Romantism tekkiskirjanduses umbes 1795. aastal, muutus kõigis kunstivaldkondades domineerivaks1820.–1830. aastatel ning lõppesmuusikas 20. sajandi alguses. On arutletud, kas on olemas ühtset "romantismi ajastut" või "romantilist ajastuvaimu" ning leitud, et tegu on pigem kõnekeelsete väljenditega, mis rõhutavad liigselt ühte mõttesuunda.
Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased ning seotud oma aja vabadusliikumisega.
Isiksuse vabastamise javõõrandumise ületamise sooviga on romantikud olnud esimesikapitalismi kriitikuid. Romantikute kapitalismikriitika oli enamasti ühekülgne. Nad nägid ainult kapitalismi varjukülgi ja ei märganud head, mida uue kodanliku korra võit kaasa tõi.
Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises. Näiteks kujutasid endast minevikku vajunudkeskaja apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalsereaktsiooni, näiteksrestauratsiooni, pooldamist.
Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korraldusesüsteemi vastu,poliitilisereaktsiooni vastu.
Kuigi romantismiesteetilised ideaalid olid sageliutoopilise iseloomuga, romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselttraagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkadeelu vastu ning oli suunatudtulevikku.
Kujutavas kunstis on romantism suund, mis tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Kunstis tugineb romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele, millele teisteski kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast),legendidest,saagadest ja kirjandusteostest. Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu.
Teatrikunstis oli romantismiajastu umbes 1810–1850. Näitekunstis väljendus romantism peamiseltnäitleja tõepärases, kuid tugevate tundmustega mängus. Lavakõne muutus elulisemaks jaintonatsioonirikkamaks ning seostus hoogsamažesti ja liikumisega. Romantismi kõrgpunkt oli 1830. aastail, kuilavastustes hakati rõhutamadekoratsiooni,kostüümi ja massistseenide ajaloolisttõepära. Keskseks kangelaseks sai isiksus, kes unistab vabadusest jaõiglusest ning astub võitlussereaktsiooniga.