 | See artikkelootabkeeletoimetamist.(Märts 2024) Kui oskad, siis palun aitaartiklit keeleliselt parandada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | See artikkel räägib institutsioonist Eestis; teiste tähenduste kohta vaata lehekülgeRahvuskogu (täpsustus) |
Rahvuskogu oli Eestis 1936. aastal valitud eriülesandega rahvaesindus, mis koostas ja võttis vastuuue Eesti Vabariigi põhiseaduse 28. juulil 1937.Riigivanem kuulutas selle välja 17. augustil 1937[1] ja uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938.
1934. aastal viis konflikt, mille osalisteks olidRiigivanem, Vabariigi Valitsus,vapsid ningV Riigikogu selleni, et 12. märtsil 1934. a kehtestas riigivanema ülesannetes tegutsev peaministerKonstantin Päts kogu riigiskaitseseisukorra. Suleti Vabadussõjalaste Liit, keelati poliitilised koosolekud ning rongkäigud. Aprilliks 1934 oli väljakuulutatud niiVI Riigikogu valimised kui ka Riigivanema valimised, kuid 19. märtsil 1934 lükkas Konstantin Päts dekreediga mõlemad valimised edasi kuni kaitseseisukorra kestvuse lõpuni[2]. Senist Riigikogu koosseisu pärast sama aasta oktoobrit rohkem kokku ei kutsutud. Tekkinud olukorda nimetatakse valitsuse vastaste poolt"vaikivaks ajastuks".
8. jaanuaril 1936 esitas Riigivanema ülesannetes peaminister Päts Riigivanema otsusega nr 3 Eesti rahvale rahvahääletusel otsustamiseks Rahvuskogu kokkukutsumise otsuse kava.[3]
Rahvahääletusele pandava otsuse kohaselt anti Riigivanemale volitus kokku kutsuda Rahvuskogu, kelle ülesandeks on vastu võtta vajalikud parandused Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral välja töötada ja vastu võtta uus Põhiseadus. Otsuse kohaselt pidi Rahvuskogu võtma juhtnööriks, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks Vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl.
Rahvuskogu nähti ette kahekojalisena, esimesel kojal oli 80 liiget, kes pidi valitama rahva poolt üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel isikuvalimise põhimõtte alusel. Teisel kojal oli 40 liiget, see pidi koosnema kohtute, omavalitsuste, majanduslikkude ja kutsete omavalitsuste, vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste,Tartu Ülikooli,kaitseliidu ja kirikute esindajaist Riigivanema poolt määratavail alustel, lisaks Põhiseaduse väljatöötamiseks vajalikkude teadmistega ja kogemustega isikute hulgast Riigivanema poolt määratavast kümnest liikmest. Rahvuskogu I ja II koda pidid töötama eraldi, erimeelsuste puhul tuli moodustada Rahvuskogu üldkoosolek, kus küsimus otsustatakse häälteenamusega. Põhiseaduse väljatöötamiseks nähti ette kuus kuud arvates Rahvuskogu kokkuastumisest.
Pikemalt artiklisRahvahääletus Rahvuskogu kokkukutsumiseksRahvahääletuse ajaks määras Riigivanem23–25. veebruari 1936.[3] Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletamise seadus anti Riigivanema poolt dekreedina 8. jaanuaril 1936.[4]
Rahvahääletamise peakomitee6. märtsi 1936. a "Otsus 23., 24. ja 25. veebruaril 1936. a toimunud rahvahääletamise tagajärgede väljakuulutamise kohta"[5] kohaselt võttis rahvahääletusest osa 629.217 hääleõiguslikku kodanikku, Riigivanema esildise poolt anti 474.218 häält ja vastu 148.824 häält, kehtetuks tunnistati 6.175 häält. Seega võeti Eesti rahva otsus Rahvuskogu kokkukutsumiseks vastu.
Pikemalt artiklisRahvuskogu valimisedRahvuskogu Esimese Koja valimiste päevadeks määrati 12., 13 ja 14. detsember 1936.[6]
Rahvuskogu moodustamise seaduse[7] kohaselt jaotati Rahvuskogu Esimese Koja valimisteks Eesti 80 iseseisvaks valimisringkonnaks ning iga valimisringkond valis ühe Esimese Koja liikme. Kandidaat pidi olema 25 aastat vana, hääleõiguslik ning esitama vähemalt 100 hääleõigusliku kodaniku toetusallkirja. Kautsjon kandidaadi kohta oli 250 krooni. Valituks tunnistati kandidaat, kes on saanud valimisringkonnas kõige rohkem hääli. Kui valimisringkonnas seati üles ainult 1 kandidaat, hääletamist ei korraldatud ning kandidaat tunnistati valituks.
Rahvuskogu Teine Koda moodustati järgmiselt:
Täpse esindajate valimise korra sätestas Rahvuskogu moodustamise seadus. Teise Koja liikmed valiti reeglina organisatsioonisisestel valimistel. Näiteks pidi kohtute esindajatest üks olema kohtunik, teine võis olla ka prokurör või vannutatud advokaat, ülikoolide esindajatest pidi üks olemaTartu Ülikooli ja teineTallinna Tehnikainstituudi poolt valitud,Kaitseliidu esindajatest oli üks Kaitseliidu ülem ja teine valitiNaiskodukaitse liikmete seast, kirikute esindajateks oliEesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop ning teineEesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit.
Esimese Koja valimisteks seati üles seati 113 kandidaati. 50 valmisringkonnas jõudis maakonnaseltskondlik komitee kandidaadi isiku suhtes kokkuleppele ja üles seati üks kandidaat. Olukorras, kus poliitiline tegutsemisvabadus oli piiratud, opositsioon Rahvuskogu valimisi boikoteeris. Konstantin Päts ütles sellise teguviisi kohta:Meie ei karda opositsiooni, meie ei ole ka Rahvuskogu valimiste juures keelanud ära kandidaate üles seada. Mina olen isiklikult neile inimestele, kes kanget opositsiooni teinud, ettepaneku teinud, et tulgu ja tehku Rahvuskogus tööd. Nemad arvasid siis, et neil ei ole paras aeg tulla. Nähtavasti arvasid nad, et ei saa enamust.
50 valimisringkonnas kandideeris ainult üks kandidaat ja seal seega hääletamist ei korraldatud. Kõige kõrgem kandideerimisaktiivsus oli kolmes ringkonnas, kus oli üles seatud kolm kandidaati mandaadi kohta.[8]
Rahvuskogu kutsuti kokku 18. veebruariks 1937.[9][10]
Iga Rahvuskogu liige andis oma kohuste täitmisele asudes 18. veebruaril 1937 järgmise pühaliku tõotuse:Asudes Rahvuskogu liikme kohuste täitmisele ja olles teadlik, et kannan vastutust Eesti riigi ning oma südametunnistuse ees, tõotan pühendada kogu oma jõu ja teadmised minule pandud kõrgete ülesannete täitmisele – Rahvuskogus võtta vastu rahva poolt antud juhtnööride alusel Eesti Vabariigi uuendatud põhiseadus.
Rahvuskogu avamisel ütles Riigivanem Konstantin Päts: "...riiki valitsev rahvas on teie kätte andnud kõige kaugemale ulatuva võimu. Sest ei ole suuremat võimu vabal rahval, kui luua iseseisvalt ja vabalt oma riigi põhiseadust, – seadust, mis on piiriks ja aluseks kõigile teistele seadustele, valitsusvõimudele, kohtule õigusemõistmises ja rahva seltskondliku elu ja majanduse korraldamisel."
Rahvuskogu koostas ja võttis vastuuue Eesti Vabariigi põhiseaduse 28. juulil 1937. Riigivanem kuulutas selle välja 17. augustil 1937[11] ja uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938. Rahvuskogul oli samuti volitus vastu võtta põhiseaduse elluviimiseks vajalikke seadusi, nendeks olidVabariigi Presidendi valimise seadus[12],Riigivolikoguvalimise seadus[13],Riiginõukogukujundamise seadus[14],Vabariigi Presidendi tasu seadus[15] jaÜleminekuaja seadus[16].
Rahvuskogu liikmed otsustasid Rahvuskogu viimase, piduliku, üldkoosoleku tasu kokku 1200 krooni suuruses annetadaAllveelaevastiku Sihtkapitalile[17].