Rembrandti autoportree 1630. aastast Ofort, 41×41 mm
Rembrandt sündis 1606. aastal Leidenis Harmen Gerritszoon van Rijni ja Neeltgen Willemsdochter van Zuytbroucki üheksanda lapsena. Tema isa oli veskiomanik ja ema pagari tütar, perekond oli üpris heal järjel. Emapoolsed sugulased jäid katoliiklasteks isegi pärastMadalmaade kodanlikku revolutsiooni.[viide?]
Peatselt pärastLeideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandtfilosoofiaõpingud. Soovides saada maalikunstialast õpetust, asus ta õppima Leideni katoliiklasest maalijaJacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat, omandades põhilised maalimisvõtted. Pole aga leitud Rembrandti teoseid sellest perioodist ning Jacob van Swanenburgist on liiga vähe teada, et otsustada õpetaja mõju üle Rembrandti stiili kujunemisele.[viide?]
Järgnevalt õppis Rembrandt pool aastatAmsterdamis Itaalias õppinud ning ajaloolistele, mütoloogilistele ja piibellikele süžeedele spetsialiseerunudPieter Lastmani (1583–1633) juures. Ta naasis pärast õpingute lõppu Leidenisse, kus avas kas1624. või1625. aastal stuudio, mida ta jagas oma sõbra ja kolleegiJan Lievensiga (1607–1674).[viide?]
1627. aastal saabus LeidenisseConstantijn Huygens (1596–1687), kes oli tuntud luuletaja, helilooja, õpetlane ja valitsusametnik ning kelle kiidusõnad Rembrandti teoste aadressil kasvatasid kiiresti kunstniku kuulsust ja ujutasid ta peatselt üle paljude tellimustega.[viide?]
Kuulsuse kasv võimaldas Rembrandtil võtta enda juurde õpilasi, kes omandasid väga kiiresti kunstniku meisterliku maalimisstiili, nii et isegi tänapäeval on kunstiajaloolastel kohati väga raske vahet teha, kas tegu on Rembrandti või mõne tema õpilase tööga. Näiteks maali "Kuldse kiivriga mees" peeti pikka aega Rembrandti teoseks ning alles hiljuti leiti, et teose tegelik autor on mõni kunstniku õpilane.[viide?]
1631. aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima kutselise portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja ta hakkas koostööd tegema kunstimüüjaHendrick van Uylenburgiga.1634. aastal abiellus ta viimase nõoSaskia van Uylenburgiga. 1634. aastal sai Rembrandtist ka Amsterdami linnakodanik ning kohaliku kunstnikegildi liige.[viide?]
Tänu Saskiaga abielludes saadud kõrgemale seisusele võeti Rembrandt kõrgemas seltskonnas vastu kui võrdne. Jõukuse andsid Saskia varandus ning õpetajatööst ja maalide müümisest laekuv raha.[viide?]
1635. aastal kolisid Rembrandt ja Saskia oma majja.1639. aastal kolisid nad uuesti ja seekord veelgi esinduslikumasse majja (selles majas asub tänapäevalRembrandti majamuuseum) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidanud hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega. Ta ostis oksjonitelt kokku luksusesemeid ja kunstiteoseid, millest paljusid kujutas ka oma maalidel.[viide?]
Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal mõne kuu vanuselt suri. Nende1638. aastal sündinud tütar Cornelia suri kolme nädala vanuselt.1640. aastal sündis teine tütar, kellele pandi nimeks samuti Cornelia. Ta suri veidi üle ühe kuu vanuselt. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis1641. aastal, kasvas suureks. Saskia suri1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavastituberkuloosi.[viide?]
Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunstiteoseid (vahel isegi enda varasemaid teoseid). Pillav elu viis tapankrotti ja tema kunstikogu sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ning annab Rembrandti kunstikogust üsna hea ülevaate. Kuna paljud kunstiteosed müüdi aga naeruväärselt madala hinnaga, pidi Rembrandt müüki panema ka maja ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme.[viide?]
1663. aastal suri Rembrandti elukaaslane Hendrickje ja1668. aastal Rembrandti poeg Titus. Rembrandt ise suri 63-aastaselt 4. oktoobril 1669.[viide?]
Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani mõjusid, kuigi enne Lastmaniga kohtumist õppis Rembrandt kolm aastat Jacob van Swanenburghi käe all. Rembrandti selle perioodi teoseid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika.[viide?]
1630. aastate alguses täiustas Rembrandt omapooltoonide kasutamise oskusi. Sel ajal tegi ta ka esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas müüs ta suurtes tiraažidesgraafikat.[viide?]
Tema esimene suur grupiportree "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) leidis suurt tunnustust.[viide?] Järgmised teosed tegid ta veel tuntumaks ning ta tellijate ring kasvas kiiresti.[viide?]
Tolleaegse tähtsa kunstiasjatundja Constantijn Huyghensi kaudu sai Rembrandt tellimusi Hollandi valitsejaltStadtholderilt viie suureKristuse kannatuslugu kujutava maali valmistamiseks.[viide?]
1642. aastal lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6×4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond". See märkis tema loomingus ühtlasi pöördepunkti, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine.[viide?]
1640.–1650. aastatel tegeles Rembrandt peamiselt ofortide valmistamisega ja kujutas oma teostel sageli maastikke. Ta ei kustutanud oma esialgse visandi jälgi ja nii jäid gravüüride loomisel kasutatud töövõtted näha. Jooned muutusid järjest laiemaks ja vabamaks.[viide?]
Rembrandti hilisemaid teoseid iseloomustas kompositsiooni lihtsustumine ning varasemast veelgi rikkalikum ja peenem värvikäsitlus, mis avaldus eriti nägudel.[viide?]
"Kristus haigeid tervendamas", laiemalt tuntud pealkirjaga "Sajakuldnaleht" – selle eest makstud hiiglasumma järgi. U 1648–1650, ofort
Rembrandtile oli iseloomulik omapäranevalgusekäsitlus. Ta ei valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ja kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat.[viide?]
Rembrandt lõi endast üle 100autoportree oma eri eluetappidel ning neid portreesid võib vaadata kui omalaadsetautobiograafiat.[viide?]
Tema varasemad autoportreed olid tihti ainult visandid ja käeharjutused ning püüdsid tabada kiirelt mööduvaid hetki. Esimestel Amsterdamis veedetud aastatel ilmus portreedesse aga ka oma jõukuse eksponeerimist ja mõningast rahulolu (näiteks "Autoportree Saskiaga"). Hiljem lisandus portreedesse rohkem väärikust (näiteks autoportree, mis sarnanebTiziani maaliga "Ariosto"). Viimastel autoportreedel kujutab Rembrandt end rahulikus poosis, kuid endiselt väga elavate värvidega.[viide?]
Rembrandti varasemad teosed olid signeeritud kas tähega "R" võimonogrammiga "RH" (Rembrandt Harmenszoon ehk Rembrandt Harmeni poeg). Alates aastast1629 olid teosed signeeritud tähekombinatsiooniga "RHL", kus "L" tähendas arvatavasti Leidenit. Üks 1632. aasta ofort kannab signatuuri "RHL-van Rijn", kuid järgmistele teostele kirjutas ta nime Rembrant, millele ta 1633. aastal lisas d-tähe. Sellest lisandusest hoolimata kasutati Rembrandti eluajal tema kohta käinud dokumentides ikkagi nimekuju Rembrant.[viide?]
