See artikkel räägib kirstust; teiste tähenduste kohta vaataSark (täpsustus).
Varakeskaegne puusärk SaksamaaltThe Old Shepherd's Chief Mourner (Edwin Landseer, 1837)
Puusärk ehkkirst ehksurnukirst ehksark onmatusel kasutatav kast surnu paigutamiseks.
Puusärgi võib koos selles oleva surnugahauda panna võipõletada. Varauusajal oli kirst aga peamiselt transpordivahend, millega viidi kadunuke kodust kirikusse ja kirikust matusekohani, kus surnu asetati haudasurilinasse mähituna.[1] Kirikutesse maeti siiski valdavalt kirstus, mis võisid olla väga uhkelt kaunistatud.Sametiga ülelöödud puitkirstud olid kaetud kullatud või hõbetatud metallornamentidega, millel olid aadlike suguvõsavapid, väiksed tekstitahvlid, taimemotiivid või muud ilustused. Puitkirstude kõrval olid levinud ka metallist sargad.[1] Samuti kasutati topeltkirste, kus sisemine kirst oli puidust ja välimine, suurem transportkirst metallist.[1]
Isegi haudapanekuks mõeldud kirste mõjutab kultuur. NäiteksEuroopas on tavaks valmistada kirstlaudadest ja keskajal tegelesid sellegapuusepad, agaJaapanis oli sel ajal tavaks matta inimesed ümmargustesse kirstudesse, mida valmistasidaamissepad.Judaismi nõuete kohaselt peab kirst olema lihtne, puust, ilma kaunistuste ja metallist osadeta. Isegi naelte asemel kasutatakse puust kinnituspulki. SeevastuHiinas ja Jaapanis on hinnatudlõhnavast vastupidavast puidust, näitekselupuust,krüptomeeriast,küpressist võilõhnaseedrist kirstud.Ghanas valmistatakse väga erilise kujuga kirste, mis on näiteks lennuki- või auto-, kala- või sea-, sibula- või krabikujuline.
Puusärk on tavaliselt puust, aga võib olla ka kivist või muust materjalist. Kui kirst on mõeldud kadunukese palsameeritud jäänuste eksponeerimiseksmausoleumis,kirikus võikatakombis, võidakse see varustadaklaasist kaanega. Niisugused kirstud on valmistatud näiteksVladimir Leninile jaKim Chŏng-ilile.
