| Rohesisalik | |
|---|---|
.jpg) Rohesisalik | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik | LoomadAnimalia |
| Hõimkond | KeelikloomadChordata |
| Klass | RoomajadReptilia |
| Selts | SoomuselisedSquamata |
| Sugukond | SisaliklasedLacertidae |
| Perekond | Lacerta |
| Liik | Rohesisalik |
| Binaarne nimetus | |
| Lacerta viridis | |
 Rohesisaliku levikukaart Euroopas | |
Rohesisalik (Lacerta viridis) onsisaliklaste sugukonda kuuluvroomaja.
Rohesisalik elab peamiseltEuroopas:Lõuna-Saksamaal,Austrias,Ungaris,Tšehhis,Slovakkias, Ida-Itaalias,Horvaatias,Bosnia ja Hertsegoviinas,Serbias,Montenegros ningAlbaanias. Teda võib kohata veelKreekas kuni Lõuna-Ukraina,Rumeenia,Bulgaaria ja Lääne-Türgini.[1] Tavaliselt elab ta võsastunud taimestikusmetsades ja põlluservades. Lõuna pool eelistab ta niisket elukohta.[2]
Täiskasvanu rohesisaliku isendi pikkus on umbes 13 cm,saba on kehast tavaliselt kaks korda (või enam) pikem. Pea on lame ja üsna lühike (eriti isasloomadel). Kõht on tal kollakas ja suguküpsel isasel ja mõnel emasel on kurgualune sinine. Isaslooma keha ülemine pool on tavaliselt täiesti roheline, pea on tume ja heledate täppidega. Emane rohesisalik võib olla väga erinev: võib olla ühtlaselt roheline, pruun või laiguline, paljudel on kehal kaks või neli heledat triipu, mida ääristavad mustad jooned või täpid. Noor rohesisaliku isend on enamasti ühtlaselt beež, võib olla ka vähesel määral heledaid täppe ja kaks või neli kitsast heledat joont.[1][2]
Rohesisalik elutseb päikesele avatud põõsastes või nende läheduses, näiteks suhteliselt hõredates metsades, piirdehekkides, tihnikutes ning metsa- ja väljaservadel.[2] Rohesisalik on aktiivne märtsist oktoobri alguseni. Ta peab jahti ja ronib tihedas taimestikus, kuid vahetevahel tuleb välja ennast soojendama.[1] Rohesisalikule meeldib päikese käes peesitada nii hommikul kui õhtusel ajal.[2]
Rohesisalik on väga kiire ja valvas. Ta suudab kaevata kuni 1 m pikkuseid auke. Ohu eest põgenedes võib ta ronida põõsaste ja puude otsa ning isegi hüpata ühelt oksalt teisele, samuti peidab ta end kivide alla, näriliste urgudesse või lohkudesse. Mõnikord heidab rohesisalik endalt saba (autotoomia), et röövlooma haardest kõrvale hiilida.[2]
Rohesisalik pesitseb maist juuni alguseni. Emane munebkurna 6–20 munana, midahaudutakse 2–4 kuuga (7–15 nädalat). Koorunud poegade pikkus on 3–4 cm. Suguküpsus saabub järgmisel kevadel, sel ajal on emased umbes 8 cm pikkused.[2]
Rohesisaliku toit koosneb peamiseltputukatest jaselgrootutest, kuid mõnikord sööb ta kapuuvilju ning linnumune ja -poegi.[2]
Rohesisalikku võib mõjutada halvastipestitsiidide kasutamine. Põhjapoolsetes elupaikades on saanud neile hukatuslikuks elupaikade hävimine liigse võsa ja põõsastiku eemaldamisega. Ohuks on kakoduloomad:kassid jakoerad, kes ajavad neid taga ja võivad ära süüa.[2]
