 | See artikkel on saarest; saarel asuva samanimelise küla kohta vaataRuhnu küla. |
| Ruhnu | |
|---|---|
 Vaade Ruhnule lennukilt ida poolt | |
| Ümbritseb | Liivi laht |
| Koordinaadid | 57° 48′ 0″ N,23° 15′ 0″ E |
| Pindala | 11,88 km²[1] |
| Pikkus | 5,5 km |
| Laius | 3,5 km |
| Rannajoone pikkus | 24,17 km |
| Kõrgeim koht | Håubjärre(28 m) |
| Elanikke | |
  | |
 | |
Ruhnu (rootsi jasaksa keelesRunö;rannarootsi keelesRun, hääldus [rũũn][3]) on Eesti saarLäänemeres asuvasLiivi lahes. Ruhnu saar kuulubSaare maakonda ning moodustab koos väiksemate laidudega iseseisvaRuhnu valla.
Ruhnu saar tõusis veest välja ligikaudu 10 000 aastat tagasi, viimasejääaja lõpule järgnevamaakerke tagajärjel. Esimesed inimtegevuse jäljed Ruhnus pärinevad umbes aastast 5300 eKr. Arheoloogilised leiud näitavad, et Ruhnul oli püsiv inimasustus juba 9.–11. sajandil (viikingiajal). Teadaolevalt vähemalt 14. sajandist asustasid saartrannarootslased, kes elasid ülejäänud maailmast võrdlemisi eraldatuna ning tegelesid peamiselt hülgeküttimisega. 1920. aastate alguses liideti saar Ruhnurootslastest elanike eelistusel Eestiga. 1944. aasta augustis lahkus peaaegu kogu saare elanikkondRootsi ja sellest ajast peale on sealne rahvastik korduvalt vahetunud.
Tänapäeval saare valdavalt eestlastest koosneva elanikkonna põhitegevused on seotud põllumajanduse ja turismiga. Ruhnu ja muu maailma vahel hoitakse ühendust saarel asuvaRuhnu sadama ja selle juures paiknevalennuvälja kaudu. Ruhnus on autonoomne elektrivarustus ja sealne elektrisüsteem pole ühendatud mandri elektrivõrguga. Saarel tegutsevadmuuseum, raamatukogu koos postipunktiga ningRuhnu põhikool.
Ruhnu puukirik on vanim säilinud puidust sakraalhoone Eestis.Ruhnu tuletorn on Eesti kõige lõunapoolsem tuletorn ja ühtlasi maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn, mis jätkuvalt tuletornina kasutusel.
Varaseim teadaolev dokument, milles Ruhnu nime on mainitud, on 1341. aastast pärinevKuramaa piiskopi vabaduskiri, milles sisaldub nimekujuRunen.[4] 1366. aastal esineb saare nimi kujulRune (insulam dictam Rune). Vanimad rootsikeelsed nimekujud onRunön,Runö jaRünöö, mille leiab 1644. aastast pärinevaltJohan Månssoni merekaardilt.[3] 19. sajandil esinessoome keeles nimekujuRunosaari.[5]
Esimesi hüpoteetilisi seletusi saare nime tähendusele pakkus oma 1847. aasta teoses väljaFredrik Ekman, kes teenis 1841–1842Ruhnu koguduse vikaarõpetajana. Ta otsis ajastu romantilist vaimu järgides mõeldavaid seoseid ntviikingitele omase sõnagaruna ('riim', 'runo') ja saksakeelse tegusõnagaruhen ('puhkama').[6]Carl Russwurm oma teoses "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus" (1855) pakkus seevastu Ruhnu nime tähendusena välja eestirootsi sõnurund (hääldatirũnn, tähendus 'ümmargune'),runa ('kult') võilätikeelse sõnaronis ('hüljes'). Ta nägi ka võimalust seostada Ruhnu nimeruunidega.[7]
Russwurmi mittegermaani päritolu tõlgendust on toetanud mitmed hilisemad uurijad, sealhulgasPaul Johansen,Gösta Franzén jaEdvin Lagman. Viimased viitavad seejuures asjaolule, et ajal, mil eeldatavasti esimesed rootslased saarele elama asusid, kuulus RuhnuKuramaa piiskopkonda ja selle kultuuripiirkonda. Ruhnu nimi läti keeles onRoņu sala ('hülgesaar') jaliivi keelesRūnõmō (õietiRū’nõ-, milles kajastub läänemeresoome-h-). Seega võisid need kaks nimetust jõuda Ruhnu rootslastest uusasukate murdekujusseRũũn.[3]
Ruhnu on kesetLiivi lahte asuv ovaalse kujuga väikesaar, mille pindala on 11,88 km²[1], pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. SaareltKuressaarde on linnulennul 70 km,Pärnusse 96 km jaKihnu saareni 54 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuvKolka nina KuramaalLätis.[8]
Saar paiknebKura kurgu läheduses, mistõttu möödub selle lähedalt väina kauduRiia sadamasse suunduv laevatee.
Ruhnu kujutab endast Liivi lahe keskosas asuva liustikulise tekkegavoorelaadse loode-kagusuunalise aluspõhjaliseseljandiku kõige kõrgemat veepealset osa.[8] Eesti rannikumere vanimaks väikesaareks peetava Ruhnu kerkimist üle veepinna on seostatud niiBalti jääpaisjärve lõpuga ligikaudu 12 000–9600 aastat tagasi kui kaJoldiamere regressiooniga üle 10 000 aasta tagasi. Seejuures pärinevad saare vanimad rannavallidAntsülusjärve ajast ja on tekkinud umbes 9000 aastat tagasi.[9][10]
Ovaalse kujuga saare maastik jaguneb tinglikuks kaheks, mille põhjuseks on asjaolu, et veealune seljandik, mille tipu moodustab Ruhnu, on idanõlvast laugema läänenõlvaga. Saare liivasele idaosale on iseloomulikluitestik, mille kõrgeim punkt on 28 või 29,6 m kõrguneHåubjärre mägi.[8][11][12] Saare põhjaosas Kuunsi rannast veidi lõuna pool asubLinbacka küngas, millelt on leitud jälgi saare vanimast püsiasustusest.[13] Saare idaosas asub karannaastang, mis kujutab endastBalti klindi üht väheseid äratuntavaid, silmaga nähtavaid moodustisi.[14]
Saare idaosa liivasel maastikul kasvab peamiselt okasmets, mis moodustab saare pindalast 60%. Saare lääneosa on madal tasandik, kus kasvabsanglepikuid, ent suurem osa sealsest maast on niidud, põllud ja karjamaad.[8][11] Saarel leidub ka soiseid alasid.Haubjerre soo kujutab endastjäänukjärve, millesse suurvee ajal ka tänapäeval vett koguneb. Ruhnu külast idas asusBasskiarre nime kandnud soo, mis kuivendati 1910. aastal karjamaaks. Kuivendamise käigus kadus ka Ruhnu ainus oja, mis voolas läbi Ruhnu küla ja suubusPärsi neeme juures Liivi lahte.[15][16]
Ruhnu 24,178 km pikkune rannajoon on saare idaosas laugem ja lääneosas sopilisem. Saare põhjatipus asubKunsudden ehk Kuunsi nina. Saare idarannikule jäävad sellised piirkonnad naguSalthammen,Norrkeld,Överkirke,Austerkeld jaLimo. Saare kagutipus asubRingsudden (ka Rinksu neem), mis on Ruhnu sadama asukoht. Saare lõunarannikul asubSjustaka ja saare läänerannikule jäävad Holma (kaHolma nina), Pärs (ka Pärsi nina) ja Staknäs.[17][18]
Saare idarannikul asub Limo rand koos luitestikuga, põhjatipus Kuunsi rand ja läänerannikul Holma rand.
Geoloogiliselt ehituselt on Ruhnu osaBalti sünekliisist. 778,2 m allpool merepinda paiknevasaluskorras esinevadarhaikumi japroterosoikumimoonde- jasüvakivimid.Pealiskorra moodustavad 779 m paksuseltsettekivimid. Alam-Kambriumi kihistustest esinevad selles peamiseltliivakividest koosnevadSoela kihistu (9,7 m ) jaIrbe kihistu (48,5 m) ning Kesk-Kambriumi kihistustestRuhnu kihistu (11,2 m), mida on leitud ainult Ruhnu ja Kuressaare puuraukudest. 105,8 m paksuneordoviitsiumi ladestu sisaldab kivistisi. 454,9 m paksuneSiluri ladestu on Eestis kõige paksem ja sisaldablubjakivi,merglit ja savirikastdolomiiti.Devoni ladestu moodustavadRēzekne lade,Pärnu lade (25,2 m) jaNarva lade (97 m). Pinnakatte moodustavad liustikutekkelised, merelised, tuuletekkelised ja järvelised setted.[19]
Ruhnu kliima on mereline ja mõnevõrra pehmem mandri-Eesti kliimast. Samas on saar avatud meretuultele ja seal esineb arvukalt tormiseid päevi, mis on saarel korduvalt ka palju kahju teinud.[20] Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 48 m/s, mis registreeriti puhangulise kiirusena 2. novembril 1969[21][22] või 27. oktoobril 1969.[23]
Ruhnu elustik on arvatud suures osas pärinevat lääne poolt, kuna seal on levinud mitmed liigid, mille leviku põhja-, ida- ja kirdepiir asub Eestis, näiteks ämblikMicrargus laudatus,ranna-loigukiil,võsaritsikas,juttselg-kärnkonn, sambladroheline hiidkupar jaharilik valvik, õistaimedestloim-vesipaunikas jarand-orashein. Mõningate liikide esmakordne esinemine Eestis on registreeritud Ruhnus, näiteks liblikadHypsopygia costalis jakirju-mõrsjaöölane ning mardikasPsylliodes cuprea.[25]
Mitmed liigid on saarele kas tahtmatult või tahtlikult inimese poolt sisse viidud. Näiteks 1970. aastatel viidi sinnaviinamäeteod (teistel andmetel viidi esimesed viinamäeteod saarele 1870. aastal), mis jõudsalt paljunema hakkasid, ningmetskitsed. Taimedest on saarele 1979. ja 1980. aastal viidud okaspuid, peamiseltkuuski, mille istikud küll metskitsed väidetavalt ära sõid.[26][27]
Ruhnus kasvavatena on kokku registreeritud 600 taimeliiki, millest 400 esinemist saarel on tuvastatud 20. sajandi viimastel aastakümnetel. Enim levinud onkorvõielised jakõrrelised. Saarel leidub 23soontaimede hulka kuuluvat kaitsealust või haruldast liiki. 1990. aastate alguse seisuga on saarel tuvastatud 115 liikisamblikke, 103 liikilehtsamblaid ja 32 liikimaksasamblaid.[28] Saarel kasvavatest seentest on esile tõstetud kaitsealustvalget sirmikut.[29] Puudest kasvab Ruhnus peamiseltmänd, aga rohkelt leidub veelsangleppa,sookaske japooppuud.[30]
Loomastikust on saarel registreeritud üle 1000 putukaliigi, kelle seas esineb kiililisi, sihktiivalisi, mardikalisi, kiletiivalisi, kahetiivalisi ja liblikalisi, aga leitud on ka kirpe ja kimalasi. Kaitsealuseid liike saare putukate seas ei ole.[29] Linde on saarel registreeritud enam kui 1000, kellest kaitsealused onniidurüdi,merikotkas,ristpart,rooruik,väiketüll,randtiir,väänkael,vööt-põõsalind,punajalg-tilder,väike-kärbsenäpp,punaselg-õgija,sookurg jarukkirääk. Kaitsealustest kahepaiksetest elutseb saarel juttselg-kärnkonn.[31] Ruhnu vetes leidub kaladestlest,siig,lõhe,räim,ahven,koger,merihärg,nolgus,meritint jakiviluts ning imetajatestviiger- jahallhüljes.[8][11]
2006. aasta aprillis triivis jääpangal Ruhnupruunkaru, keda hakati hüüdmaRuhnu karuks. Karu taheti kinni püüda, kuid otsingud ei kandnud vilja, kuigi tema tegevuse jälgi aeg-ajalt leiti.[32][33] Samas ei olnud tegemist esimese karuga, kes on Ruhnu sattunud ja ühe varasema intsidendi mälestuseks olevat üht saare lõunaosa teed mõnda aega Karuteeks kutsutud.[26][25]
Ruhnu koos ülejäänud Lääne-Eesti saartega moodustab 1989. aastal asustatudLääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala (programmiala), mis kuulubUNESCO võrgustikku "Inimene ja biosfäär" (Man and Biosphere). Kaitseala hõlmab terve Ruhnu saare koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.[34][35]
Pikemalt artiklisRuhnu ajaluguKiviajal oli Ruhnu püsiasustuseta, ent ligikaudu aastast 5300 eKr pärinevad esimesed jäljed ajutisest asustusest. Tõenäoliselt on nende leiukohtade puhul tegemistSaaremaalt pärit hülgeküttide ajutiste peatuspaikadega Ruhnu saarel.[36] Püsiasustuse kohta Ruhnus on leitud jälgiviikingiajast (9.–11. sajand). Viikingiaegne asulakoht paikneb saare põhjaosasLinbacka künkal.[13] Kas hiljem Ruhnut asustanud rootslased saabusid sinna juba viikingiajal või hiljem, pole täpselt teada.[37][7]
Ruhnut ja sealset rootsi elanikkonda on kirjalikult esmakordselt mainitud 1341. aastalKuramaa piiskopi antud vabaduskirjas, mille järgi ruhnlased võisid elada vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi.[7] Ruhnurootslaste kogukond, mis selleks ajaks saarele oli tekkinud, elas eraldatult Loode-Eestieestirootslaste kogukonnast ja ka hilisematel sajanditel on ruhnlasi seetõttu ülejäänud eestirootslastest eristatud.[38][39]
Kuramaa piiskopi valdustes oli saar kuni 1562. aastani. Sel aastal läks seeVene-Liivi sõja käigusKuramaa hertsogkonna koosseisu. Kuramaa hertsogkonda kuulus saar mõned aastakümned, kuni 1621. aastal vallutas selleRootsi.[40]
Rootsi väedCarl Carlsson Gyllenhielmi juhtimisel hõivasid Ruhnu saare 1621. aastal oma laevastikuga selle läheduses ankrus viibides. Tõenäoliselt valdas Gyllenhielm isiklikult mõnda aega saart, mida on järeldatud tema kingitud piiblist saare 1644. aastal valminud kirikule. Saare kuuluvus Rootsile kinnitati juriidiliselt alles mõni aeg hiljem, 1660. aastal sõlmitudOliwa rahulepinguga.[40][41]
Kui kõrvale jätta lühiaegne periood, mil saart haldas üks Rootsi riigi saadetud aadlik, jätkas ruhnlaste kogukond oma eraldatud eluviisi. Riigiesindajatest viibisid püsivamalt kohapeal maksukoguja ja vaimulik.[39][42]
Põhjasõja tulemusena läks RuhnuVenemaa keisririigi koosseisu. Selle halduslik valitsemine toimus jätkuvalt Kuressaarest, saar kuulusRuhnu kihelkonnana tollasesseKuressaare kreisi, mis omakorda oliLiivimaa kubermangu koosseisus.[40]
1877. aastal rajati saarele uus metallist tuletorn, 1910. aastal viidi saareletelegraafiühendus ja 1912. aastal ehitati senise puukiriku kõrvale uus kivikirik.[40][43]
Eesti Vabariigi koosseisu läks Ruhnu sisuliselt 1919. aastal, kuiEesti Ajutine Valitsus selle aasta esimesel poolel Eestile territooriumiks kuulutas ja halduslikult üle võttis. Kuna saart soovis piirivaidluste käigus oma valdusesse ka Läti, siisühendati Ruhnu Eestiga 1923. aastal, kui kahe riigi vahelise piirilepingu sõlmimisega loobus Läti oma pretensioonidest saarele.[44] Otsustavaks võis saada ruhnlaste endi soov liituda Eestiga, mille põhjuseks on arvatud olevat hülgepüügipiirkondade asumine Eesti vetes, aktiivse eestirootsi kogukonna olemasolu Eestis või ka Ruhnu meeste komme Loode-Eesti rootslaste küladest naisi võtmas käia.[45][46][47]
Ruhnu kuulus Eesti Vabariigis jätkuvalt Saare maakonda. Ruhnlaste elus toimunud suuremateks muutusteks olid perekonnanimede panek seni talunimesid perekonnanimedena kasutanud ruhnlastele; maareform, millega muudeti sealset senist maakasutust ning ka muutused majandustegevuses. Hülgeküttimisele, kalapüügile ja põllupidamisele lisandus nimelt 1930. aastatel aerupaatide valmistamine ekspordiks.[40]
1940. aastal okupeeris ja annekteeris Ruhnu saareNõukogude Liit. Sõjategevuse ja Saksa vägede jõudmisel Eestisse 1941. aasta suvel toimus Ruhnus vastuhakk Nõukogude võimule, mis osutus ebaõnnestunuks ja mille mõned osalised tapeti hiljemKuressaare massimõrva käigus.[48][49]Saksa okupatsiooni ajal hakkasid ruhnlased järjest Rootsi lahkuma. Ruhnlaste evakueerumine algas 1943. aastal ja tipnes viimaste ruhnurootslaste lahkumisega 4. augustil 1944. Saarele jäi tollal kaks perekonda.[50]
Teise maailmasõja ajal ja järel saabusid saarele uued asukad peamiselt Saaremaalt jaKihnust. Nende peamiseks tegevusalaks oli põllumajandus ja kalapüük. 1949. aastal rajati saarelekolhoos, mis alates 1951. aastast tegutses kalurikolhoosina Kommunismi Majak. 1958. aastal rajati saarele elektrijaam, 1960. aastatel sadam, aga lisaks oli Ruhnus ka Nõukogude sõjaväeosa radarijaama haldamiseks.[40]
1950. aastal moodustati Ruhnu territooriumileRuhnu külanõukogu, mis halduslikult kuulus kuni 1987. aastaniPärnu rajooni koosseisu. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal moodustati Ruhnu saarestRuhnu vald, mis kuulub halduslikult Saare maakonda.[40]
Pikemalt artiklitesRuhnu sadam jaRuhnu lennuväliRuhnu saarele on võimalik pääseda laeva või paadigaRuhnu sadama (varasema nimega Ringsu sadam) kaudu või lennukiga. Sadam jalennuväli paiknevad teineteise vahetus läheduses saare lõunaosas ja neid ühendab saare keskel paikneva külagaRuhnu sadama tee.
Liinilaevad, mis sõidavad liinidel Pärnu-Ruhnu-Pärnu, Kuressaare-Ruhnu-Kuressaare ja Munalaid-Ruhnu-Munalaid, on käigus suveperioodil maist oktoobrini. Talveperioodil oktoobrist aprillini lendab saarele väikelennuk liinil Pärnu-Ruhnu-Kuressaare.[51] Toimiv ühendus on lisaks saare elanikele oluline ka turismi seisukohalt, kuna see on saarele oluline sissetulekuallikas.[52]
Saarele on võimalik veeteed pidi pääseda ka teiste laevadega, sest sadam teenindab kõiki eeskirjale vastavaid laevu.[53]
.jpg)
.jpg)
Ruhnu saarel ei olnud elektrivarustust kuni 1958. aastani, kui sinna rajati esimene elektrijaam.[40] Saare elektrivarustus põhines pikka aega kulukatel ja keskkonnale kahjulikel diiselgeneraatoritel.[54] Kuni 1997. aastani olid saarel kasutusel vananenud diiselgeneraatorid, mis varustasid saart elektriga alates kella seitsmest hommikul kuni keskööni (saare piirivalvekordon kasutas ööpäevaringse seire tagamiseks eraldi generaatorit). 4. septembril 1997 käivitatiRuhnu elektrijaamas uusRootsist ostetud generaator, mis võimaldas tagada ööpäevaringse elektriga varustamise.[55]
Saare elektriga varustamise süsteem läbis 2018. aastal umbes pool miljonit eurot maksma läinud uuenduse. Aasta lõpuks töötas saarel nutiautomaatikaga juhitav lahendus, mis koosnebpäikesepaneelidest,tuulegeneraatorist,akupangast jabiodiislikütusega töötavast generaatorist. Lahenduse võimsus 160kilovatti on saare elektrivajaduse rahuldamiseks piisav. Päikesepaneelid, akupank ja diiselgeneraator asuvadlennuvälja läheduses ja tuulik lennuväljast läänes.[56]
Ruhnu saare kogutarbimine 2019. aastal oli 568megavatt-tundi, millest 53% toodeti taastuvenergialahenduse abil. Diislikütust kasutati seejuures varasemaga võrreldes 44% vähem.[57]
Ruhnus tegutsebOmniva postipunkt, mis asub saare raamatukogus.[58]
Saarel on kõigi Eesti operaatorite pakutav 4G leviala.[59]
Pikemalt artiklitesRuhnu puukirik,Ruhnu uus kirik jaRuhnu kirikuaedRuhnus asub kaks kõrvuti paiknevat kirikut.Ruhnu puukirik, mille ehitust alustati 1643. aastal ja mis valmis 1644. aastal, on vanim säilinud puidust sakraalhoone Eestis.[60] 1912. aastal rajati puukiriku kõrvaleRuhnu uus kirik. Kirikuid ümbritseb hästi säilinud hauatähistegakirikuaed, mis võib olla rajatud 14. sajandil. Kirikuaeda iseloomustavadruhnurootslaste matusekombestikule tüüpilisedkatusristid.[61]
Ruhnu kirikuid nagu ka teisi saarel asuvaid puitehitisi on aastate jooksul kahjustanud puidumardikad. Võrreldes mandriga on Ruhnul neid märksa enam, mille põhjuseks on arvatud olevat 1960. aastate lõpu suurtormiga tekkinudtuulemurd, mis soosis mardikate paljunemist.[62]
Pikemalt artiklisRuhnu tuletornKunagised puidust tuletornid Ruhnus, millest esimene rajati 17. sajandil, asusid saare lääneosas Pärsi neemel. 19. sajandi keskpaigas ehitati esimene tuletorn saare kõrgeimasse punkti Håubjärre mäele. Sinna püstitati 1877. aastal ka praeguseni säilinud tuletorn, teleskooptugedega teraskonstruktsioon, mille projekt ja tarindid telliti prantsuse ettevõttest Forges et Chantiers de la Mediterranee (levinud arvamus, et torni autor oliGustave Eiffel, ei vasta tõele).[63]
Ruhnu tuletorn on maailmas ainuke omataoline, mis on jätkuvalt tuletornina kasutusel. Selle funktsioon on lihtsustada laevaliiklust Kura kurgus ja Liivi lahel. Torn on ehitismälestisena muinsuskaitse all.[63][64]
2016. aastast on tuletorn ka külastajatele avatud.[63]
Ruhnus asub 1970. aastatel rajatud 878,4 m sügavune puurauk, mis rajamise ajal oli Eesti sügavaim. Puurimiseks püstitati saarele metalltorn ning ehitati puuragregaat ja elektrijaam. Puuraugu rajamise peamine põhjus oli lootus leidamaagaasi janaftat, ent need lootused ei täitunud. Küll aga on puurauk võimaldanud detailselt kirjeldada saare geoloogilist ehitust ja selle kaudu on saadudmineraalvett. Säilinud on puuraugust selle valvealune tähistatud asukoht.[65][66]
Pikemalt artiklisRuhnu vangimajaRuhnu saarel asus praeguseks lammutatud väike palkhoone, mis oli kasutusel vanglana. Rootsi keelesskithuset’iks (eesti keeles "sitamaja”) nimetatud hoone ehitati 19. sajandi alguses ja oli kurjategijate kinnipaneku kohana kasutusel 1894. aastani. Seejärel kasutati seda sealaudana.[67]
Ruhnu päästejaam, mis asus saare edelaosas Sjustaka neemel, valmis 1876. aasta lõpus. Päästejaama moodustasidpaadikuur jaslipp. Teises maailmasõjas päästejaam hävis, sellest on säilinud mõningad jäljed maastikul ja Nõukogude ajal sadamasse teisaldatud paadikuuri jäänused. 2013. aastal asus MTÜ Ruhnu Kultuuriait paadikuuri taastama.[68] Renoveeritud paadikuur on kasutusele võetud kultuuriürituste korraldamise paigana.[69]
Ruhnus asubRannarootsi muuseumi filiaalina tegutsev Ruhnu muuseum. 1990. aastal asutatud muuseumis eksponeeritakse kohalikke töö- ja tarbeesemeid, rahvarõivaid ning saart tutvustavaid fotosid ja tekste. Eksponaatide hulka kuuluvad näiteks hülgeküttide 8000 aasta vanusedkvartsist tööriistad, puukiriku ehitamise ajast pärinev lohepeakujulinetuulelipp ning hülgepüss.[70]
Korsi talu on ainus terviklikult säilinud taluhoonete kompleks Ruhnus. Talu pikkmaja on ruhnurootsi rehielamu, millele on iseloomulikvundamendi puudumine ja küürkatus. 18. sajandil tekkinud talukoha viimaste omanike järeltulijaleTomas Dreijerile tagastati see 1993. aastal, kes omakorda kinkis selle 2008. aastal Eesti riigile, et talusse rajataks muuseum. Muuseumina oli talu kasutuses olnud õigupoolest juba 1969. aastast.[71]
1990. aastatel hakati pikkmaja restaureerima ja restaureerimine on jätkunud ka pärast seda, kui 2012. aastal sai Korsi talust koos Ruhnu muuseumiga Rannarootsi muuseumi filiaal.[70][71][72]
Ruhnu saart ja selle inimesi on kujutatud mitmetel kunstiteostel. Mitme muuseumi kogudes leidubEerik Haameri maale Ruhnust, näiteksSaaremaa Muuseumi kogus on Eerik Haameri 1944. aasta akvarellid "Vaade talule Ruhnus"[73] ja "Ruhnu puukirik ja kirikuaed",[74]Tartu Kunstimuuseumis 1957. aasta maal "Surnuaiapüha Ruhnus",[75]Eesti Kunstimuuseumis 1944. aastal valminud teos "Ruhnu. Hämar maastik"[76] ningVirumaa Muuseumi kogus kaks Ruhnu-teemalist teost. Saaremaa muuseumis ja Eesti Kunstimuuseumis leidub ka mituAndrei Jegorovi maali: esimeses 1926. aasta õlimaal "Ruhnu"[77] ning teises 1925. aastal valminud maal "Ruhnu talu"[78] ja 1926. aasta maal "Ruhnu vana kirik".[79]
Saaremaa muuseumi kogus leiduvad lisaks veelErnő Kochi 1932. aasta joonistused "Ait Ruhnus",[80] "Ruhnu puukirik",[81] "Ruhnu naine viljavihuga"[82] ja "Taluhooned Ruhnus".[83] Tartu Kunstimuuseumi kogus leidubHugo Lepiku 1937. aasta maal "Ruhnu maastik",[84] Eesti KunstimuuseumisOlga Terri 1962. aasta õlimaal "Ruhnu kirik",[85]Lüüdia Vallimäe-Marki 1971. aasta maal "Ruhnu maastik"[86] jaKristiina Kaasiku 1983. aasta teose "Ruhnu rand",[87] aga ka mitmeidAgathe Veeberi graafikateoseid.Eesti Rahva Muuseumi kogus leidub mitmeid akvarellmaale Ruhnu hoonetest.Pärnu Muuseumi kogus onAugust Pulsti 1922. aasta maal "Ruhnu õuevärav"[88] ja mõned akvarellid rahvariietes ruhnlastest.Eesti Ajaloomuuseumi kogust leiab samuti paar graafikateost Ruhnu saare elanikest.
Ruhnust on tehtud mitmeiddokumentaalfilme. Nende seas on näiteksAndres Sööti 1965. aasta film "Ruhnu",[89]Heilika Pikkovi 2009. aasta film "Kiri Ruhnust",[90] jaMarianne Kõrveri 2012. aasta film "Saare võimalikkusest", mis räägib Ruhnu kauaaegsest pastoristHarri-Johannes Reinust.[91] 2021. aastal valmis kaÜlo Pikkovi animafilm "Taaskohtumine".[92]
August Gailit ammutas romaani "Karge meri" loomisel inspiratsiooni muuhulgas ka Ruhnust.[93]
Jaan Koha lõi 1964. aastal laulud "Ruhnu kalamees" ja "Ruhnulaste laul".[94] Ruhnuga seotud muusikateoseid on komponeerinud kaBoris Kõrver.[95]
Ruhnu vana kirikut, tuletorni jarahvariideid on kujutatudpostmarkidel (vastavalt 1994,[96], 1997[97] ja 1997[98]).
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis:Ruhnu |
