19. ja 20. sajandiHispaania jaPortugali ajalookäsitlus rõhutas fenomeni, mille kohaselt võitlesid Pürenee poolsaare kristlikud kuningriigid 8. sajandi algusest 15. sajandi lõpuni moslemi kuningriikidega. Nendesse suhtuti kui ühisesse vaenlasesse, vaatamata sellele, et otsene rekonkista mõiste ja idee oli veel välja kujunemata.[1] Konkreetne Pürenee poolsaare tagasi vallutamise idee kristlaste jaoks hakkas välja kujunema alles 9. sajandi lõpus.[2]
Ideele pani aluse ladinakeelne kroonikaChronica Prophetica(883–884), milles juhiti tähelepanu kristlaste ja moslemite kultuurilis-usulistele konfliktidele Pürenee poolsaarel. Lisaks ka vajadusele allutada kogu poolsaar kristlikule võimule. Pärast idee loomist jätkusid siiski konfliktid samausuliste valitsejate vahel ning sageli loodi teist usku valitsejatega ka sõjalisi liite.[2] Liitlasvägede häguseid piire hägustasid veel enam palgasõdurid, kes sõdisid lihtsalt selle eest, kes parajasti rohkem maksis.
Kristliku rekonkista ideed aitasid tugevdada 11. sajandi lõpul alanudristisõjad, mis oli vastukaaluksAl-AndalusisAlmoraviidide jaAlmohaadide poolt propageeritavaledžihadistlikule ideoloogiale. Varasemates, 10. ja 11. sajandi kristlikes dokumentides polnud kristliku rekonkistat üldse mainitud.[3] Kristlaste-moslemite vahelise vaenu õhutajatest propagandistid võtsid idee kiiresti omaks ning kasutasid näiteksRoncevaux' oru lahingut propagandategevuses moslemite vastu, väites, et sealses lahingus sõdisid omavahel frangid ja moslemid. Näitena sellisest propagandast on näiteks eepiline poeemRolandi laul. Seda lahingut õpetati sellisel kujul Prantsuse haridussüsteemis kuni 19. sajandi lõpuni.[4][5]
Aastal 711 ületas peamiselt Põhja-Aafrikaberberitest ja vähemalt määralaraablastest koosnev moslemitest mauride armeeGibraltari väina, et vallutadaLäänegoodi kuningriik. Pärast läänegoodi riigi Pürenee poolsaarel asuvate osade hõivamist ületas armee 719. aastalPüreneed ning vallutas ka läänegootide ainukese provintsi väljaspool Pürenee poolsaart –Septimania. Enda Narbonne'is asuvast tugipunktist hakkasid nad korraldama regulaarseid rüüsteretkiAkvitaania hertsogiriiki.
Mitte ühelgi juhul ei ületanud ründava armee suurus 60 000 mehe piiri[6], ent ometigi suudeti sellise väehulgaga kehtestada võim, mis kestis valdavas Pürenee poolsaare osas 300 aastat ning mõningates osades naguGranada isegi 781 aastat.
Pärast kohalikuemiraadi loomist kutsuskaliif (705–715)Al-Walid I,Umaijaadi kalifaadi juht, suurema osa edukatest moslemitest väekomandöridest tagasi.BerberistTariq ibn Ziyad, värsketl vallutatudAl-Andalusi provintsiesimene asevalitseja, kutsuti tagasiDamaskusesse ning asendati oma varasema ülemuse Musa bin Nusairi poolt. Musa poeg, Abd al-Aziz ibn Musa, abiellus varasema kuningasRodericu lese Egilonaga ning lõi enda valitsuskeskuseSevillasse. Teda kahtlustati oma naise võimu all olemises, soovis kristlaseks hakata ning separistide mässu planeerimises. Seetõttu käskis Al-Walid I palgamõrvaritel tappa. Kaliif Al-Walid I ise suri aastal 715 ning peale teda sai võimule ta vendSulayman ibn Abd al-Malik. Sulayman karistas tõenäoliselt ellu jäänud Musat, kes suri palverännakul aastal 716. Lõpuks sai Al-Andalusiemiiriks Abd al-Aziz ibn Musa nõbuAyyub ibn Habib al-Lakhmi.
Moslemite väejuhid pidid kommunikatsioonivahendite puudumise tõttu tegutsema suhteliselt iseseisvalt. Keskvalitsus tundis end selliste väejuhtide poolt ohustatuna, sest iseseisvad väejuhid pidid olema ära teeninud enda väeüksuste ja ohvitseride usalduse, tehes neist potentsiaalselt ohtlikud mässajad. Olukorda pingestasid veel enam vanad rivaalitsemised ja isiklikud tülid. Lõpuks vahetus põlvkond algse invasiooni ajal edukaid väejuhte uute, noorte, Damaskuses asetsevale kaliifile ustavate väepealike vastu.
Moslemitest vallutajate tõsine nõrkus seisnesberberite jaaraablaste vahel olevas etnilises konfliktis.[7] Berberid olid Põhja-Aafrikas (tänapäeva Maroko ja Alžeeria aladel) elav rahvas, kes olid just alles hiljuti astunud islami usku. Samas, olid nad panustanud Pürenee poolsaare invasiooni väga suure hulga meestega ning tundsid, kuidas araablased neid mõningal määral diskrimineerivad, jättes nad kõrvale võimust ja otsustamisest.[8] See sisemine konflikt pani moslemite ühtsuse ohtu.
Pärast kogu Pürenee poolsaare endale allutamist ja Al-Andalusi emiraadi loomist otsustasid maurid tungida põhja poole.Toulouse'i lahingus saadiFranki riigi vägedelt lüüa ning moslemite edasitung Euroopasse peatati.Akvitaania hertsogOdo Suur andis enda tütre meheleUthman ibn Naissale, berberist mässajale jaCerdanya valitsejale, lootuses kindlustada oma lõunapiir ning võidelda edasi põhjas Franki kuningaKarl Martelli vägedega.Abdul Rahman Al Ghafiqi poolt juhitud karistava iseloomuga ekspeditsiooni tagajärjel tapeti Uthman ning seesama vägi liikus edasi üle Lääne-Püreneede rüüstatesBordeaux piirkonda. 732. aastal,Garonne'i jõe lahingus satuti kokku Udo väega, mis hävitati.
Viimases hädas pöördus Udo abipalvega varasema rivaali Karl Martelli poole, kes juhtis seejärel Franki riigi armee ningAkvitaania hertsogiriigi ellu jäänud väeüksuste liidu moslemite armee vastu ning võitis neid otsustavaltTours'i lahingus, tappes Abdul Rahman Al Ghafiqi. See oli moslemite Lääne-Euroopa vallutusretkede lõpp.Mauride võim hakkas hääbuma, kuid kestis suuremas osas Pürenee poolsaarest veel mitusada aastat.
Kristlaste riigid jäid püsima Pürenee poolsaare põhjaosas. Aastatel718–722 paniläänegootide juhiks tõusnud ja edukalt mauride rünnakud tõrjunudPelayo aluseAstuuria kuningriigile, mille tuumikuks kujunesid tänaseHispaania aladel asuvadKantaabria mäed jaBiskaia lahe rannikualad. Just Astuuria kuningriigist sai alguse Pürenee poolsaare tagasivallutussõjad, mis on tuntud rekonkista nimetuse all.8. sajandi keskel õnnestus kuningas Alfonso I-l mõned linnad mauridelt tagasi vallutada. Talle aitasid selles kaasa ülestõusud, põuad ning mauride kaotusFrangi riigi vägedelePoitiers' lahingus732.Alfonso II (valitses791–842) ajal jätkati edukalt rekonkistat.
Alfonso III valitsusajal868. aastaks õnnestus kristlastel tagasi vallutada maa-alaDouro jaMinho jõe vahel. Seda piirkonda ja sealseid kunagisi linnu hakati uuesti asustama kristlastega.869. aastal sai sellest piirkonnastVímara Peresi valitsuse all uus krahvkond Astuuria kuningriigi koosseisus. Vímara Peres andis sellele nime muistse sadamalinnaPortus Cale järgi ja nii sai see tuntuks Portucale ehkPortugali krahvkonnana. Muuhulgas asutas ta ka uue, oma nime kandva linna Vimaranese, mida teatakse tänaGuimarãesi nime all ja peetakse Portugali riikluse hälliks.
878. aastal hõivasid kristlased kaMondego jõel asuva strateegilise tähtsusegaCoimbra linna, kuid987. aastal vallutas kaliifal-ManşūrCoimbra kristlastelt tagasi ja surus nad uuesti Douro jõe taha. KuiCórdoba emiraat lagunes ja muslimid sattusid pidevatesse omavahelistesse sõdadesse, kasutas olukorda ära910. aastal Astuuria kuningriigi jagunemisel tekkinudLeóni kuningriik. Córdoba emiraat pidas ägedat võitlust ka poolsaare põhjaosa kristlikeAstuuria kuningriigi,Navarra kuningriigiga. 10. sajandi alguses hakkas emiraat lagunema feodaalvaldusteks, kuid need ühendas taas‘Abd ar-Raḩmān IIIUmaijaadide dünastiast, kes nimetas ennast esimeseks kaliifiks, kes oli seni kandnud tiitlitCórdoba emiir.
1031. aastal killunes riik mitmeks väikeemiraadiks, need taasühendasid ja valitsesidberberite dünastiadAlmoraviidid (1061–1147) jaAlmohaadid (1147–1269).
11. sajandi lõpul laiendasid vallutustega oma valdusiAragóni kuningriik, kes laienes lõunasse, vallutades osaAl-Ándalusi alasid.1096 viidi kuningriigi pealinnJacastHuescasse ja1118. aastalZaragozasse. Zaragoza vallutamist loetakse tihti moslemite poolt mõned sajandid varem vallutatud Ibeeria poolsaare alade kristlike riikide poolt tagasivõtmise teise etapi alguseks. Aragóni kuningriik tungis järgnevas jõudsalt lõuna poole edasi, laienedes koosKastiilia jaPortugali kuningriikidega suurele osale Ibeeria poolsaarele.
Mauridele jäi vaidGranada, võimuvaakum Lõuna-Hispaanias kestis1238. aastani, mil moodustatiGranada emiraat, mida valitsesNasriidide dünastia. Emiraat oli ametlikultKastiilia vasallriik ja küllap sellega ongi seletatav, miks Kastiilia kaks ja pool sajandit ei pidanud vajalikuks emiraati vallutada.
Portugali kuningas Afonso I ja tema järeltulijad jätkasid samuti tungimist lõuna suunas, aastatel1249–1250, kuningasAfonso III juhtimisel vallutatiAlgarve piirkond ja likvideeriti viimased mauride tugipunktid Portugali lõunarannikul. Selle tulemusel kujunesid välja Portugali piirid, mis on püsinud suures osas muutumatuna tänapäevani.
Rekonkista lõppes siiski pärast 10 aastat kestnudGranada sõda1492. aastal Granada kui viimasemauride kantsi vallutamisega.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud.Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
↑O'Callaghan, Joseph F. (2003).Reconquest and Crusade in Medieval Spain. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. p. 19.ISBN 0812236963. Retrieved February 15, 2012.
↑2,02,1McKitterick, Rosamond; Collins, R. (1990).The New Cambridge Medieval. History 1. Cambridge University Press. p. 289.ISBN 9780521362924. Retrieved July 26, 2012.
↑O'Callaghan, Joseph F. (2003).Reconquest and Crusade in Medieval Spain. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. p. 18.ISBN 0812236963. Retrieved August 26, 2012.
↑Kinoshita, Sharon (2001-01-31). ""Pagans are wrong and Christians are right": Alterity, Gender, and Nation in theChanson de Roland". Duke University Press. Retrieved 12 February 2013.
↑DiVanna, Isabel N. (2010). "Politicizing national literature: the scholarly debate around La Chanson de Roland in the nineteenth century".Historical research (Institute of Historical Research)84 (223): 26. doi:10.1111/j.1468-2281.2009.00540.x
↑Fletcher, Richard (2006).Moorish Spain. Los Angeles: University of California Press. p. 43.ISBN 0-520-24840-6.
↑Chris Lowney,A Vanished World: Muslims, Christians, and Jews in Medieval Spain, (Oxford University Press, 2005), 40.
