Kasvatatakse talirukist, mis talvituborasena lume all ja suvirukist, mida saab koristada veel samal aastal. Vili koristatakse augustis. Sageli valmistab probleeme lamandumine, mis ei lase rukist koristada kuivalt ja idanemata.[1]
Looduslikult esines rukisEdela-Aasiasnisupõldudel umbrohuna. Koos nisuga levis rukispronksiajal (1800–1500 eKr)Euroopasse, kus ta jahedamaskliimas ja kehvemalmullal arenes omaette kultuurteraviljaks.[3] EhkkiRooma ajal kasvatati rukistReini jaDoonau ääres ningBriti saartel, ei pidanudPlinius Vanem sellest suuremat. "Loodusloos" kirjutas ta, et rukis "on väga vilets toit, mis kõlbab üksnes nälja vältimiseks" ja et rukkisse segataksespeltajahu, "varjamaks kibedat maitset, ning isegi siis on see kõhule äärmiselt ebameeldiv".
Tähtsaimal kohal oli rukis Eestis 15.–16. sajandil. Euroopas ainulaadsetesrehielamutes kuivatatud rukis säilis hästi ja sellest sai tähtis ekspordiartikkel.[1] Alates17. sajandist aeti Eesti rukkistmõisatesviina Vene turu jaoks kuni riikliku viinamonopoli kehtestamiseni 19.–20. sajandi vahetusel.19. sajandil, kui Eestisse jõudsid uued põllukultuurid (ristik jakartul) ningmitmeväljasüsteem, vähenes rukki osakaal 50 protsendilt 30 protsendile.[1]
Rukist tarvitatakse eelkõigeleivajahu toorainena. Tänapäeval onrukkijahust leib põhiline teraviljatoitPõhja-Euroopas jaVenemaal.[3] Lisaks mustale leivale valmistatakse rukkist kanäkileiba, samuti aetakse sellestviskit ja vähemal määral viina. Varasematel aegadel oli rukis oluline loomadele allapanuks pruugitavapõhu jakatuseõlgede allikas.
Rukkijahus on rohkem looduslikkesuhkruid kui nisujahus, selles sisalduvtärkliskliisterdub madalamal temperatuuril. Jahus olevaistpentosaanidest 40% lahustub vees, moodustades limaaineid. Kuigi osa tärklisega seotud veest vabaneb küpsetamisel, jääb sellest omakorda osa rukkileiva sisusse, muutes selle kleepuvaks ja raskeks.[3]
Kuna rukkijahus on vähemgluteeni kui nisujahus, saavad rukkitooteid tarvitada paljud inimesed, kes on nisu suhtesallergilised.
Rukist kultiveeritakse suhteliselt vähe, maailma teraviljasaagist moodustab see vaid 1,5 protsenti. Maailma rukkist 95 protsenti kasvabUurali mägede jaPõhjamere vahel.[1] Vähese leviku tõttu tarvitatakse enamik rukkisaagist tootjariigis või eksporditakse naaberriikidesse, mitte üle maailma.
2005/2006 kasvatati meil 20 385 tonni rukist, 2007/2008 aga 60 967 tonni. Sellest läks 2007/2008 inimtarbimisse terakaalus 28 544 tonni, tööstuslikku tarbimisse 8301 tonni, seemneks 6257 tonni ja loomasöödaks 1901 tonni. Tarbimine inimese kohta oli tootekaalus jahuekvivalendina 14,3 kg.[10]
Eestis toodeti 2008. aastal 65 600 tonni rukist, 2009. aastal 39 100 tonni, 2010. aastal 30 200 tonni ja 2011. aastal 30 900 tonni.[11]
2018. aastal oli rukki kasvupinda ligi 11 tuhat hektarit ja 2019. aastal umbes 29 tuhat hektarit. 2018. aastal saadi Eesti põldudelt 29 511 tonni rukist.[2]
Rukki saagikus Eestis oli 2011. aastal 2317 kilogrammi hektarilt.[12] 2016 koristati hektarilt 2616 kg, 2017. aastal 3932 kg ja 2018. aastal 2719 kg rukist.[2]
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2012. Vaadatud 28. jaanuaril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
