Kuningate ajajärk (753–509eKr) oli Roomalinnriigi kujunemise aeg. Kesk-Itaalialatiinidega asustatud Latiumi maakonnas kujunesid Tiberi jõe alamjooksu (~25 km jõe suudmest) küngastele maaharijate ja karjakasvatajate asulad, mis aja jooksul moodustasid ühtse linnriigi. Pärimuse järgi rajas Rooma linna 753 eKrRomulus ning seda aastat peeti ühtlasi roomlasteajaarvamise alguseks.
Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt ning kuningavõim muutus päritavaks. Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksulpatriitsidearistokraatia. Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid). Vana-Rooma ühiskonnakihid-klassid kujunesid välja kuningate ajajärgust ning eksisteerisid kuni vabariigi ajajärgu lõpuni:
Patriitsid (ladina keelespatres 'isad'): põlised Rooma elanikud ja suurtsuguste suguvõsade liikmed; suurmaaomanikud ja täieõiguslikud kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks.
Plebeid (ldplebs 'rahvahulk'): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul. Maata ja vaesunud roomlastest kodanikud – proletaarid (ld kproles – järeltulijad, lapsed) olid sõjaväeteenistusest vabastatud ja nende kodanikuõigused olid seetõttu piiratud.
Orjad: sõjavangid, vaesunud lihtkogukondlased või orjaturgudelt ostetud võõramaalased.
Vabariigi ajajärk kestis aastast510 eKr aastani30 eKr või aastani27 eKr. Pärast kuninga (535 eKr – 509 eKr),Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatlikuvabariigi. Rooma kujutas endastaristokraatlikkuvabariiki, kus suur osa rikkusest ja peaaegu kogu poliitiline võim koondus kitsa, niipatriitsi- kui kaplebeisuguvõsasid hõlmava aristokraatia kätte, mida nimetatinobiliteediks. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavatkonsulit. Konsulid juhatasidsõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuksdiktaatorile. Nobiliteedi juhtimisel võitis Rooma Vahemere suurvõimu KartaagotPuunia sõdades ja sai lakkamatute vallutussõdadega suurimaks jõuks kogu Vahemere ruumis.
Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetustres publika (ladina keeles 'ühiskondlik asi'), kuna enamik ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa.
Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus.Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotaspatriitsid japlebeid kui omaette seisused. Plebeid said patriitsidega võrdsed õigused ja nad kõik kokku moodustasidRooma kodanikkonna (ld kpopulus romanus – Rooma rahvas). Needseisused asendas üsna peatselt uus aristokraatianobiliteet (patriitside ja rikaste plebeide esindajad, ld knobilis – tuntud), kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.
Rooma vabariigi ja Rooma riigi lainemine ajavahemikul 218 eKr kuni 117 pKr
Kuni 2. sajandi lõpuni eKr moodustati Rooma sõjavägimaakaitseväe põhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid väeliikidesse jagatud vanuste järgi: 17–45-aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45–60-aastased moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnevleegion (ld klegere – välja valima), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena (maniipulitena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul.
Alates I Puunia sõjast (264–241 eKr) rajasid roomlased endale ka tugevasõjalaevastiku. Vaenlase territooriumil viibides rajasid roomlased muldvallidest ja palktaradest kindlustatud sõjaväelaagreid, mis tagasid kaitse ootamatute kallaletungide eest. Sõjalaagritest kujunesid hiljem asulad ning antiiklinnad.
Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalialinnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks.89 eKr anti kõigile Itaalia elanikele Roomakodakondsus. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.
60 eKr sõlmisidCaesar,Pompeius jaCrassius senativastase Itriumviraadi. Järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestasdiktatuuri. Kodusõja tulemusena (31-30 eKr) vallutati Rooma poolt viimane hellenistlik suurriik Egiptus ja pärast Caesari surma kehtestusOctavianuse ülemvõim. Octavianuse valitsusaja algul kehtestatimonarhistlik valitsemissüsteem.27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talleAugustuse tiitli.
Rooma riik oma suurimas ulatuses, keiserTraianuse valitsemisajal u117
Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestasAugustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "printsipaat" (27 eKr – 284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlitprinceps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.[1] Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarneimperium (lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi taimperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.[2]
UsukuulutajaJeesuse tegevuse tulemusena kujunes 1. sajandilPalestiinas väljaristiusk. Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas see teistestkultustest ja religioonidest suuremaks. Aastal380 sai kristlusRooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma.
Rooma ühiskond keisririigi perioodil oli seisuslik: kõik inimesed kuulusid sõltuvalt rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist seadustega kindlaks määratud õigustega seisusse.
Senaatoriseisus: Rooma riigi ülikud ja senaatoriperekonnad, kelle hulgast tavaliselt määrati tähtsamad riigiametnikud, väepealikud ja provintside asevalitsejad.
Ratsanikuseisus: rikkad, tavaliselt mõjukad suurmaaomanikest roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Paljud sellesse seisusse kuulujad tegelesid kaubanduse ja finantstegevusega ning määrati seetõttu sageli rahandusega tegelevateks ametnikeks või kohtunikeks.
Lihtrahvas: linnade käsitöölised, väikekaupmehed ning proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu ("tsirkust ja leiba"). Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.
Vabakslastud (libertiinid): truu teenistuse eest peremehe poolt vabastatud või vabaks ostetud endised orjad, kes said küll kodanikuks, ent jäid oma isanda klientideks.
Orjad: erinevates eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate "kõnelevad tööriistad".
Valdava osa keisririigi elanikest väiketalupojad ja rentnikud. Riigi läänepoolsetes provintsides toodeti suur osa linnadesse minevast toodangustlatifundiumites (põllumajanduslikud suurettevõtted, kus kasutati valdavalt orjade tööjõudu). Rooma riigis leidus ka palju linnu, mis olid majandus-, kultuuri- ja poliitilise elu keskused. Linnu oli rohkem riigi idapoolsetes provintsides, samas soodustati uute linnade teket ja arengut ka vallutatud läänepoolsetel aladel.
Rooma riigi pealinn, Rooma, mille hiilgeaeg jäi 1. sajandisse pKr, oli tõeline esmanemaailmalinn. Seal elas kuni 1,5 miljonit elanikku, lisaks roomlastele ja Itaalia elanikele elas seal sisserännanuid kõigist Rooma riigi provintsidest. Suurlinnale omaselt elas lihtrahvas paljukorruselistes kortermajades (ld kinsula – saar, üürimaja) ja rikkad ühe- kuni kahekorruselistesaatriumiga villades (ld kdomus). Alates keisririigi ajast algas linna plaanipärane väljaehitamine (Aurelianuse müür). Elanikkonna varustamiseks ja suurlinna toimetatavate kaupade ladustamiseks rajati suuri laohooneid (Horrea Galbae). Olulisemad ehitised Rooma linnas olid:
foorum ja selle lähistele rajatud keiserlikud foorumid – esindusväljakud koos neid ümbritsevate templite ja muude ühiskondlike hoonetega.
Panteon – kõigi jumalate tempel; 2. sajandi algul rajatud antiikaja suurim kuppelehitis.
kanalisatsioonisüsteem (ld kcloaca maxima – suur äravoolukanal) – linna kanalisatsioon mille kaudu reoveed suunati kaudu Tiberi jõkke.
akveduktid (ld kaquaeductus – veejuhe) – kõrgele sillataolisele kaaristule rajatud veejuhtmed, mille kaudu juhiti linnadesse mägedest puhast joogivett.
termid – üksikisikutele või riigile kuuluvad antiikaja kümblusasutused (Caracalla termid); avaliku elu keskused mille juurde kuulusid tihti ka spordiväljakud, raamatukogud (Celsuse raamatukogu) ja söögikohad.
tsirkused (ld kring) – piklikud kaarjate otstega hobukaarikute võidusõidurajad; Rooma suurim tsirkus –Circus Maximus mahutas pärast ümberehitust ~185 000 inimest.
amfiteatrid – teatrid, kus ovaalse kujuga areeni ümber olid rajatud tribüünid. Amfiteatrites etendati gladiaatorite (ld kgladius – lühike kahe teraga mõõk; kutselised võitlejad) võitlusi ning lavastati merelahinguid ja kiskjate ajujahte. Rooma suurim amfiteaterColosseum mahutas 50 tuhat pealtvaatajat.
teatrid – kreeka eeskujude järgi ehitatud poolringikujulise orkestraga katuseta ehitised, mida ümbritsesid tribüünid. Esimese kivist teatri Rooma linna lasi 55 eKr ehitada Pompeius.
Tänu lubimördi kasutamisele said roomlased ehitada kaari, võlve ning kupleid, mistõttu erinesid Rooma ehitised kreeklaste rajatistest. Kreeklastelt võeti ülesammaste japoolsammaste kasutamine. Silmapaistvaid tulemusi saavutasid roomlased ka teede rajamises (Via Postumia,Via Aemilia,Appiuse tee, tähtsaim Roomast kuni Lõuna-Itaaliani kulgev maantee) ning sildade ehitamises.
3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevakslatifundium. Hilise keisririigi ajal süvenesid riigi ida- ja läänepoolsete provintside erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus vähenes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3. sajandist järjest enam võõramaalasi (peamiseltgermaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk-järgult barbariseerus. Impeeriumis hakkas levimakristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.
Sõdurkeisrite ajajärgul, aastatel 235–284 pKr toimusid pidevad kodusõjad sõdurkeisrite vahel ning keskvõimu nõrgenemist kasutades tungisid germaani hõimud ja pärslased Rooma riigi aladele ning toimus mitmete provintside lahkulöömine. Keiser (270–275)Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.
Hunnide invasioonid 1.–5. sajandini
Hilise keisririigi ajajärku on nimetatuddominaadiks, mis algas keiser (284–305 ja koosMaximianusega 286–305)Diocletianuse284. aastal ning lõppes476 aastal, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Tema kehtestati ka keisrite nelikvõim ehktetrarhia, kuid sellest süsteemist loobuti. Samas säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.[3] Diocletianuse jaConstantinus Suure valitsemisajal (306–337) tugevnes riigi keskvõim jabürokraatia. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.[4]
Hunnide sissetung Musta mere põhjaranniku steppidesse (~370–375) vallandassuure rahvasterände. Nende survel hakkasid peamiselt erinevadgermaani hõimud (läänegoodid jaidagoodid,langobardid,vandaalid,burgundid,frangid,anglid,saksid jne), aga kaslaavi ja iraani (alaani) hõimud tungima Lääne- ja Ida-Rooma riigi aladele. Nõrgenenud impeerium ei suutnud enam tagasi tõrjuda nii paljude erinevate barbarirahvaste sissetunge. Lääne-Rooma riigi aladel rajati erinevaid germaanlaste riike: läänegootide riik Gallia lõunaosas; vandaalide riik Põhja-Aafrikas; frankide riik Gallia põhjaosas; anglide ja sakside riigid Britannias.
Pärast Constantinust (306–337) valitsesid riigi ida- ja lääneosa erinevad keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) ja hiljemRavenna. Pärast keiser (379–395)Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikultIda-Rooma riigiks jaLääne-Rooma riigiks.
