Sõralised (Artiodactyla ehkParaxonia) onklassikalises süstemaatikas üksimetajateseltsidest. Nad on peamiselttaimtoidulised maismaaloomad, kellejäsemetel on enamastipaarisarv (kaks või neli)varbaid. Erinevaltkabjalistest kannavad nende keharaskust enam-vähem võrdselt kaks varvast (enamasti kolmas ja neljas), mitte peamiselt või täielikult kolmas (varvaste loendamisel arvestatakse ka puuduvaid varbaid).
Ladinakeelne nimiArtiodactyla tulenebvanakreeka sõnadestartios, mis tähendab 'täit või paarisarvulist', ningdaktylos, mis tähendab 'sõrme või varvast'.
Klassikaliselt defineeritud sõraliste sekka ei arvatavaalalisi, kuigiDNA uuringud näitavad, et sõralised onparafüleetiline rühm, mille ühiste eellaste järglaste seas on ka vaalalised. Mõned sõraliste rühmad, eriti jõehobulased, on vaalalistega lähemad sugulased kui teiste sõralistega. Järjekindlalt fülogeneetilises süstemaatikas ühendatakse sõralised ja vaalalised seetõttu rühmaksCetartiodactyla.
Sõralised kitsa definitsiooni järgi jaotatakse neljaksalamseltsiks:
Sõralistel on mõned ühised tunnused eriti jäsemete ehituses, mida tänapäevastel (retsentsetel) veelise eluga tugevasti kohastunud vaalalistel ei ole. Sõraliste ühisteks tuletatud tunnusteks (sünapomorfiateks) peetikontsluu erilist ehitust kahe ülemise liigesepinnaga (trochlea tali proximalis jatrochlea tali distalis) ning pikenenud viimasteespurihammast. Ent selle erilise kontsluu avastaminefossiilsetel vaalalistel (2001) on andnud vaidlustele süstemaatika üle uut hoogu.
Sõralised on valdavalt keskmise suurusega kuni suured loomad, keskulgevad neljal jalal (kvadrupeedselt).
Neil on kaks selgelt eristuvat kehaehituse tüüpi. Sealistel ja jõehobulistel on jõuline ja tüse kere, lühikesed jalad ning suur pea. Seevastu mõhnjalalistel ja mäletsejalistel on pigem sihvakas kehaehitus ning pikad, peenikesed jalad.
Sõraliste suurus varieerub oluliselt. Kõige väiksemad sõralised onkääbuskantšilid, kelletüvepikkus on sageli ainult 45 cm ja kaal 1,5 kg. Kõige suuremad sõralised onjõehobu, kelle tüvepikkus on kuni 5 m ja kaal kuni 4,5 tonni, ningkaelkirjak, kelle kõrgus on kuni 5,5 m ja tüvepikkus kuni 4,7 m.
Suuruse poolest on peaaegu kõigil liikidelsooline dimorfism:isased on suuremad ja raskemad kuiemased. Soolised erinevused on kasarvedes: hirvlastel (välja arvatudpõhjapõder) on sarved ainult isastel; emastel veislastel on sarved enamasti märgatavalt väiksemad kui isastel või puuduvad üldse. Soolist dimorfismi võib esineda ka näiteks hammastiku või karvade värvuse poolest. Näiteksvintsarvgasellil on isaste karvastik tumepruun, emastel ookrikarva.
Kõik sõralised, välja arvatud jõehobulased, kes on peaaegu karvadeta, on kaetud tihedate karvadega, mille pikkus ja värvus on vastavalt elukeskkonnale erinevad. Jahedamates piirkondades elunevatel liikidel võib esinedakarvavahetus. Valdavad on vähe silmatorkavad, kaitsvad värvused (kollane, hall, pruun, must).
Sõraliste jalgadel on enamasti paarisarv varbaid (kaks või neli), ainult mõnedel pekaarilastel on tagajalgade varvaste arv redutseerunud kolmele.
Jala kesktelg on kolmanda ja neljanda varba vahel (varvaste loendamisel arvestatakse ka puuduvaid varbaid). Kolmas ja neljas varvas on ka kõige paremini välja arenenud. Algselt oli kõigil sõralistel ka esimene varvas, mis praegu kõigil puudub.
Teise ja viienda varba ehitus varieeruvad. Jõehobulastel on nad ettepoole suunatud ja täiesti funktsioneerivad. Teistel sõralistel on nad tahapoole suunatud või puuduvad hoopiski. Sigalastel ja hirviklastel on külgmised varbad pehmel, mudasel pinnasel veel kasutusel ning suurendavad toetuspinda. Enamasti aga ei puuduta nad enam maad. Mõnedel rühmadel, nagu kaamellastel ja kaelkirjaklastel, on taandareng läinud nii kaugele, et teist ja viiendat varvast ei esine enam ka mitterudimendina.
Jõehobulastel on kõik neli varvast ettepoole suunatud.
Sigalastel ja paljudel teistel sõralistel on teine ja viies varvas tahapoole suunatud.
Kaamellastel on alles ainult kaks varvast, sõrad on muundunud küünisteks.
Varvaste otsi katavadsõrad, mille väliskiht (sarvsõrg) koosnebsarvainest. Sarvsõrg koosneb algselt kolmest osast:sarvsein (ülal ja külgedel),sarvtald (all) jasarvpäkk (taga). Need võivad olla rohkem või vähem kokku kasvanud.
Peale kaamellaste toetuvad kõik sõralised kõndides varbaotstele.
Kaamellastel on sarvmoodustised jalgadel redutseerunudküünisteks, varbad toetuvadsidekoest elastsele polstrile, mis moodustab laia tallapinna. Sellepärast kannavadki nad koos oma väljasurnud sugulastega mõhnjalaliste nime.
Joonisel on näha osa eri imetajate esijäsemete skeletist. Vasakult kolmandal skeemil on näha sea 2. ja 5. varba vähenemine. Vasakult neljandal skeemil on näha veise kämbla luude kokkusulamine kootluuks.
Jalgade eriline ehitus annab jäsemete alumistele liigestele jäiga asendi. Jalgade pöördliigutused on praktiliselt võimatud; see liikumatus annab kiirel kulgemisel suurema stabiilsuse. Peale selle on paljudel väiksematel sõralistel väga painduv kere, mis aitab põgenemisel sammu pikendada. Peale sammu pikendamise põgenemisel aitab jäsemete eriline ehitus ka aeglasel liikumisel, näiteks toitumise ajal, energiat säästa.
Paljudel sõralistel on suhteliselt suurpea.Näokolju on pikergune ja pigem kitsas,ninaluud ulatuvad ühe või kahe tipuna ettepoole.Ajukoljus onotsmikuluukiiruluu arvelt suurenenud; eriti mäletsejalistel moodustab viimane ainultkoljulae külgosa.
Huuled on liikuvad ja lihaliselised. Mõnedel rühmadel, nagu sealistel, aga ka mitmel mäletsejalisel, nagusaigal ja perekonnalMadoqua, onülahuul pikenenud, nii et on moodustunudkärss.
.png)
_(white_background).jpg)
.jpg)
.jpg)
