Räpitakse sageli mõne instrumendi abil etteantud rütmi järgi ehk biidi (beat) peale. Enamasti teevad räpile taustaDJ-d (disc jockey), kes mängivad mitut plaadimängijat kasutades mitmekesiseid rütme, kasutatakse rütmisüntesaatoreid, aga ka naturaalseid pille. Rütmitausta võib teha ka suuga, seda nimetatakse biitboksiks (beatbox).
Räpp on traditsiooniliselt seotud linnaelu olmeliste ja igapäevaste külgedega, sageli vastuolude ja probleemidegasubkultuurides ja nende kokkupuudetega muu maailmaga, aga ka selliste inimlikult tähendusrikaste teemadega nagu suhted, karjäär, seksuaalsus, perekond, sõbrad jne.
Kriminaalset kontingenti ja selle tegemisi fetišeerivalt kirjeldav räpp ongangsta rap, mida seostati selle algusaastatel eelkõige mustanahaliste jõukudegaAmeerika Ühendriikide linnades. Paljud räppijad suhtuvad tänapäeval sellisesse temaatikasse irooniliselt.
Räpi juurde kuulub ka mõõduvõtmine räppijate vahel. Võitluse käigus räpivad kaks võistlejat kordamööda teatud kindla aja jooksul (nt ühe või enama minuti), pöördudes oma räpiga teineteise poole. Sageli esitatakse vastasele väljakutsuvaid žeste, halvustatakse, parodeeritakse või hoopis tunnustatakse vastase esitust. Võistlejaid hindab publik või žürii. Korraldatakse turniire.
Sageli räpitakse koos. Levinud on räppimine järgemööda stroofide kaupa, kuid räpitakse ka samal ajal, näiteks räppides koos refrääne või toetades juhträppija esitust mõne fraasi rõhutamisega vms.
Esimeseks räppimist sisaldavaks ja helikandjal avaldatud looks peetakse ansambliMonitor lugu "Sind ainult kaupluses näen". Räppmuusika tunnustamine Eestis suurema avalikkuse poolt sai alguseChalice'i (Jarek Kasar) esimese plaadiga "Ühendatud inimesed" aastal 2003, kuigi 1990. aastate lõpus oli põrandaalune räpiliikumine täiesti olemas, toimusid kontserdid jne.
