Monetaarpoliitika ehkrahapoliitika all mõistetakse riigikeskpanga tegevust.[viide?]
Monetaarpoliitika eesmärk on tagadaraha püsivus. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnatasemepüsivust jainflatsioonimäära juhitavust.
1950. ja 1960. aastatel leiti, et investeerimisele jamajanduskasvule on oluline, et keskpangad hoiaksidintressimäärad madalad, mis tõi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiireinflatsiooni.
1970. aastatel otsustas enamikOECD riikide keskpankasid kõrgest inflatsioonist tulenevalt uuesti hinnastabiilsust kindlustama hakata ja seadis eesmärgiksrahamassi kasvu kontrollimise, mis omakorda tõi kaasa intressimäärade ulatusliku kõikumise.
1980. aastate eduka kiire inflatsiooni puudumise võib eeltoodud rahapoliitika arvele seada, kuid seejärel on rahapakkumise kontrollimine üha vähem kasutust leidnud, sest seosedbaasraha ja laiematerahaagregaatide ning ühtlasi ka inflatsiooni vahel on hägusemaks ja keerukamalt ennustatavaks muutunud.
Tänapäeval seab inflatsioonieesmärgi valitsus ja viib ellu keskpank. Sel juhul on määratud, kui palju inflatsiooni kõikus. Kui eesmärkiprognoosidega võrreldes selgub, et inflatsiooniennustus on kõrgem kui seatud eesmärk, võibkeskpank range rahapoliitikaga (intressimäära tõstes ja rahamassi kasvu aeglustades) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonimäära siht seatakse tavaliselt lähemateks aastateks, on selle tegelikku arengut suhteliselt keeruline hinnata ja keskpank võib ka vigu teha.
Paljudel riikidel toimib rahapoliitika lähtuvalt vahetuskursieesmärgist. Sellesse gruppi kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid (kavaluutakomiteed, mis on fikseeritud kursi rangem vorm), vahetuskursikoridore või perioodilistdevalveerimist kasutavad riigid ja kõige rangemaks vahetuskursieesmärgiks on mingi teise valuuta täielik käibelevõtmine (dollariseerumine või euroiseerumine).
Valitsustel on tavaliselt alati raha pigem puudu kui üle ja kuna keskpank on sularaha eksklusiivne pakkuja, siis võib tekkida kiusatus panna rahatrükkimise masin valitsuse eelarve puudujääke katma. Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja alati kaasa toonud ulatusliku inflatsiooni.
Valitsuse puudujääkide rahastamise vältimiseks on keskpangad end valitsusest sõltumatumaks muutnud. Keskpankade sõltumatus on tavaliselt fikseeritud kas riikide põhiseaduses, keskpangaseaduses vm õiguslikul tasandil. Euroopa Keskpanga sõltumatus on näiteks fikseeritudMaastrichti lepingus, Eesti Panga omaEesti Panga seaduses.
Kommertspankadega on läbi ajaloo olnud rohkelt probleeme (panganduskriisid, pankotid jne), siis nende usaldus püsib raha vabal vahetatavusel sularaha vastu suvalisel hetkel. Kuihoiustajad arvavad, et nendehoiused ei ole enam vabalt sularahaks vahetatavad, tekib neil ohutunne, mis sunnib neid raha pangast välja võtma. Kui selline ohutunne levib paljudele klientidele, tekivad pangakriisid (bank run), kus arvukad sularaha hoiuseid välja võtvad kliendid põhjustavad konkreetses pangassularahakriisi ja võivad viia selle pankrotistumiseni. Kui ilma rahata jääda hirm veelgi levib, võib see mõjuda ka teistele finantsinstitutsioonidele ja seega tekkida süsteemse kriisi oht.
Süsteemne kriis tekib, kuna pankadel on tihti ulatuslikes kogustes üksteiseaktivaid ja kui üks pankadest nüüd pankrotistub, muutuvad selle aktivad väärtusetuks, mis võib omakorda kaasa tuua ka teiste pankade pankrotistada.
Süsteemse kriisi ohu vältimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad jausaldusnormatiivid, mille rakendamist ja elluviimist kontrollib pankade järelevalve süsteem, mis võib olla keskpangaga seotud, kuid võib tegutseda ka eraldi organisatsioonina.
Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmastarbijahindade inflatsiooni.Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehkEuroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatuEuroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.
