 | See artikkel räägib võimuorganist; mõõtühiku kohta vaata artiklitraad (mõõtühik). |
Raad (saksaRat 'nõu, nõukogu') ehkmagistraat olikeskajast pärinev kollegiaalnelinna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan. Rae istungite toimumise paika tuntakse raehoone ehkraekojana.
Põhja-Eesti linnad (Tallinn, Rakvere, kuni 1585. aastani Narva ja 17. sajandist ka Haapsalu) tegutsesidLübecki linnaõiguse, Lõuna-Eesti omadRiia linnaõiguse ja Narva raad alates 1585. aastast Rootsi linnaõiguse järgi. Õigused olid üsna sarnased.
.jpg)
Raad koosnesbürgermeistritest jaraehärradest, kelleks olid linnas kinnisvara omavad mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed või literaadid, ja juristiharidusegasündikust.
Raehärrade arv on kõikuv, vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmedkoopteerimise teel.
Algselt oli rael kaks koosseisu:
Korraldatud oli see nii, et üks tegeles ühel aastal, teine järgmisel aastal, nii et puhkav koosseis sai tegelda oma elatise teenimisega.
Rae ülesanded:Algul nad piirdusid majandusliku küsimuste lahendamisega- turukorraldamisega, maa- alade andmisega kauplustele.
Hiljem lisandus kohtupidamine tsiviil- ja kriminaalasjus, kus põrgati kokkufoogtivõimuga, mille tulemusena muudeti hiljem foogt linna alamkohtunikuks. Rae ülesanne oli ka kaubanduse- ja tööstuse eest hoolitsemine. Kodanikul pidi õigus olema endale leiba teenida. Rae ülesanne oli ka kirikute eest hoolitsemine ning halduses oli teatud sihtkapital nn.jumalalaegas. Kuulusid sinna teatud maa- alad, mida hooldas linn.
Balti Provintsiaalseadustiku kehtestamisega 1. jaanuaril 1846 jäi linnamagistraatide tegevuse õiguslikuks aluseks vaid provintsiaalõigus, millesse olid koondatud kõik nende linnade endised õigused ja privileegid. Provintsiaalseadustik ei viinud veel linnade valitsemist ühisele alusele, iga linna kohta oli selles eraldi peatükk. Valimised kinnitaskubermanguvalitsus.
Linna rae kompetentsi kuulusid kõik linna asjad nii administratiiv-, kohtu-, kooli- kui isegi kiriklikul alal. Raad täitis linna ametid, andis kodanikuõiguse ja vajadusel passi, kinnitasgildide jatsunftide põhikirjad ning nendeoldermannid, teostas järelevalvet kõigi linna asutuste, alamkohtute, linna sissetulekute ja väljaminekute, linna varade valitsemise, riigile makstavate maksude laekumise ja sõjaväelaste majutamise üle.
Raad teostas koos gildidega linna sissetulekute ja väljaminekute ning linna varanduste valitsemise järelevalvet, koostas saatkondi monarhide jt juurde. Kaubanduse ja tööstuse alal võis magistraat välja anda sundmäärusi,valvas mõõtude ja kaalude õigsuse järele (vt.Tallinna vaekoda,Kuressaare vaekoda), andis kauplemislubasid, avas ja lõpetas laadad, teostas järelevalvet tsunftide üle, kinnitas tsunftide ja gildide uued põhikirjad, muutis ja täiendas olemasolevaid, määras hindu, võis maksustada üleliigset luksust. Magistraat kontrollis tuletõrjeasutusi, teostas linna vanglate ja vahialuste järelevalvet, andis välja passe.Magistraadi ülesannete hulka kuulus oksjonite lubamine, varade arestimine ja sekvestri alla panemine, notariaaltehingud, sünnitunnistuste väljaandmine, kinnistusasjad[1].
Venemaa keisririigisasehalduskorra ajal (1783–1796), 1785. aastal kehtestati Baltimaades uusVene linnaseadus. Uue korra sisseviimisel oli osadel linnadel õigus säilitada senine valitsemiskord, kuid kõikTallinna jaRiia asehaldurkonna magistraadid allutatikubermangumagistraadile. Linnades, kus aga seninimagistraat puudus, korraldati valitsemine uue seaduse alusel. Uue linnaseadusega said kõik vabad linnaelanikudkodanikuõigused ning haldusvõim läks linnakodanike poolt valitudlinnapeale (saksa k.Haupt der Bürgerschaft) või linnavanemale (Stadtaltester) ning kõiki linlaste kihte esindavale nõukogule (Stadtmagistrat) ja rae domineeriv koht linna valitsemisel kadus. Linnaseaduse järgi moodustasid kõiklinnakodanikud ühe linnakogukonna, mis omakorda jagunes eri klassideks eriliste õiguste ja kohustustega. Esimesse klassi kuulusid varakad linnaelanikud –kinnisvaraomanikud.Linnakodanike teise klassi moodustasidgildid. Gildiliikmed jagunesid omakorda vastavalt nende käes olevakapitali suurusele, mille nad linnavõimudele olid esitanud. Iga kapitaliomanik maksis vastavalt üles antud kapitali suurusele aastas ühe protsendi riigimaksu. Näiteks kodanikud, kes olid oma vara hinnanud suuremaks kui 10 000 rubla, kuulusid esimesse gildi. Teise gildi kuulusid kodanikud, kelle vara väärtus oli 5000 – 10 000 rubla, ja kolmandasse gildi 1000–5000-rublase vara omanikud. Asehalduskorra likvideerimise järel Baltimaades taastati eelnev kord.
1870. aastast kehtestatud Venemaa Keisririigi1870. aasta Vene linnaseadusega jäi magistraadile vaidkohtu funktsioon.Läänemere kubermangude linnades kehtestatilinnaseadus1877, vaNarva, (mis kuulusVenemaa KeisririigiPeterburi kubermangu) juba1873. aastal. Raadi asendavaks linnavalitsusorganiks sai duuma (linnavolikogu), kes valis enda seast 4-liikmeliselinnavalitsuse. Muutus ka senine valimisõigus, mis anti nüüd kõigile Vene keisririigi alamaile, kes olid vähemalt 25-aastased, elanud linnas vähemalt 2 aastat, omasid linnaskinnisvara või ettevõtet. Valijad jagati varanduse (linnale makstavate maksude suuruse) alusel 3 klassi. Tähtsamate otsuste puhul vajalik häälteenamus 51 protsenti.
Seni ametis olnud raed jätkasid oma tegevust kohtutena kuni Vene kohtute asutamiseni 1889. aastal.
 | Vikisõnastiku artikkel:raad |