Ramakrishna (bengali keeles রামকৃষ্ণ (Ramkṛiṣṇo),sanskritis रामकृष्ण (Rāmakṛṣṇa,Rāmakrišna); sünninimiGadadhar Chattopadhyay (bengali keeles গদাধর চট্টোপাধ্যায় (Gôdadhor Chôṭṭopaddhae));18. veebruar1836Kamarpukur, praeguneLääne-Bengali osariik –16. august1886Cossipore,Kolkata) olibengali päritoluIndia müstik. Tema järgijad kasutavad tema nime juures tiitlitparamahaṃsa, mistõttu teda nimetatakseinglise keelesRamakrishna Paramahamsa, sanskritis श्रीरामकृष्णपरमहंस (Śrī Rāmakṛṣṇa Paramahaṃsa, Šrī Rāmakrišna Paramahansa), bengali keeles রামকৄষ্ঞ পরমহংস (Ramkṛiṣṇo Pôromôhongśo) või শ্রী রামকৃষ্ণ পরমহংস.
Ramakrishna sündis vaestevišnuistlikebraahmanite perekonnasBengali maapiirkonnas. Temast sai preesterDakshineswari Kāli templis. JumalannaKāli kultus oli mõjutatud Bengalibhakti traditsioonist. Ramakrishna esimene vaimne õpetaja olitantrismi ja višnuistlikku bhaktit valdav naisaskeet. Hiljem õpetas üksadvaitat järgiv askeet talle mittekahest mõtlust. Ramakrishna sõnul koges ta tema juhendamiselnirvikalpasamādhi't. Ramakrishna katsetas ka teiste usunditega, sealhulgasislami jakristlusega, ning ütles, et kõik need viivad sama Jumala juurde.
Ramakrishna sündis 18. veebruaril 1836[1]Kamarpukuri külas praegusesHooghly ringkonnas Lääne-Bengali osariigis väga vaeses, kuid vagas, ortodoksses brahmiinide perekonnas. Tema koduküla oli raudteest kaugel; seal olid riisipõllud, kõrged palmid, majesteetlikudbaanianid, mõned järved ja kaks kremeerimispaika. Tema vanemad olid Khudiram Chattopâdhyâya ja Chandramani Devî. Ramakrishna järgijate sõnul kogesid Ramakrishna vanemad enne tema sündi üleloomulikke nägemusi. Tema isal Khudiramil oliGayas unenägu, millesGadādhara (üksVišnu vorm) ütles, et ta sünnib tema pojana. Chandramani Devi olevat olnud nägemus, etŠiva templist siseneb valgus tema üska.
Vanemad panid talle nimeks Gadadhar, teda kutsuti kaGadai. Nime Ramakrishna päritolu pole kindlalt teada. Kõige tõenäolisemaks peetakse, et selle andis talle Dakshineswari Kāli templi peapatroonMathura Biswas (Mathur Babu). See teade pärineb Ramakrishna vennapojalt Ramlalilt, kes ütles olevat seda onult kuulnud. On ka arvatud, et nimi pärineb tema vanematelt.
Ramakrishna kodumajaKamarpukuris (keskel). Vasakul on perekonna pühamu, paremal ääres tempel
Gadadhar käis kaksteist aastat küla koolis ning õppis bengali keeles lugema ja kirjutama. Hiljem ta loobus "leivateenimise haridusest". Et Kamarpukur oli peatuspaikPurisse viivatel palverännuteedel, kohtas Gadadhar pühamehi. Ta sai hästi tuttavaks "Rāmājana", "Mahābhārata" jaBhāgavata-purāṇa ning teistepuraanadega, mida ta kuulis rändmunkadelt ja puraanade lauljatelt.
Ramakrishna kirjeldab oma esimest vaimset ekstaasi järgmiselt. Kui ta kuueaastaselt riisipõldude vahel, köitis tema pilku valgete kurgede parv, mis lendas tumedate äikesepilvede taustal. Ta olevat kaotanud välisteadvuse ning kogenud selles seisundis kirjeldamatut rõõmu. Tal olevat lapsepõlves sarnaseid elamusi olnud veel mõned korrad: jumalannaViśālākṣīt austades jaŚivarātrī pühalŠivat portreteerides. Alates kümnendast või üheteistkümnendast eluaastast said tal transid tavalisteks ning elu lõpuaastatel tuli talsamādhi peale peaaegu iga päev.
Gadadhari isa suri 1843. Perekonnapeaks sai Gadadhari vanem vend Ramkumar. Gadadhar sai oma emaga lähedasemaks. Ta hakkas tegema majapidamistöid ning iga päev koduseid jumalusi teenima. Ta süvenes ka rohkem pühade eeposte lugemisse. Perekonna rahaline olukord hakkas peagi halvenema. Ramkumar rajas Kolkatas sanskritikooli ja teenis ka preestrina. Aastal 1852 asus Gadadhar Ramkumari juurde elama, et aidata tal preestritööd teha.
Aastal1855 määrati Ramkumar preestriksDakshineswari Kālī templisse, mille oli rajanudRani Rashmoni,mahishya kastist rikas naine Kolkatast. Ramakrishnast ja tema sugulasest Hridayst said Ramkumari abilised; Ramakrishna ülesandeks tehti jumaluse ehtimine. Kui Ramkumar 1856 suri, sai Ramakrishna tema asemel Kālī templi preestriks.
Pärast Ramkumari surma muutus Ramakrishna kontemplatiivseks. Ta hakkas pidama jumalannaKālī kuju oma emaks ja universumi emaks. Ramakrishnal oli väidetavalt nägemus jumalanna Kālīst kui universumi Emast, mida ta kirjeldas nii: "... majad, uksed, templid ja kõik muu kadus täielikult; nii nagu mitte kuskil poleks mitte midagi olnud! Ja nägin ma lõputut kallasteta valgusemerd; merd, mis on teadvus. Kui kaugele ja mis suunas ma ka ei vaadanud, nägin säravaid laineid üksteise järel minuni jõudmas.""[2]
Kamarpukuri jõudsid kuuldused, et Ramakrishna on Dakshineswaris oma vaimsete praktikate toimel ebastabiilseks muutunud. Ramakrishna ema ning vanem vend Rameswar otsustasid Ramakrishnale naise leida, arvates, et abielu muudab ta stabiilsemaks, sest see sunnib teda vastutust võtma ning pöörama rohkem tähelepanu tavalistele asjadele kui vaimsetele praktikatele ja nägemustele. Ramakrishna olevat maininud, et nad võivad pruudi leida Ramchandra Mukherjee majastJayrambatis, kolm miili Kamarpukurist loodes. Viieaastane pruutSaradamani Mukhopadhyaya (hiljem tuntud Sarada Devi nime all) leitigi ning abielu pühitseti 1859. Ramakrishna oli siis 23-aastane; selline eavahe oli tolle aja Bengali maapiirkondades tavaline, kooselu algus lükkus edasi pruudi puberteediikka. Hiljem veetsid nad Kamarpukuris kolm kuud koos. Saradast sai Ramakrishna õpetuste range järgija. Pärast abiellumist jäi Sarada Jayrambatisse; 18-aastaselt asus ta elama Dakshineswari Ramakrishna juurde.
Selleks ajaks kui abikaasa Ramakrishna juurde elama asus, oli too jubasaṃnyāsin, mistõttu abielu lõpule ei viidud. Preestrina viis Ramakrishna läbiṣoḍaśī-pūjā rituaali, mille käigus Sarada Devi pandi istuma jumalanna Kālī kohale ning teda austati kui Jumalikku Ema. Ramakrishna pidas Saradat Jumalikuks Emaks ning kutsus teda Pühaks Emaks; selle nime all tundsidki Saradat Ramakrishna õpilased. Sarada Devi elas 34 aastat pärast Ramakrishna surma ning etendas sündivas usuliikumises tähtsat osa.
Pärast abiellumist läks Ramakrishna Kolkatasse tagasi ning jätkas oma teenimist templis ja omasādhana't. Ametlike biograafide järgi õppis tatantrismi,vedaanta javišnuismi õpetajate käe all.
Aastal 1861 võttis Ramakrishna õpetajaks keskealise oranžis rüüs naisaskeediBhairavi Brahmani, kes kandis kaasas Raghuviriśilā't, kivi, mis kujutasRāmat ja kõikivišnuismi jumalusi. Ta tundis hästiBengali višnuismi tekste ja praktiseeris tantrismi. Bhairavi sõnul elas Ramakrishna läbi nähtusi, mis kaasnevadmahābhāva'ga (armastav pühendumine jumalusele);bhakti-śāstra'id tsiteerides ütles ta, et sarnased läbielamised olid ka näiteksRādhāl jaTšaitanjal.
Bhairavi pühendas Ramakrishnatantrismi. Tantrism keskendubšakti teenimisele ning võtab eesmärgiks ületada püha ja ebapüha vahelised tõkked, et jõuda vabanemiseni ja näha kogu looduslikku maailma šakti ilmingutena. Bhairavi juhendamisel tegi Ramakrishna 1863. aastaks läbi 64 tähtsamat tantristlikkusādhana't. Ta alustasmantrarituaalidest (nagujapa japuraścaraṇa) ning paljudest teistest rituaalidest meele puhastamiseks ja enesekontrollini jõudmiseks. Hiljem jätkas ta tantristlikesādhana'tega, mille seas on tavaliseltvāmācāra (vasaku käe tee), mis kasutab vabanemiseks selliseid praktikaid nagukõrvetatud viljapeade, kala ja liha söömine, veini joomine ja suguline läbikäimine. Ramakrishna ja tema biograafide sõnul ta kahes viimases tegevuses otseselt ei osalenud, sest soovitud tulemuse saavutamiseks piisas tal ettepanekust neis osaleda. Ramakrishna pidas "vasaku käe teed" hoolimata selle "ebasoovitavatest joontest" küll iseenesest õigeks, kuid hoiatas oma õpilasi selle eest. Bhairavi õpetas Ramakrishnale kaKumārī-pūjā't – rituaali, milles Neitsijumalannat austatakse sümboolselt tüdruku kujul. Bhairavi käe all õppis Ramakrishna kakuṇḍalinī-yoga't. Bhairavi etendas Ramakrishna algses vaimses arengus suurt osa.
Višnuistlikus bhakti traditsioonides räägitakse viiest suhtumisest (bhāva), millega pühendunu võib väljendada oma armastust Jumala vastu. Need onśānta ("rahulik suhtumine"),dāsya (teenri suhtumine),sakhya (sõbra suhtumine),vātsalya (ema suhtumine oma lapsesse) jamadhura (naise suhtumine oma armsamasse).
Millalgi oma Kālī-nägemuse ja abiellumise vahel praktiseeris Ramakrishnadāsya-bhāva't, austades Rāmat ahvjumalHanumāni, Rāma ideaalse pühendunu ja teenri suhtumisega. Ramakrishna sõnul oli tal sellesādhana lõpupoole nägemus, milles Rāma abikaasaSītā sulandus tema kehasse.
Aastal 1864, praktiseeris Ramakrishna višnuistliku guruJatādhārī käe allvātsalya-bhāva't. Sel ajal teenis ta ema suhtumisegaRāmlālā (Rāma kui lapse) kuju. Enda sõnul tundis ta selles kujus elava Jumala kohalolu.
Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli,jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
.jpg)
