Rakuks (ladinacellula, ingl. keel.cell) nimetatakse kõikideelusorganismide väikseimat ehituslikku ja talitluslikku osa, mis on võimeline ümbritseva elukeskkonnaga suheldes ka iseseisvalt eluks vajalikku energiat komplekteerima, kasvama, end taastootma (raku taastootmise faaside kaudu) ja vajadusel ka programmeeritud surma esile kutsuma. Enamikku rakke ümbritseb rakuväline vedelik.
Pildil on 40 kordselt suurendatud Hek293 rakuliini ehk inimese embrüonaalse neeru rakuliini kolm rakku, mis on üksteisega valguliste ühendustega seotud.
Vibur ehk flagell on bakterite,arhede ja väiksemate eukarüootide pikk, jäik ja niitjas liikumisorganell. Vibur on paljudel rakkudel kaasa arvatud mehespermatosoididel.
Kromosoom on eukarüootse organismi rakutuuma struktuurselt individuaalne pärilikkustegureid (geene) sisaldav element. Kromosoomis asuvad lineaarses järgnevuses ja kindla paiknevusegageenid ning mitmesugused mittegeensednukleotiidijärjestused (lookused). Kromosoomis on üksDNAmolekul, sellega massivõrdses koguses aluselisivalke –histoone, varieeruvas hulgas mittehistoonseid (happelisi)valke ja vähesel hulgalRNAd.
Tuumaümbris ehktuumamembraan on vahefaasi ajal rakutuuma ümbritsev kahelestmeline kest, mis eraldab geneetilist materjali tsütoplasmast ning kaitseb makromolekulide sissetungimise eest tsütoplasmast karüoplasmasse.
Tuumapooriks nimetatakse mulku tuumaümbrises, kus membraani sise- ja välisleste on teineteisega liitunud. Tuumapoori kaudu siirduvad RNA-molekulid rakutuumast tsütoplasmasse.[3]
Golgi kompleks ehk Golgi aparaat on enamikus eukarüootsetes rakkudes leiduv, tsütoplasmavõrgustikuga seotud rakuorganell. Golgi kompleksis toimubvalkude jalipiidide töötlemine, spetsiaalsetessevesiikulitesse pakkimine ning seejärel lõplikesse sihtkohtadesse saatmine.
Vesiikul on suhteliselt väike tavaliseltveega täidetud põieke rakutsütoplasmas. Vesiikulid on rakusisusest eraldatudmembraaniga. Vesiikulite ülesanne on ainete transport või säilitamine raku sees.
Aktiinifilamendid ehk mikrofilamendid on eukarüootsete rakkude tsütoskeletis leiduvad aktiinist koosnevad kõige peenemad filamendid. Nad on funktsioonilt väga mitmekülgsed, võttes osa raku liikumisest ja kuju muutmisest.
Lüsosoom on üksrakuorganellidest, ühekordse membraanikihiga ümbritsetud hüdrolüütilisi ensüüme sisaldav põieke, kus lagundataksemakromolekule, fagotsüteeritud aineosakesi ja ka otstarbe minetanud rakustruktuure.[4]
Tuumaniidistik onmitoosi metafaasi vältel rakus leiduv mikrotuubulustest koosnev telg. Tuumaniidistik ühendab tsentrioole kormosoomide tsentromeeridega.[3]
Päristuumsete organismide rakud saab ehituse ja talitluse järgi liigitada kolme suurde rühma: looma-, taime- ja seenerakud. Kõigil neil on rakutuum ja suur osa sarnaseid rakustruktuure.
Taimerakkude põhiliseks iseärasuseks on nendele ainuomane organellide –plastiidide – esinemine. Lisaks sellele arenevad taimerakkude tsütoplasmas suuredvakuoolid, mis teistel päristuumsetel organismidel puuduvad. Enamik taimerakke on lisaks rakumembraanile ümbritsetud tihedarakukestaga.
Arvatakse, et 70 kg kaaluva meesterahva keha koosneb umbes 30 triljonist (3 × 1013) rakust.[6] Seni eristatakse ligi 200 tüüpi rakke.[7] Organismi elutegevuseks on aga hädavajalikud ka mitut liikibakterid. Baktereid on inimorganismis väga palju – nende koguarvu hinnatakse umbes 39 triljoni juurde ehk umbes 30% suuremaks inimese enda rakkude arvust.[6]
Täiskasvanud inimese kehas, sureb ööpäeva jooksulapoptoosi läbi 50 kuni 70 miljardit rakku, mis on ligikaudu 0,06% kogu keha rakkudest. Sama palju tekib neidmitoosi käigus juurde. Nii suudab organism tervikuna säilitada oma elujõulisuse. Eri tüüpi rakkude elutsüklid on erinevad.Naharakud jaluuüdis moodustuvadvererakud jagunevad pidevalt. Kiiresti toimub ka rakkude uueneminemaoepiteelkoes.Maksarakud jagunevad alles siis, kui kude on kahjustunud (umbes kord aastas). Paljud rakud, nagusilma läätse rakud,närvirakud,punased verelibled,skeleti- jasüdamelihaste rakud pärastdiferentseerumist enam ei jagune. Neil pole enam jagunemisvõimet. Samuti ei jagunetüdruku janaisemunarakud, mis tekivadlooteeas.
Mitmed teised rakutüübid on mahult väiksemad.Suuraju koores paiknevate hiidpüramiidrakkude perikaarüoni diameeter on kuni 120 µm. Pikad käävja kujuga silelihasrakud võivad ulatuda 100–150 µm, samas nende läbimõõt on märgatavalt väiksem. Teiselt poolt kõige väiksemate rakkude läbimõõt on 4 µm (näiteks ajusõmerrakud). Enamiku rakkude suurus jääb siiski 10 ja 50 µm vahele. Sellise läbimõõduga on enamik epiteeli- jasidekoerakkudest. Vere valgelibled eleukotsüüdid jäävad läbimõõdult 10 µm piiresse, olles sellest veidi suuremad või väiksemad sõltuvalt leukotsüütide alatüübist. Vere punaliblede ehkerütrotsüütide keskmine diameeter on 7,5 µm.
Rakud võivad kujult olla käävjad, jätketega, lamedad või kuubikujulised.
Rakud avastati1665. aastal, kui inglise füüsikRobert Hooke nägi primitiivse mikroskoobigakorgilõiku vaadeldes, et see koosneb väikestest kambrikestest. Need kambrikesed nimetas ta rakkudeks.HollandlaneAntony van Leeuwenhoek oli esimene, kes vaatles isetehtud mikroskoobiga rakke nende loomulikus keskkonnas, kirjeldas esimesenaainurakseid jabaktereid. Samuti oli tema esimene, kes avastaserütrotsüüdid jaspermatosoidid.
1839. aastal tõestasid botaanikTheodor Schwann, zooloogMatthias Jakob Schleiden ja vähemal määral patoanatoomRudolf Virchow, et kõik elusorganismid koosnevad rakkudest. Seda ideed nimetatakserakuteooriaks. Varasema ettekujutuse järgi nähti rakke kui organismi "ehituskive", mis lihtsalt kõrvuti asetsedes moodustavadki organismi. Nüüd tõendati, et rakud tekivad alati teistest rakkudest (ehkomne cellula e cellula 'iga rakk on rakust').
Organismides leiduvad samasugusedkeemilised elemendid mis eluta looduseski. See on ka mõistetav, kui eeldada, etelu on tekkinud ja arenenudMaal. Eri tüüpi rakkude keemiline sisaldus on üldiselt ühesugune (vaata tabelit allpool). Kõige rohkem on rakkudeshapnikku,süsinikku javesinikku. Need keemilised elemendid kuuluvad kõigiorgaaniliste ühendite koostisse. Mõnevõrra vähem on rakkudeslämmastikku,fosforit javäävlit, sest need esinevad peamiseltvalkude janukleiinhapetemolekulides. Kõik need kuus elementi (O,C,H,N,P jaS) moodustavad kokku üle 98% raku keemiliste elementide kogumassist. Kuna organismid vajavad neid elemente suhteliselt suurtes kogustes, siis nimetatakse neidmakroelementideks. Kümnendik- ja sajandikprotsentides on rakkudesK,Zn,Cu,I,F ja teised. Kokku on organismides avastatud 16 sellist keemilist elementi, mis esinevad väga väikestes kogustes, kuid on siiski hädavajalikud enamiku organismide elutegevuseks. Neid nimetataksemikroelementideks.[10]
Glyn N. Stacey, John Davis,Medicines from Animal Cell Culture,, 2007, John Wiley & Sons Ltd, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 23.05.2014) (inglise keeles)
G Kroemer,L Galluzzi,P Vandenabeele,J Abrams, ES Alnemri, EH Baehrecke,MV Blagosklonny, WS El-Deiry,P Golstein,DR Green, M Hengartner, RA Knight, S Kumar, SA Lipton, W Malorni, G Nuñez, ME Peter, J Tschopp, J Yuan, M Piacentini, B Zhivotovsky, ja G Melino,Classification of cell death recommendations of the Nomenclature Committee on Cell Death 2009, Cell Death Differ. Jan 2009; 16(1): 3–11., PMCID: PMC2744427, NIHMSID: NIHMS102504, veebiversioon (vaadatud 23.05.2014) (inglise keeles)
