São Paulo on Brasiilia ja koguLõuna-Ameerika suurim linn. Koos eeslinnadega elab seal ligi 20 miljonit inimest. Erinevat päritolu immigrantide tõttu on linn mitmekultuurne, suuremad etnilised rühmad on portugali, itaalia, saksa, hispaania, aafrika, liibanoni ja jaapani päritolu.
1553. aastal pöördusid jesuiidid koos José de Anchieta ja Manuel de Nóbréga poole Serra do Marile, otsides seal elanud ja katehheerunud indiaanlastele turvalist kohta. Nad ehitasidTamanduateí jaAnhangabaú jõe vahele väikesele mäele kooli, kus pidasid missat. São Paulo oli riigi sisemaad läbilõikavate ekspeditsioonide Bandeirase lähtepunkt.1815. aastal sai sellestSão Paulo provintsi pealinn ja kaksteist aastat hiljem võitis ta oma esimese kolledži kesklinnas. Sellest ajast alates on São Paulost saanud riigis intellektuaalne ja poliitiline tuum. Kuid oluliseks majanduskeskuseks saab see alles 19. sajandi lõpus toimunud kohvitootmise laienemisega. Kogu maailmast saabus sisserändajaid, kes lootsid töötada põldudel ja hiljem linna kasvavas tööstuspargis.
1890. aastate keskel olid enam kui pooled linnaelanikest sisserändajad.
1930. aastate alguses läks São Paulo osariigi eliit kokku föderaalvalitsusega. Tulemuseks oli1932. aasta konstitutsionalistlik revolutsioon, mis puhkes 9. juulil (nüüdisajal on see riigipüha). Võitlus kestis kolm nädalat ja São Paulo alistati. Riik oli poliitilisel areenil isoleeritud, kuid ei takistanud haridusasutuste õitsengut.1935. aastal loodi São Paulo ülikool, kuhu hiljem võetakse vastu selliseid professoreid nagu prantsuse antropoloog Lévi-Strauss.
1940. aastatel sai São Paulo ka olulisi linnalisi sekkumisi, peamiselt teesektoris. Tööstusest on saanud linna peamine majandusmootor. Vajadus suurema tööjõu järele nendel kahel rindel tõi brasiillased mitmest osariigist, peamiselt riigi kirdest.
Brasiiliasse saabus rohkem eestlasi 1920. aastatel, kus paljud asusid tööle kohviistandustesse, kuid hiljem ja iseäranis São Paulo kandis asuti tegelema ehitusega.[2]
1937. aastal oli São Paulos ametlikel andmetel 215 eestlannastprostituuti (kokku oli prostituute registreeritud 10377); arv ei saa olla reaalne, kuna sel ajal elas seal vähem kui 1000 eestlast, nende hulgas 200–300 naist.[3]
Linnas on asunud Eesti Vabariigi esindus, mis jätkas tegevust ka pärast teist maailmasõda, kus seda juhtisFerdinand Saukas.[2] 1950. aastatel hindas Saukas kohaliku eestlaskonna suuruseks umbes 300 inimest ning kohalikuks eestlaskonna keskuseks oli selts "Uus kodu".[2]
São Paulos tegutseb 2025. aasta seisuga Eesti aupeakonsul Jüri Saukas.[4] Eesti aukonsuleid oli linnas juba 1930. aastatel.[5]
