Vabadus, kapriius, kõige üldisemas mõttes on takistuste,piirangute või sunni puudumine.
Vabaduse mõiste seostub liikumisega (liikumisvabadus). Füüsilises maailmas saab asi liikuda vabalt, kuni puuduvad piirangud ja jõud, mis takistavad selle liikumist või mis suunavad seda. Inimeste puhul tähendab see õigust valida vabalt töö- ja elukohta ja elukaaslast, soetada õiglase hinnaga vajalikke kaupu ja teenuseid ning müüa oma töö vilju seal, kus nende eest pakutakse parimat hinda.
Vaimuilmas seostub vabadus minateadvuse sünni ja isiksusliku arenguga, mis ilmnebeneseteostuse käigus. See väljendubmõtte-,sõna-,tegevus- jatahtevabaduses ning ilmneb inimeste käitumismudeli muutumises. Eneseteostuse vajadus ilmneb vaid sellisel inimesel, kes on omandanudMINA-teadvuse, julgeb väljendada oma tahet ja riskida reaalses maailmas oma teadmiste proovilepanekuga, olles seejuures valmis kandma ka sellest tulenevaid tagajärgi.
Negatiivne vabadus (ingl.Liberty) on määratletud läbi kõigi või mõnede teatud piirangutenegatsiooni, st vabastust teatud piirangutest või kohustustest. See on vabadus kitsas mõttes ning ei määratle mingil viisil, mis sellest vabadusest positiivses mõttes tuleneb või kuidas seda peaks kasutatama. Seega võib ütelda, et negatiivne vabadus on vabadusmillestki, seevastu positiivne vabadus on vabadusmillekski, st sisuliselt on tegemistõigusega millelegi või millekski. Positiivne vabaduse määratlus märgitseb midagi väärtusena, mida on keegi või miski vaba taotlema ja sisaldab varjatult ka eeldust, et keegi või miski peaks tahtma seda taotleda.
Lihtsaimad näited negatiivsest vabadusest oleks nt vabadus mitte võtta osa sõjaväelisest ajateenistusest, vabadus mitte alluda käsule, kui see on vastuolus isiklike veendumustega, vabadus mitte võtta osa kehalise kasvatuse tunnist jne.
Negatiivse vabaduse sümboli – Liberty kuju New Yorgis.
Näiteksinimene on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Samas ei ütle selline vabaduse määratlus mitte midagi selle kohta, mida inimene peaks oma vabadusega tegema, st onnegatiivne määratlus. Termininegatiivne vabadus võttis kasutuseleJeremy Bentham, kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinudThomas Hobbes,John Locke jaDavid Hume.
Negatiivse vabaduse piirjuhuks võib pidada anarhiat, kui selle sisuks on igasuguste piirangute puudumine, normaalsel juhul on aga negatiivne vabadus siiski määratletud mõnede kindlate piirangute puudumisega.
Positiivne vabaduse (ingl.Freedom) näideteks võiks olla vabadus valida elukohta, vabadus avaldada avalikult arvamust, vabadus uskuda oma veendumustesse, vabadus loometegevuseks ja elu eesmärkide määramiseks vms.
Kui määratleda positiivset vabadust kõige üldisemal tasemel, siis hõlmab see ala, kus inimene onautonoomne. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteksihad jatunded, mille suhtes inimene kunagi päris vaba pole. Ka on piiravate jõududena nähtudsotsiaalseid jakultuurilisi tegureid. Selline vabaduse mõistmine oli üldlevinudantiigis ning selle teoreetiline käsitlus ulatub tagasi vähemaltPlatonini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvadImmanuel Kant,Jean-Jacques Rousseau,Baruch Spinoza jaGeorg Wilhelm Friedrich Hegel.
Totaalne vabadus tähendab, et igal inimesel on täielik vabadus teha mida ta tahab, eeldusel et ta ei kahjusta sellega teist inimest aga tema vabadust ennast teostada. Ideaalis tähendab see, et konsensust s.t et vaba arutelu käigus nõustuvad kõik protsessis osalejad langetatud otsusega. Olemuslikult tähendab seepatsifistlikku anarhiat (s.t bürokraatliku organisatsiooni – riigi olemasolu vajaduse eitamist), kuid tegelikkuses on inimesed on läbematud ja vastaspool õhutab provokatsioonidega vägivalda.
Anarhistliku teooria kohaselt peaks anarhistlikrevolutsioon võievolutsioon elimineerima riigi ja vabastama inimesed sotsiaalsest rõhumisest; ning inimesteelutingimused, mis seni nende üle valitsesid võõra,stiihilise jõuna, lähevad inimeste endi kontrolli alla. Toimub hüpe paratamatusest vabadusse.Anarhia annab inimestele võimaluseobjektiivseidloodusseadusi omapraktilises tegevuses teadlikult kasutada, ühiskonna arenemist sihikindlalt suunata, luua kõik vajalikudainelised ja vaimsed eeldused kogu ühiskonna ja igaüksikisiku igakülgseks arenemiseks, s. o. tõelise vabaduse saavutamiseks.
„Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda.“
Vabadus japaratamatus on tavaarusaamas teineteist välistavad mõisted. Vabadus on enesemääramine, võimalus toimida vastavalttahtele, mida ei determineeri välistingimused. Vabadus on teatud mõttes inimeseeetika alus.
Ajaloo algul, kui ei olnud veel üheinimeseseaduslikkuvõimu teise inimese üle, oli inimene vaba. Inimese vabaduse piiramine on tingitud sellest, et ühed inimesed sunnitakse alluma teistele inimestele (riigile), kes nende üle valitsevad.Hierarhiaks jagunenud riiklikusühiskonnas seisavad ühiskondlikud suhted inimese vastas vaenuliku jõuna javalitsevad tema üle.
Vabaduse (sotsiaalses mõttes) vastanditeks onorjus ja vangipõli.
„Vabadus on tunnetatud paratamatus. See uskumus on argimõtlemises tõene ja arusaadav kui reaalelu fakt, et kodanikul on näiteks «vabadus» alluda politsei korraldustele.“
George Alexander Kelly (1905–1967) püstitas küsimuse inimese vabadusest ja leidis, et inimese käitumine pole kunagi täielikult determineeritud, kuivõrd talle jääb vabadus sündmusi oma suva järgi tõlgendada. Samas on igaühe käitumine juba kas või tema eelnevate kogemuste ja nende alusel tekkivate hoiakute ning ootuste tõttu siiski ka determineeritud. Kelly jõudis järeldusele, et determinism ja vabadus on lahutamatud, kuivõrd see, mis määrab neist ühe, tagab samas vabanemise teisest.
Burrhus Frederic Skinner (1904–1990) leidis, et vabadus ei ole mitte voli ise otsustada ja valida, vaid võime kontrollida oma käitumist. Seda määratlust võib soovi korral mõista lausa Camus' vaimus. (Vanglaski võib inimene tunda end sisemiselt vabana.)[2]
