 | See artikkelvajabtoimetamist.(November 2008) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Prominent on mingil põhjusel silmapaistev ehk tuntud ehk kuulusinimene, kellelemeedia tihtipeale osutabtähelepanu. Sellised silmapaistvad ja esileküündivad isiksused on sagelitippnäitlejas, -lauljad, -kirjanikud, -kunstnikud,-sportlased,poliitikud,televisioonis sageli esinevad arvamusliidrid jt. Kuulus võib olla nii positiivses mõttes (parimnäitleja) kui ka negatiivses mõttes (jõhkerkurjategija), viimasel juhul on tegu kurikuulsusega.
Inimese tuntus on erineva ulatuse, suuruse ja põhjustega. Paljud inimesed saavad tuntuks seoses keskmisest paremate tulemustega oma tööalal, kuid see võib anda neile kuulsuse vaidspetsialistide kinnises ringkonnas. Näiteks on paljudteadlased tuntud akadeemilistes ringkondades, kuid mitte laiemalt rahva hulgas. Paljudriigiametnikud on saanud tuntuks, kuna nad onavaliku elu tegelased jaseaduse järgi kohustatud oma tegevusest avalikkust informeerima.
Näitlejad, sportlased, muusikud, kunstnikud jakirjanikud on tuntud siis, kui nad saavutavad oma töös silmapaistvaid tulemusi, kuid seoses oma töömeelelahutusliku loomusega on nad tuntud laiemalt kui vaid vastavastmuusikastiilist võispordialast huvitatute hulgas.
Seosestelevisiooni leviku ja arenguga on kuulsusteks saanud inimesed, kelle töö on olla televisioonisaatejuht võidiktor või on lihtsalt esinenud mõnes televisioonisaates või -uudistes.
Paljud inimesed on saanud kuulsaks, kuna ka nende vanemad,abikaasad või teised lähemad sugulased on kuulsad. Selline kuulsus võib olla seotud ka väga rikas olemisega. NäiteksParis Hiltoni kuulsus sai alguse sellest, et ta onHilton Hotelsi omanike suguvõsast.
Vahel võib mõni inimene olla kuulus, ilma et üldsus teakski, millisel alal ta midagi erilist on saavutanud või miks üldse kuulsaks saanud, kuidkollane ajakirjandus on nad kuulsaks kirjutanud ja rääkinud. Kuulsaid inimesi, kelle eraelustmeedia tihti räägib ja kirjutab, võib tabada ka avalik hukkamõist ning neid hakatakse nimetama tühisteks kuulsusteks või libastaarideks.[1]
Pierre Bourdieu on leidnud, et kuulsus on ükssümboolse võimu komponentidest. Tänu oma sümboolsele olemusele (sümbolsüsteemid:keel,kunst,religioon,teadus) on sümboolse võimu näol teguvõimuga, mida saab rakendada vaid siis, kui seda tunnustatakse nende poolt, kellele seda rakendatakse. See omakorda sõltub lausuja isikust ehk sellest, kui palju on lausuja endale kogunud sümboolset kapitali. Kui kedagi peetakse jumalaks, siis on tema sõnal loomulikult eriline kaal ja tema korraldustele allutakse, ent ainult niikaua, kui alluvad tunnustavad tema jumalikkust. Seetõttu hoolitsevad kõnelejad oma sümboolse kapitali akumuleerimise eest, kogudesautoriteeti,au ja kuulsust, mis tagab sõnadele kaalu ehk nende sümboolse võimu.
Enamik religioone peab kuulsuse taotlemist taunitavaks.
