Renessanss (prantsuse sõnastrenaissance 'taassünd') olikõrgkeskajale järgnenud, 14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud ajastu ja sellele omanekunstistiilEuroopa kultuuriloos.
Renessanss sai alguse hiliskeskaegseItaalia põhjaosast ning levis sealt paari sajandi jooksul üle kogu Euroopa. Kuigipaberi kättesaadavus jatrükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavaskunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas agaMadalmaad.
Renessansiajastul hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti,kirjandust,filosoofiat ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus endantiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati (tagantjärele) nimetamakeskajaks.
Ajastut iseloomustas eemalduminereligioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige, ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
Renessansil on pikk uurimislugu ning on isegi vaieldud selle termini enda kasulikkuse või sobivuse üle.[1] On küsitud, kas renessanss oli tõesti keskajaga võrreldes edasiminek või oli see ainult pessimismi ja antiikaja nostalgia ajastu.[2] On ka arvatud, et renessanssi ei peaks keskajast lahutama, sest need on ühes loogilises seoses ja järgnevuses.[3]
Esimest korda kasutas sõna "renessanss" (itaalia keelesRinascimento, sõnastrinascere 'uuesti sündima') Itaalia kunstnik Giorgio Vasari (1511–1574) oma entsüklopeedilises raamatus "Le Vite de' più eccellenti pittori, scultori, e architettori" (1550). Ta seostas renessansi algust maalikunstnikeCimabue (1240–1301) jaGiottoga (1267–1337). Prantsuskeelset sõnarenaissance kasutas ja defineeris selle ajastu tähenduses esimesena prantsuse ajaloolaneJules Michelet 1855. aastal teoses "Histoire de France".[4] Sama sõna on kasutatud ka teiste ajalooliste ja kultuuriliste liikumiste ja ajajärkude kohta, näitekskarolingide renessanss.
Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat, kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpuFirenzest, eelkõigeDante Alighieri jaFrancesco Petrarca tekstidest.
Roomakatoliku kirik elas läbi kriisi, mille järel lakkas kirik olemast inimese maailmapildi kese. Toimus ilmalikustumine. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks.
Põhja-Itaalia kiirelt arenevates linnades tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessanslikus maailmavaates keskne. See on veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt.
Kõrgrenessansi termin võeti kasutusele 19. sajandi alguses Saksamaal. Seda on kritiseeritud üksikute meistrite töödele liigse keskendumise ning ajaloolise konteksti vähese jälgimise pärast.
Kujutavas kunstis sai renessanss alguse Itaaliast, teistesse maadesse jõudis see kunstistiil hilinemisega. Keskaegsest mõtteviisist mõjutatud ühiskond enamasti ei olnud valmis seda kiiresti vastu võtma, kuid ühe erandina peetakse tänapäeval näiteks ka juba 15. sajandiMadalmaade arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti suures osas vararenessanssi kuuluvaks, sest see lähtub varasemaga võrreldes hoopis teistsugusest elu- ja kunstitunnetusest.[5]
Itaalia renessanssi üheks aluseks on uus tase antiik-kultuuri tundmaõppimisel. Kuigi renessanss on sisuliselt mäss vananenud normide vastu, armastas ta ometi üle kõige reegleid. Neid otsiti ja leiti loodusest, kuid ka antiiksetest kunstiteostest, eelkõige arhitektuurist. Avastati kolm põhilist antiikset ehituskeemi (dooria,joonia,korintose) ning nendele iseloomulikud detailid, mis said renessanssarhitektuuri põhialuseks, kuid mitte otseseks jäljendusobjektiks. Enam kui antiigi väliseid vorme võeti eeskujuks selle vaimsust ja iluideaale – tasakaalu, harmooniat, terviklikkuse taotlust, suurejoonelisust ja monumentaalsust, mis ei mineta inimlikke mastaape.[5]
Renessansskunsti teiseks aluseks onperspektiivi avastamine joonistamises. See võimaldas kolmemõõtmelist ruumi usutavalt tasapinnakujutada, mis vastas ajastu objektiivsuse taotlusele ja mõistuspärasusele, kuid samas väljendas ka rõõmu uuest ajast, mil osatakse seda, milleni eelkäijad ei küündinud. Kuna perspektiivi kasutamine joonistuses nõudis reeglite arvestamist, tekitas see tunde nii korrast ja täiuslikkusest, kui ka mõistuse ülemvõimust.[5]
Kunstis arendati väljalineaarperspektiiv ja teised tehnikad, mis rõhutavad kujutuse tõepära.
Teadus hakkas eelkõige tuginema vaatlustele ja katsetele. Teadusele ja haridusele andis täiesti uued võimalused trükikunsti leiutamine 15. sajandi keskel.
