasõbralikum, sest ei sisalda toksilist kaadmiumit ning on kõrgemaenergiatihedusega (90vatt-tundikilogrammi kohta). Selle-eest on NiMH’l ~3 korda vähem laadimistsükleid (u 400) ning on NiC-d akudest keskmiselt 20% kallimad.
Liitiumioonaku on laiatarbekasutuseks olnud turul juba 1991. aastast ning on võrreldes teiste akutehnoloogiatega kõige kõrgemaenergiatihedusega (140vatt-tundikilogrammi kohta). Võrreldesnikkelakudega on sellel ka väiksem passiivne mahtuvuskaotavus ja umbes sama palju laadimistsükleid (400–1000 olenevalt kasutusest). Negatiivne külg on ebastabiilsus: aku võibsüttida võiplahvatada halva laadijaga laadimisel või aku vigastamisel.
Liitiumpolümeeraku on kasutusel 1999. aastast. Tegelikult on see aku liitiumioonaku edasiarendus, mis kasutab liitiumioonaku jakoobaltoksiidi rakku ningpolümeerelektrolüüti. Eelised on võimalus minna väga õhukeseks (on ka alla 1 mm paksusi mooduleid) ning suurenergiatihedus (120vatt-tundikilogrammi kohta), laadimistsükleid on sellel umbes 400. Sellest tulenevalt sobib see kõige paremini õhukestesse seadmetesse (nagu sülearvutid janutitelefonid).
Tänapäevased laadijad onUSB-C pistikuga ning kasutavad PD (Power Delivery) standardit, millega saab laadida märkimisväärselt kiiremini kui varasemate laadijatega (>100 W).
Vanemad laadijad on tihti silindrilised (barrel-type) pistikutega ning ühe väljundpingega, mis põhjustas laadija ja arvuti ülemäärast kuumenemist ning aeglasemat laadimist.
Kaasaskantavus – see on tavaliselt esimene omadus, mida mainitakse sülearvutite ja lauaarvutite erinevusena.[22] Kaasaskantavus võimaldab sülearvutite kasutamist mitmes asukohas – mitte ainult kodus ja töökohas, vaid ka liikvel olles või lennukis, kohvikutes, auditooriumides või raamatukogudes, kliendi asukohas või koosolekuruumides. Kaasaskantavus pakub märgatavaid eeliseid.
Tööviljakus – kasutades sülearvutit seal, kus lauaarvutit ei saa kasutada ja olukordades, kus aeg oleks muidu raisku läinud. Näiteks haldab kontoritöötaja omae-kirju tunniajase rongisõidu ajal või üliõpilane teeb oma kodutööd ülikooli kohvikus loengute vaheajal.[23]
Kohesus – kandes sülearvutit kaasas, on kohe juurdepääs mitmesugusele informatsioonile, personaal- ja tööfailidele. Kohesus pakub paremat koostööd kaastöötajate või õpilaste vahel, kuna sülearvutit saab avada ükskõik, millal ja ükskõik kus.
Uusim info – kui inimesel on rohkem kui üks lauaarvuti, siis tekib sünkroonimisprobleem: muudatused, mis on tehtud ühes arvutis, ei kajastu automaatselt teistes. On võimalusi, kuidas seda probleemi lahendada, kaasa arvatud füüsiline uuendatud andmete teisaldamine (kasutadesUSB-välkmälupulka võiCD-sid) või sünkroonimistarkvara abil interneti kaudu. Siiski, kasutades ühteainsat sülearvutit mõlemas kohas, välistatakse probleem täielikult, kuna fail esineb ühes kohas ja on alati uuenduses.
Ühenduvus –Wi-Fi traadita side võrgu levik ja mobiilsete lairiba andmete teenused (HSDPA,EVDO ja teised) kombineerituna üldlevinud sülearvutite toega[24] tähendab, et sülearvutitel on lihtne Interneti ja kohtvõrgu ühenduvus, samal ajal, kui ollakse liikvel.Wi-Fi-võrk ja sülearvutiprogrammid on laialdaselt levinud ülikoolilinnakutes.[25]
Suurus – sülearvutid on väiksemad kui lauaarvutid. Sellest on kasu, kui ruum on tähtis, näiteks väikestes korterites ja õpilaste ühiselamutes. Kui sülearvutit ei kasutata, saab selle sulgeda ja eemale panna.
Väike energiatarve – sülearvutid on mitu korda energiasäästlikumad kui lauaarvutid. Tavaline sülearvuti kasutab 20–90 W, (lauaarvuti 100–800 W). See on kasulik ettevõtetes, kus on sadu lauaarvuteid, korrutades potentsiaalse säästmise, ja kodudes, kus arvuti töötab ööpäev läbi (nagu kodune meediaserver, printimise server).
Vaikne – sülearvutid on tänu komponentidele (pooljuhtandmekandjad, SSD) tihti vaiksemad kui lauaarvutid ja vähem soojustootlikumad, tänu millele kasutavad need vähem ja aeglasemaid jahutusventilaatoreid.
Aku – laetava akuga sülearvutit saab kasutada ka voolukatkestuse ajal ning väikesed voolukatkestused töötamist ei sega. Lauaarvuti vajabUPS-i, et hakkama saada lühiajaliste voolukatkestuste ja äikesega. Saavutamaks rohkem kui 20–30-minutilist akul töötamise aega, vajab lauaarvuti suurt ja kallist UPS-i.[26]
Kõik ühes – välja töötatud kaasaskantavaks, on sülearvutitesse kõik juba korpusse sisse ehitatud. Lauaarvutid (jättes välja "kõik-ühes" lauaarvutid) on jagatud arvutiks, klaviatuuriks, hiireks, kuvariks ja valikulisteks lisaseadmeteks (nt kõlarid).
↑Almost all laptops contain a Wi-Fi interface; broadband cellular devices are available widely as extension cards and USB devices, and also as internal cards in select models.
.jpg)
