See piirneb läänes ja lõunasAtlandi ookeaniga ning idas ja põhjasHispaaniaga, ühtlasi onMandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks Euroopa mandriosas asuvale territooriumile kuulub Portugali Vabariigile ka kaks saarestikku,Assoorid jaMadeira, millel onautonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanudDouro jõe suudmes asunud muistserooma asulaPortus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linnPorto.
Portugali impeerium oliuusaegse Euroopa koloniaalimpeeriumidest kõige pikaealisem – see püsis ligi 600 aastat, alatesCeuta vallutamisest 1415. aastal kuniMacau loovutamiseniHiinale 1999. aastal (de facto) või kuniIda-Timori iseseisvumiseni 2002. aastal (de iure; kuigi ametlikult Portugali valduses, okupeeris Ida-Timori juba 1975. aastalIndoneesia). Impeerium hõlmas tohutu territooriumi, millel asub tänapäeval 53 iseseisvat riiki, avaldades sügavat kultuurilist ja arhitektuurilist mõju üle maailma. Selle pärandiks on tänapäevases maailmas 250 miljonitportugali keelt kõnelevat inimest (mis teeb portugali keelest kõnelejate arvult kuuenda keele maailmas) ja lisaks veel mitmed portugali keelel põhinevadkreoolkeeled. Portugali rahvusvaheline mõju hakkas oluliselt vähenema 19. sajandil, eriti pärastBrasiilia iseseisvumist. 5. oktoobril 1910 kukutatirevolutsiooniga kuningavõim ja loodi demokraatlik, kuid ebastabiilne vabariik. 1920.–1930. aastatel asendus demokraatia parempoolse autokraatliku režiimiga, mida tuntakseEstado Novo ('uus riik') nime all. Demokraatia taastati pärastPortugali koloniaalsõda ja 1974. aastanelgirevolutsiooni. Nende sündmuste käigus või järel said iseseisvuse senised kolooniadAngola,Mosambiik,São Tomé ja Príncipe,Roheneemesaared ningGuinea-Bissau.
Portugal oli üks esimesi riike maailmas, mis kaotas tsiviilõigusessurmanuhtluse (1867).[12] 2001. aastal pälvis Portugal rahvusvahelist tähelepanu sellega, et esimese maailma riigina dekriminaliseeriti seal narkootikumide tarbimine.[13] Juunis 2010 sai Portugalist kuues riik Euroopas ja kaheksas riik maailmas, kus jõustus riiklikul tasandilsamasooliste abielu.[14][15]
Riigi ametlik nimi onportugali keelesRepública Portuguesa,eesti keelesPortugali Vabariik. Lühinimi on mõlemas keelesPortugal.
Portugali nimi tuleb antiikajalDouro jõe suudmes, tänapäevasePorto linna lähistel asunudroomlaste asulaPortus Cale nimest.[16]Portus tähendabladina keeles sadamat,Cale päritolu on aga vaieldav. Kuna samas kohas asus varemkeltide asula, siis on arvatud, et nimiCallaici võiCale võis olla seda piirkonda asustanud keldi hõimuetnonüüm. Samas leidub ajaloolasi, kelle arvates rajasid Portus Calele eelnenud asula hoopiskreeklased ja Cale nimi tulebkreekakeelsest sõnastΚαλλις ('ilus').
Alternatiivne teooria, mille pakkus välja 15.–16. sajandi vahetusel elanudšoti filosoof ja ajaloolaneHector Boece, väidab, et Portugali nimi tuleb hoopis kohanimest Porto Gatelli, mille andisBragale (teise versiooni kohaselt Portole[17][18]) sellesse piirkonda elama asunudgaelide esiisaGoídel Glas ehk Gatelo.[19]
Portugali pindala on 92 090 km² (91 470 km² maad, 620 km² vett), millega ta on maailma riikide seas suuruselt 111. kohal.[3] Eestiga võrreldes on Portugal pindalalt veidi üle kahe korra suurem.Pürenee poolsaare kogupindalast moodustab Portugal ühe kuuendiku.
Euroopa läänepoolseima maana Pürenee poolsaare lääne- ja edelarannikul on Portugalil maismaapiir vaid ühe riigi,Hispaaniaga. Portugal piirneb Hispaaniaga põhjas ja idas, maismaapiiri kogupikkus on 1214 km. See on pikim Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline riigipiir. Maismaapiirist oluliselt pikem on Portugalirannajoon, kokku 1793 km.[3] Selle tingib Portugali piirnemine läänes ja lõunasAtlandi ookeaniga, samuti pikendavad Portugali rannajoont talle kuuluvadAssooride jaMadeira saarestikud.
Maismaapiiri osas on Portugalil ja Hispaanial endiselt lahendamata küsimusi. Portugal on vaidlustanud piiriCaia jaCuncose jõe deltade vahel, mis kujunes välja 1801. aastal pärastOlivenza liitmist Hispaaniaga. Kuigi vastavaltBadajozi rahule läks piirkond Hispaania koosseisu, leiab Portugal, et rahulepingu tingimused tühistati 1815. aastalViini kongressiga ja peab sedade iure endiselt enda territooriumiks. Seetõttu puudub seal ka konsensus piiri osas.[20]
Kui arvestada ka Portugalile kuuluvaid saarestikke, siis on riigi ja ühtlasi kogu Euroopa läänepoolseim punktMonchique saarAssooride saarestikus (39° 29' N, 31° 16' W) ning riigi lõunapoolseim punktPonta do SulFora saarel (30° 2' N, 16° 2' W).
Portugali pinnamoes võib eristada kahte küllaltki erinevat piirkonda: riigi põhja- ja keskosa, mis asuvadMeseta kiltmaa äärealal, koosnevad peamiseltlavamaadest jamäeahelikest. Viimaste seas on suurimSerra de Estrela ahelik, mille kõrgeim tipp onTorre (1993 meetrit); riigi lääne- ja lõunaosas domineerivad peamiseltmadalikud ja madalad mäed.[22] Riigi lõunaosas on vaid üks mäeahelik,São Mamede, kus kõrgused ulatuvad üle 1000 meetri merepinnast.[23]
Tervikuna jäävad Portugali keskmised kõrgused siiski alla 700 meetri – üle selle piiri ulatub vaid üks kaheksandik riigi territooriumist.Tejo jõest põhja pool on üheksa kümnendikku territooriumist kõrgemal kui 400 meetrit merepinnast.[23]
Põhjapoolse sisemaa moodustab kahest küljestHispaaniaga piiratudTrás-os-Montese piirkond. Sisemaalavamaad on sügavate murrangutega ja koosnevad enam kui 540 miljoni aasta vanustestEelkambriumi kivimitest, peamiselt kiltadest ja granitoididest.[23]
Tejo jaSado jõe suudmeala loetakse Mandri-Euroopaseismiliselt aktiivsemate piirkondade hulka, kõige tõsisem maavärinate oht onAssooride saarestikus.[3][22]
Enamik Assooride jaMadeira saari onvulkaanilise tekkega ja nende geoloogilises koostises domineerivad basaltkivimid. Suurem osa vulkaane ei ole tegutsenud enam sajandeid, kuid 1958. aastal purskas veelFaiali vulkaan (kõrgus 1043 meetrit). Teistest kunagi aktiivsetest vulkaanidest väärivad mainimistAgua de Pau,Furnas,Pico,San Jorge,Sete Cidades jaTerceira.[3]
Portugali rohked ja kiirevoolulised jõed on suurepärasedhüdroenergia allikad. Jõed ja territoriaalveed on ka rikkadkalade poolest. Nii looduslikult kasvavate kui ka kunstlikult kasvatatavatekorgitammede koorest saadaksekorki.[3]
Portugalimullad on suuresti välja kujunenudvulkaanilise tegevuse mõjul ning on valdavas osas kuivad ja happelisedliivmullad, mis ei ole taimekasvatuseks soodsad. Nii kliimatingimused kui ka mullatüübid eeldavad põllumajandusega tegelemiseks rohketniisutust. Erandiks on peamiseltTejo, aga ka teiste jõgede orgudesjõesetete baasil tekkinudliivsavimullad, samuti Lõuna-PortugaliAlentejo regiooni üksikuddioriidi väljasopistused, mis on tekitanud viljakaidmustmulla ladestusi.[23]
Portugali läbivad mitmed jõed, mis saavad enamikus alguseHispaaniast, voolavad valdavalt idast läände ja suubuvadAtlandi ookeani; seega asub Portugal nende alamjooksul. Põhjast lõuna suunas liikudes on tähtsaimad jõedMinho,Douro,Mondego,Tejo jaGuadiana.[25] Kirdest edelasse voolav Tejo jõgi jagab Portugali kaheks, eristades pinnamoelt erinevat põhja- ja lõunaosa.[23]
Suuri looduslikke järvi Portugalis ei ole ja suurimad sisemaised veekogud on paisude abil tekitatud veehoidlad. Suurim nende seas onAlqueva veehoidla, mille pindala on 250 km².[26] Küll leidub Portugalis mitmeid väiksemaid järvi, eritiSerra da Estrela mäeahelikus. Tähtsaimad neist onliustike sulamisel tekkinudComprida jaEscura.
Lõuna-Portugali jõgede suudmetes esineblaguune, millest üks tuntumaid onAveiro laguunVouga jõe suudmes. Jõgede suudmealadel on rannik sageli soine, seal esineb kasoolasoid.[23]
Portugal kuulub Euroopa kõige soojemate riikide hulka: mandriosa aasta keskmine õhutemperatuur on madalaim mägise sisemaa põhjaosas (8–12 °C), kõrgeim Lõuna-Portugalis jaGuadiana jõeorus (16–19 °C). Portugali lõunapoolseima regiooniAlgarve kliimat võib võrreldaHispaania lõunaranniku võiEdela-Austraalia kliimaga.
Lõuna-Portugali kliima on niisiis riigi põhjaosast mõnevõrra soojem ja kuivem. LõunarannikulFaros on augusti keskmine maksimaalneõhutemperatuur 28,8 °C. Kõige vihmasem kuu on seal detsember, mil sademete hulk on 94 mm.[28] Samal ajal on Põhja-Portugali tähtsaimas linnasPortos augusti keskmine maksimaalne õhutemperatuur 25 °C ja lausa seitsmel kuul aastas ületab sademete hulk seal 100 mm.[29]
Suvine õhutemperatuuri rekord talletati 1. augustil 2003Amarelejas, kus sooja oli 47,4 °C. Kõige külmem on olnud 5. veebruaril 1954Penhas da Saúdes, kus õhutemperatuuriks mõõdeti −16 °C.[30]
Päikesepaistet on keskmiselt 2500–3200 tundi aastas, talvel keskmiselt 4–6 tundi päevas ja suvel keskmiselt 10–12 tundi päevas. Kõige päikeselisem piirkond on Kagu-Portugal, kõige vähem päikest näeb Loode-Portugalis.
Portugali kõige vihmasem piirkond onSerra da Estrela mäeahelik, kusaasta sademete hulk on tihti üle 2500 mm. Piirkonniti on aasta sademete hulk väga erinev, kuid Mandri-Portugalis on sademeid keskmiselt 920 mm aastas.Lund esineb peamiselt sisemaal ja Põhja-Portugali mägistes piirkondades.[31] Mäeahelikes nagu Serra de Estrela,Serra do Gerês,Serra do Marão jaSerra de Montesinho ei ole talvel haruldased ka temperatuurid alla −10 °C. Lumesadu võib seal esineda oktoobrist maini. Lõuna-Portugalis leidub lund harva ja ainult kõrgemates mäetippudes.
Igal aastal tekitavad probleeme ulatuslikud metsatulekahjud. Tavaliselt esineb neid kesksuvel, kuid kuivadel aastatel võib metsapõlengute hooaeg alata juba jaanuaris ja kesta kuni novembrini.[32]Atlandi ookeanilt tulevad talvetormid ja nende tekitatud suured lained, mis kliimamuutuste mõjul on tugevnenud, põhjustavad Portugali rannikualalerosiooni. Kasvanud on ka neist loodusnähtustest tingitud inimohvrite arv.[33]
Merepinna temperatuur ulatub läänerannikul 14–16 °C talvel 18–21 °C suvel. Lõunarannikul on merevesi veidi soojem, sealsed veetemperatuurid ulatuvad 15–17 °C talvel ja 21–24 °C suvel.[34]
NiiAssooride kui kaMadeira saarestikul valitseblähistroopiline vahemereline kliima, kuigi saarte vahel on ka erinevusi. Mere mõjud ja mägine maastik muudavad ilma ennustamise seal keeruliseks. Võrreldes mandriga kõigub õhutemperatuur saartel vähem.
Assooridel kõigub keskmine päevane õhutemperatuur vahemikus 11–26 °C.[35] Ida-Assooridel on reeglina kuivad suved ja pehmed talved, Lääne-Assooride kliimat mõjutab tugevamalt ookean, seal on suved jahedamad ja sademerohked. Sademete hulk suureneb idast läände, ulatudes keskmiselt 700–1600 mm aastas. Kõige vihmasem on kõige kõrgem saar,Pico, kus aasta keskmine sademete hulk on 6300 mm. Päikesepaistet on talveperioodil 3–4 tundi päevas ja suveperioodil 7–8 tundi päevas. Merevee temperatuur jääb tavaliselt vahemikku 14–22 °C.[36]
Madeira kliimat mõjutavadGolfi hoovus jaKanaari hoovus, mis tagavad aasta läbi saarestikus maheda kliima.Funchali keskmine õhutemperatuur kõigub näiteks 15,9 °C märtsis kuni 22,2 °C augustis. Madeira saare eri osades kõigub aasta sademete hulk 553–3084 mm, teistel saartel on erinevused sademete hulgas väiksemad. Kõige niiskemad on kuud oktoobrist märtsini. Merevee temperatuur Madeira saarte rannikul on talvel 17–18 °C ja suvel 24–25 °C, ulatudes suvel kohati isegi 26 °C.[37]
Osal Madeira saartest on tavalisest erinev kliimatüüp – näiteksPorto Santo saarel valitsebpoolkõrbeline kliima ja sademete hulk on seal 362 mm aastas. Administratiivselt Madeira koosseisu kuuluvadSelvagensi saared onkõrbelise kliimaga ja aasta keskmine sademete hulk on seal vaid 150 mm.[37]
Kuna inimesed on Portugali alasid asustanud juba tuhandeid aastaid, on vähe säilinud sealsest algsest elusloodusest. Vaatamata sellele on Portugali taimestik väga mitmekesine.
Vähestes maailma paikades leidub unikaalsed lähistroopilisi taimekooslusi, mida nimetatakseloorberimetsadeks: Portugalis leidub neid eriti rohkeltMadeira saarestikus, aga kaAssooride saartel.Madeira saarel leidub umbes 100endeemilist taimeliiki.[39]
21. sajandi alguseks oli Portugalis üle 500 võõrliigi, neist 184 oli sisse toodud aastatel 1974–1999. Kokku moodustasid võõrliigid selleks ajaks umbes 15% Portugali taimestikust.[41] Teistel andmetel moodustavad võõrliigid Portugali taimestikust isegi kolmandiku.[39]
Portugali aladel on mitmeid peatuspaiku Euroopa ja Aafrika vahel kevadel ja sügisel liikuvatelerändlindudele. Neist peatuspaikadest tähtsaimad onSão Vicente neem jaSerra de Monchique mäeahelik. Portugalis on loendatud kokku ligi 600 linnuliiki (võttes arvesse nii seal pesitsevaid kui ka rändel Portugali läbivaid liike). Assooridel ja Madeira saarestikus peatuvad lisaks Euroopa ja Aafrika liikidele ka mõned Ameerika liigid, keda Portugali mandriosas ei kohta.
Portugalis on üle 100 liigimageveekalu alates suurtestsägadest (Tejo rahvusvahelises looduspargis) kuni väikeste jaendeemiliste liikideni, kes asustavad ainult väikseid järvi. Mõned neist haruldastest endeemidest on elupaikade kadumise, veesaaste ja põudade tõttu ohustatud. Lisaks järvedele ja jõgedele on kalarikkad kaAtlandi ookeani veed Portugali läänerannikul; Portugali territoriaalveed kuuluvad maailma kalarikkaimate sekka. Meres elavaid kalaliike on Portugalis tuhandeid, väga levinud onsardiin,tuunikala jamakrell. Veeasukate seas on ka mitmeidbioluminestsentseid organisme, näiteks vahel randadeski vaadeldav helendavplankton.
Putukate seas on Portugalis samuti mitmeid endeeme, aga ka laiemalt levinud liike nagupõderpõrnikas jatsikaadide perekonda kuuluvad liigid.
Portugalis kehtibmitmeparteisüsteem.Valimisõigus on vähemalt 18-aastastel Portugali kodanikel. Riigis kehtib 1979. aastal vastu võetud valimisseadus, mida muudeti viimati 2001. aastal.[47] Piiratudnaiste valimisõiguse kehtestas Portugal 1931. aastal, laiendas seda 1946. ja 1968. aastal ning kaotas täielikult kõik soopõhised erinevused valimisõiguses 1974. aastal.[48]
Portugaliriigipea on president, kes valitakse viieaastaseks ametiajaks otsevalimistel, millel saavad osaleda vähemalt 18-aastased Portugali kodanikud. Sama inimese võib valida presidendiks kokku kaheks järjestikuseks ametiajaks.[3]
Portugali president on ühtlasi relvajõudude ülemjuhataja. Tema volituste hulka kuulubpeaministri javalitsuskabineti ametisse nimetamine, kuid ta peab seejuures arvestama parlamendivalimiste tulemusi. Tal on õigus vabastada peaminister ametist, saata laiali parlament ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamiseks,vetostada seadusi ja kuulutada riigis välja sõjaseisukord.[46]
Presidendi juures tegutseb nõuandva organinariiginõukogu, millega president on kohustatud nõu pidama teatud oluliste otsuste langetamisel (peaministri ja valitsuse tagandamine, parlamendi laialisaatmine, sõja kuulutamine, jms). Riiginõukogu koosseisu kuuluvad:[46]
parlamendi esimees
peaminister
konstitutsioonikohtu esimees
õiguskantsler
piirkondade valitsuste juhid
kõik kehtiva põhiseaduse järgi ametisse valitud endised presidendid
Kõrgeim igapäevane täidesaatev võim kuulub valitsusele ehk ministrite nõukogule, mida juhib presidendi ametisse nimetatud valitsusjuht ehkpeaminister. Vastavalt põhiseadusele peab president arvestama peaministri määramisel parlamendivalimiste tulemusi,[46] mis tähendab, et reeglina nimetatakse peaministriks valimised võitnud erakonna esimees.
Valitsuse liikmed kinnitab ametisse president, kuid ta lähtub selles peaministri tehtud ettepanekust. Peaministril on õigus nimetada endale ka asepeaministrid, kelle arv pole piiratud. Kui valitsuses puudub asepeaminister, peab peaminister kindlaks määrama, kes ministritest teda vajadusel asendab.[46]
Põhiseadus kohustab valitsust koostama tegevuskava ja esitama selle parlamendile kinnitamiseks. Tegevuskava kinnitamiseks on vajalik parlamendi liikmete absoluutne häälteenamus.[46]
Seadusandlikku võimu teostab Portugali Vabariigis parlament, mille ametlik nimi onVabariigi Kogu. See on ühekojaline parlament, mille liikmete arv võib vastavalt põhiseadusele ulatuda 180–230 liikmeni.[46] Enne 1989. aastal põhiseadusse tehtud parandusi võis Vabariigi Kogus olla kuni 250 liiget.[22]
Vabariigi Kogu liikmed valitakse otsevalimistel nelja-aastaseks ametiajaks. Valimiste täpsema korra, sealhulgas valimisringkondade arvu ja piirid, sätestab valimisseadus. Kehtiva valimisseaduse järgi on riigis praegu 22 valimisringkonda, kust valitakse maksimaalne lubatud arv (230) parlamendi liikmeid.[47]
Vastavalt põhiseadusele võivad parlamendivalimistel kandideerida ainult parteide nimetatud kandidaadid. Sellega välistab Portugali põhiseadus üksikkandidaadid. Parteidel on lubatud moodustada valimisliite ja neil on lubatud esitada oma nimekirjas kandidaate, kes ei ole partei liikmed.[46]
Kuna parlamendivalimistel on võimalik kandideerida ainult parteinimekirjades, on parteid oluliseks vahendiks seadusandliku ja täidesaatva võimu teostamisel.
Lisaks neile on tavaliselt esindatuseni parlamendis jõudnud veel kolm poliitilist liikumist: konservatiivneCDS – Rahvapartei, vasakäärmuslike parteide liitDemokraatlik Ühtsuse Koalitsioon ja vasakpoolneVasakblokk. Kokku on Portugalis registreeritud üle 20 partei.
Riigi õigussüsteemi peamised alusdokumendid onpõhiseadus (1976, hiljem muudetud),tsiviilseadustik (1966, hiljem muudetud) jakaristusseadustik (1982, hiljem muudetud). Muud olulised õigusaktid on äriseadustik (1888, hiljem muudetud) ja tsiviilkohtumenetluse seadustik (1961, hiljem muudetud). Sama õigus kehtis kaPortugali kolooniates ning mõjutab siiani nende tänapäevaks iseseisvate riikide õigussüsteemi.
Portugali kohtute struktuur ja toimimise põhialused on sätestatud riigi põhiseaduses. Eristatakse järgmisi kohtu tüüpe:[46]
Lisaks näeb põhiseadus ette võimaluse moodustada merekohtuid, arbitraažitribunale ja rahukohtuid. Kaitsejõududesiseseid õigusrikkumisi lahendavad sõjakohtud.[46]
Korrakaitsega tegelevad Portugalis politseiametkonnad.Sandarmeeria funktsioone täidab Vabariiklik Rahvuskaart (Guarda Nacional Republicana), mis tegutseb peamiselt maapiirkondades. Tsiviilpolitseid nimetatakse Avaliku Julgeoleku Politseiks (Polícia de Segurança Pública) ja see tegutseb peamiselt linnades. Mõlemad ametkonnad alluvad siseministeeriumile. Lisaks on olemas eraldikriminaalpolitsei (Polícia Judiciária), mis allub justiitsministeeriumile.[52]
Portugal oli üks esimesi riike maailmas, kus kaotatisurmanuhtlus. 1852. aastal kaotati surmanuhtlus poliitiliste kuritegude eest ja 1867. aastal kõigi tsiviilkuritegude eest. 1911. aastal kaotati surmanuhtlus kasõjaväelises õigussüsteemis.[12] Tänapäeval on maksimaalne karistus 25 aastat vangistust.[53]
Portugalis on maailma ühed liberaalsemad uimastiseadused. Paljudenarkootiliste japsühhotroopsete ainete valdamine isiklikuks otstarbeks on alates 2001. aastast dekriminaliseeritud.[54]
Portugali lipp selle tänapäevasel kujul võeti ametlikult kasutusele 30. juunil 1911.[55] See on põhiseaduse kohaselt "vabariigi enesemääramise ning Portugali iseseisvuse, ühtsuse ja terviklikkuse" sümbol ja lipu muutmine eeldab põhiseaduse muutmist.[46]
Portugali vappi ei ole mainitud küll eraldi riigi põhiseaduses, kuid seegi on riigi üks sümboleid. See võeti tänapäevasel kujul kasutusele koos lipuga 30. juunil 1911 ja on lihtsustatud kujul integreeritud ka Portugali lipu disaini.
Portugali hümn on "A Portuguesa".[46] See laul võeti hümnina kasutusele pärast vabariigi väljakuulutamist 1910. aastal. Algselt oli see kirjutatud 1890. aastal protestina Portugali kuningriigi otsuse vastu nõustudaSuurbritannia ultimaatumiga osa koloniaalvalduste loovutamiseks Aafrikas.[3]
Põhiseadus nägi juba 1976. aastal ette piirkondlike omavalitsuste moodustamise ja ringkondade kaotamise, kuid kuna Portugal ei ole siiani haldusreformi ellu viinud, kehtib 1977. aasta seadus, mis lubab kuni reformi teostamiseni säilitada ringkonnad.[57]
Portugali2. järgu haldusüksus onmunicípio, neid on Portugalis kokku 308. Need jagunevad omakorda3. järgu haldusüksusteks, mille nimi onfreguesia – neid on Portugalis kokku 4260. Need kaks on juriidilises mõttes ainsad kohalikud haldusüksused – Portugali halduskorralduses ei eksisteeri juriidiliste mõistetena linnasid ega külasid.
Riigikaitse eest vastutavad vastavaltpõhiseaduse 273. artiklile Portugali relvajõud, mille ülesanne on riikliku iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamine ning Portugali elanikkonna vabaduse ja julgeoleku kaitse kõikvõimalike välisohtude ja -agressiooni eest.[46]
2014. aastal kulutas Portugal riigikaitsele 1,29%sisemajanduse kogutoodangust, mis jäi märkimisväärselt allaNATO liikmetele kehtestatud soovitusliku 2% taset, kuid tõusis võrreldes 2013. aastaga 0,9%.[3] Riigikaitse eelarve rahaline maht oli 2,1387 miljarditeurot.[58]
Varem oli Portugalis üldine kaitseväekohustus, kuid 2004. aastal asendati see vabatahtliku väeteenistusega, milles võivad osaleda kõik kehtestatud kriteeriumitele vastavad 18–30-aastased Portugali kodanikud. Erandolukorras on võimalik kohustusliku väeteenistuse ajutine taastamine võimobilisatsiooni väljakuulutamine.[3][59]
Portugali relvajõududel on kolm väeliiki:maavägi,merevägi jaõhujõud. Tegevteenistuses oli 2014. aasta seisuga kokku 32 992 meest ja naist, kellest 54% teenis maaväes, 26% mereväes ja ülejäänud 20% õhujõududes. Naiste osakaal oli 12%.[60]
Portugalil on kaks territoriaalvaidlust oma naaberriigiHispaaniaga:
Olivenza – Olivenza (portugalipäraselt Olivença) kuulus alates 1297. aastast Portugali koosseisu, kuid läks pärastApelsinide sõda 1801. aastalBadajozi lepinguga Hispaaniale. Portugal leiab, et 1815. aastal toimunudViini kongressi otsuste põhjal oleks Hispaania pidanud Olivenza tagastama. Vaatamata sellele ei ole Hispaania Olivenzast loobunud ning peab seda tänapäevani niide facto kui kade iure oma territooriumiks.[62]
Selvagensi saared – saarestik on lähemalKanaari saartele (165 km) kuiMadeirale (280 km), mille koosseisu nad halduslikult kuuluvad. Itaalia meresõitjad avastasid need 1364. aastal ja kuni 1971. aastani kuulusid need eraomanikele. Siis ostis Portugali valitsus saared ära ja asutas tervet saarestikku hõlmavaloodusreservaadi. Hispaania on samuti neid saari endale nõudnud ja see vaidlus on aeg-ajalt kahe riigi vahel pingeid tekitanud. Saared ise ei ole majanduslikult eriti väärtuslikud, kuid need võimaldavad PortugalilAtlandi ookeanil märkimisväärselt laiendada omaeksklusiivset majandustsooni.[62]
Portugal tunnustas Eesti Vabariikide facto 1918. aastal ja andis Eestilede iure tunnustuse 6. veebruaril 1921. Portugal ei tunnustanud kunagi Eesti annekteerimistNSV Liidu poolt. 1987. aastal keelas toonane peaministerAníbal Cavaco Silva NSV Liitu suundunud Portugali parlamendidelegatsioonil protesti märgiks külastada Eestit. 2008. aastal autasustas Eesti presidentToomas Hendrik Ilves Cavaco Silvatmittetunnustamispoliitika järjekindla järgimise eestiMaarjamaa Risti teenetemärgi ketiga.[63]
Portugal taastunnustas Eesti Vabariiki 27. augustil 1991, diplomaatilised suhted taastati sama aasta 1. oktoobril.[63]
2016. aasta juuli seisuga oli Portugali hinnanguline rahvaarvLuure Keskagentuuri andmetel 10 833 816 inimest ja riik maailmas rahvaarvult 83. kohal.[3] Portugali Riiklik Statistikainstituut esitab hinnangulise rahvaarvu 2015. aasta seisuga – selle järgi elas Portugalis kokku 10 341 330 inimest, neist 9 839 140 riigi mandriosas, 245 766Assooridel ja 256 424Madeiral.[67] Viimane rahvaloendus toimus Portugalis 2011. aastal. Selle andmetel elas Portugalis 10 562 178 inimest, neist 10 047 621 riigi mandriosas, 246 772 Assooridel ja 267 785 Madeiral.[68] 2015. aasta hinnangulise rahvaarvu põhjal oli keskmine rahvastikutihedus 112,3 inimest/km².
Tegemist on vananeva rahvastikuga riigiga. Seejuures on rahvastiku ealine struktuur teiste Euroopa riikide, sealhulgas Eestiga võrreldes üsna tüüpiline. 2016. aasta hinnangutel oli kuni 14-aastasi inimesi 15,5%, 15–24-aastasi 11,4%, 25–54-aastasi 41,9%, 55–64-aastasi 12,1% ja üle 65-aastasi 19,15%.Mediaanvanus oli 41,8 aastat, meestel 39,8 ja naistel 44 aastat.[3]Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel oli 2012. aastal Portugalis keskmineeeldatav eluiga 81 aastat – meestel 77 ja naistel 84 eluaastat.[69]
Portugal on negatiivseloomuliku iibega riik, kus surmade arv ületab sündide arvu. 2016. aasta hinnangute kohaselt oli riigis 1000 elaniku kohta 9,1 sündi ja 11,1 surma. Ühe naise kohta sündis 1,53 last.Rändeiive on aidanud hoida Portugali rahvastikku siiani kerges kasvus: 2014. aastal lisandus iga 1000 elaniku kohta 2,74 immigranti ja rahvastiku juurdekasv oli kokku 0,12%, 2016. aastal lisandus iga 1000 elaniku kohta 2,6 immigranti ja rahvastiku juurdekasv oli 0,07%.[3]
2011. aasta rahvaloenduse andmetel moodustas linnaelanikkond Portugali rahvastikust 61,1%, 2015. aasta hinnangutel oli linnaelanikkonna osakaal veelgi kasvanud ja moodustas 63,5%.Linnastumise tempo on perioodil 2010–2015 olnud hinnanguliselt 0,97% aastas.[3]
Portugali suurim linn on pealinnLissabon, kus 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas 552 700 inimest. Sellesuurlinna-alas elas aga samal ajal 2 821 876 inimest. Suuruselt teise linnaPorto piirides elas vaid 237 591 inimest, kuid selle suurlinna-ala elanikkond ulatus 1 759 524 inimeseni.[70]
Ajalooliselt on Portugali rahvastik olnud väga homogeenne, eriti pärastmauride jajuutide pagendamist, kuid alates20. sajandi viimasest kümnendist on oluliselt kasvanud immigrantide osakaal rahvastikus.
Portugali ajaloolised rahvusvähemused on juudid jamustlased. Portugali juudid kuuluvadsefaradi juutide hulka. Kuigi suurem osa juute kihutati15. sajandi lõpul Portugalist välja, lubati riiki jääda neil, kes võtsid vastukatoliku usu. Neid nimetati ajalooliselt uuskristlasteks (cristãos-novos) võimarraanideks (marranos). Suur osa neist jätkas salajajuudi usukommete täitmist, hoides nii alal oma pärandi ja identiteedi. Tänapäeval on neid umbes 1% rahvastikust. Portugali mustlaste kogukond elab peamiseltAlgarve piirkonnas.[73]
Kui 1960. aastatel rändasid paljud portugallased peamiselt majanduslikel põhjustel riigist välja, moodustades suuri portugallaste kogukondi Kesk- ja Lääne-Euroopa riikides (eelkõigePrantsusmaal,Luksemburgis jaŠveitsis), siis alates 1990. aastatest on Portugal ise muutunud immigratsiooni sihtriigiks. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Portugalis 394 496 välisriikide kodanikku, võrreldes 2001. aastaga suurenes nende arv 74%. Kõige enam oli Portugali endistest kolooniatest pärit immigrante, kelle seas domineerisid omakordabrasiillased (kokku 109 787 ehk 27,8% kõigist Portugalis alaliselt elavatest välismaalastest). Kõige suurem immigratsiooni kasv on viimasel 15 aastal olnudHiinast ja Ida-Euroopa riikidest, eritiRumeeniast jaUkrainast. Perioodil 2001–2011 kasvas hiinlaste arv riigis 427% võrra 11 458 inimeseni, rumeenlaste arv 815% võrra 24 356 inimeseni ja ukrainlaste arv 213% võrra 33 790 inimeseni.[74]
Portugali territooriumil eristatakse ja kõneldakse mitmeid portugali keelemurdeid. Need murded jagunevad nelja rühma: Põhja-Portugali, Kesk-Portugali, Lõuna-Portugali ja saarte murded.[75]
Täiesti eraldi keele moodustab peamiselt Portugali kirdeosas kõneldavmiranda keel. See on astuuria-leoni rühma kuuluv romaani keel, millele anti 1990. aastate lõpul kolmes kohalikus omavalitsuses paralleelse ametliku keele staatus portugali keele kõrval. Miranda keele kõnelejaid on Portugalis umbes 5000 inimest ja see on kantud ohustatud keelte nimekirja.[78][79]
Võõrkeeltest kõneldakse Portugalis peamiseltinglise keelt, aga ka mitmeid romaani keeli. Rahvusvahelise keeleõppefirmaEF Education First koostatava inglise keele kui võõrkeele oskuse edetabelis on Portugal riikide seas 21. kohal, paigutudes mõõduka inglise keele oskusega riikide hulka ning edestades mitmeid Euroopa riike (näiteksItaaliat,Prantsusmaad jaVenemaad).[80]
Neitsi Maarja kirikFátimas on üks suuremaid temale pühendatud kirikuid maailmas
2011. aasta rahvaloenduse andmetel olid 81% Portugali elanikestkatoliiklased. Teistesse kristlikesse kirikutesse kuulus 3,3% rahvastikust, kõigi teiste religioonide esindajaid (sealhulgasjuute jamuslimeid) oli kokku 0,6%. Ühtegi usku ei tunnistanud 6,8% inimestest ja 8,3% keeldus oma usulisi veendumusi avalikustamast. Need tulemused saadi vähemalt 15-aastaste elanike küsitlemisel.[3]
2012. aastalPortugali Katoliku Ülikooli teadlaste läbi viidud uuring näitas, et 79,5% Portugali elanikest pidasid ennast katoliiklasteks ja 18% käisid regulaarseltmissal. 2001. aasta andmetel oli katoliiklasi veel 86,9%. Seevastu tõusis 11 aastaga märkimisväärselt mitte ühtegi usku tunnistavate elanike osakaal (2001 – 8,2%, 2012 – 14,2%).[81]
Portugal onsekulaarne riik: kirik ja riik on ametlikult lahutatud. Esimest korda kehtestati see põhimõte pärast Portugali Vabariigi väljakuulutamist 1910. aastal ja seda sätestab ka1976. aasta põhiseadus.[46] Usuelu puudutavatest seadustest on oluline veel 2001. aastal vastu võetud usuvabaduse seadus.[82]
Ajalooliselt on suhted Portugali riigi ja katoliku kiriku vahel olnud soojad ja tihedad. Ka suuremas osas Portugali pühades, rahvakommetes ja traditsioonides on märgata katoliikluse tugevat kultuurimõju. Alates autoritaarse režiimi langemisest 1974. aastal on kiriku mõju ühiskonnaelus jätkuvalt vähenenud, kuid kultuuriliselt on katoliiklus endiselt tugevalt seotud portugallaste identiteediga.
Ametlikke suhteid katoliku kirikuga reguleerib Portugali jaVatikani vahel sõlmitudkonkordaat. Selle esimene versioon allkirjastati 1940. aastal ja seda muudeti 1975. aastal eesmärgiga seadustada riigistsiviilabielu. See dokument kehtis kuni 2004. aastani, mil allkirjastati uus, 2001. aasta usuvabaduse seaduse nõuetele vastav konkordaat.[83]
20. sajandil tegi Portugal läbi kaks kiire majanduskasvu perioodi. Neist esimene leidis aset 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses ning seda iseloomustas Portugali majandusstruktuuri oluline ümberkujunemine: seni domineerinud põllumajanduse asemel hakkasid üha olulisemaks muutuma tööstus ja teenindus. Pärast 1970. aastate keskpaiga ühiskondlikke vapustusi (riigikorra muutus, asumaade kaotamine, massilise riigistamise kaasa toonud vasakpoolne majanduspoliitika) kõikuma löönud majandus pöördus uuele kasvule 1980. aastate alguses. Majanduse arengule aitas kaasa Portugali liitumineEuroopa Ühendusega 1986. aastal.[3][84]
1990. aastate lõpus majanduskasv aeglustus. 1. jaanuaril 2002 võttis Portugal kasutuseleeuro.[3]
2000. aastate lõpus alguse saanudsuur majandussurutis kutsus Portugalis esile kinnisvarakriisi ja sundis riiki välja aitama kaht suurt raskustesse sattunud Portugali panka. Suure majandussurutise kannul tabas Portugali 2010. aastalavaliku sektori võlakriis, mis oli osa mitmeid Euroopa riike tabanud niinimetatudEuroopa võlakriisist ja hakkas leevenema alles 2013.–2014. aastal. Euroopa Liidu jaRahvusvahelise Valuutafondi survel ellu viidud avaliku sektori reformid, millega kaasnesid ka ulatuslikud kärped ja koondamised, aitasid koos välisabiga kriisi ületada, kuid täielikult ei ole Portugali majandus kriisi mõjudest siiani taastunud.[3]
Portugalisisemajanduse kogutoodang (SKT) oli 2013. aasta hinnangul 243,3 miljarditUSA dollarit, millega Portugal paigutus maailma riikide seas 54. kohale. 2000. aastate lõpust on SKT majanduskriisi tõttu pidevalt langenud.[3]
Portugalimajandusvabaduse indeks on 65,3. Sellega on ta maailma riikide seas 64. kohal. Peamiste probleemidena on Portugali majandusvabaduse puhul välja toodud avaliku sektori liiga suured kulud ja jäik tööseadusandlus.[85]
2013. aastal vähenes Portugali majandus tervikuna veel 1,4%, kuid 2014. aastal pöördus majandus esimest korda pärast kriisi kasvule. 2014. aastamajanduskasvuks hinnati 0,9%.[86]
2014. aastal langes Portugal esimest korda pärast 2009. aastatdeflatsiooni. Portugali inflatsioon oli sel aastal −0,36% (2013 – 0,20%, 2012 – 1,92%).[87]Euroala keskmine inflatsioon oli samal ajal 0,54%.[88]
Tööealisi elanikke oli 2013. aastal Portugalis 5 395 000.Tööpuuduse määr oli 16,8% ja jätkas kriisi tõttu veel kasvamist (2012. aastal oli töötus 15,7%, 2010. aastal ainult 10,7%).[3] 2014. aasta esimeses kvartalis hakkas tööpuudus esimest korda alates kriisi algusest vähenema.[85]
Portugali avaliku sektori kulud on tuludest suuremad ja selle võlakoormus kasvab. 2012. aastal oli avaliku sektori võlg 123,6% sisemajanduse kogutoodangust, 2013. aastaks oli see kasvanud 127,8% sisemajanduse kogutoodangust. Üldine maksukoormus oli 43,5% sisemajanduse kogutoodangust, millega Portugal kuulub maailmas suure maksukoormusega riikide hulka (25. kohal). Riigieelarve puudujääki on kriisiaastatel oluliselt vähendatud (2009 – 10,1%, 2013 – 5,1%), kuid see pole peatanud riigi võlakoormuse kasvu. Riigivälisvõlg oli 2013. aasta alguseks 508,3 miljardit dollarit, millega Portugal oli maailma riikide seas 26. kohal.[3] Portugal kuulub ka Euroopa kõigekorrumpeerunumate riikide hulka –Ernst & Youngi 2013. aasta uuringu kohaselt oli ta Euroopa Liidu riikide seas korruptsioonitasemelt kuuendal kohal.[89]
Allpool vaesuspiiri elas 2013. aastal 18% elanikkonnast.[3]
Suurem osa Portugalipõllumajandusest põhineb väikestel ja keskmistel, valdavalt perekondadele kuuluvatel talumajapidamistel. Eriti palju väga väikseid ja seetõttu majanduslikult väheefektiivseid talusid on Portugali põhjaosas. Põllumajanduse saagikus jääb allaEuroopa Liidu keskmise, selle peamised põhjused on investeeringute vähesus, madal mehhaniseerituse tase javäetiste ebapiisav kasutamine.[90] Samas tegutseb selles sektoris siiski ka suuri ja edukaid ekspordile orienteeritud põllumajandusettevõtteid (näiteksVitacress,Sovena,Lactogal,Vale da Rosa,Companhia das Lezírias jaValouro).
Levinud on looma- ja linnukasvatus, kuigi selle tähtsus on piirkonniti erinev: kasvatatakseveiseid,sigu,kodukitsi,lambaid jakanu.[3] Portugali loomakasvatus ei suuda rahuldada elanikkonna vajadusi ja riik sõltub liha impordist.[90]
Ajaloolise mereriigina on Portugalis olulisel kohalkalandus. Ühtlasi tarbitakse Portugalis maailma riikidest kõige enam kala ja kalatooteid ühe elaniku kohta.[91] Portugali vetest püütakse umbes 70 kalaliiki. Euroopa Liidu toetusel uuendati 1990. aastatel kalalaevastikku ja kalurite väljaõpet, mis aitas Portugali kalanduse efektiivsust tõsta, kuid siiski ei suuda Portugali enda kalurid riigi kalavajadust rahuldada ja umbes veerand riigis tarbitavatest kalatoodetest imporditakse. Peamised kalasadamad onLeixões Portugali põhjaosas,Peniche jaSetúbal riigi läänerannikul ningPortimão jaOlhão riigi lõunaosasAlgarves.[90]
Oluline on kametsandus, mis annab toorainet Portugali paberi-, ehitusmaterjali- ja mööblitööstusele.Metsad katavad ligi kaks viiendikku Portugali territooriumist, eriti rohkelt on neid mägistel aladel.19. sajandi lõpust alates on metsa istutatud ka varem põllukultuuride kasvatamiseks rakendatud, kuid väikese saagikusega aladele. Portugal on maailma juhtivkorgitootja; lisakskorgitammele on olulised metsakultuurid kaeukalüpt jamänd.[90]
Energeetika üks keskusi on 150 km Lissabonist lõunas asuv süvaveesadamSines. Kuna Portugal sõltub nelja viiendiku osas oma energiavajaduse rahuldamisel välismaistest energiaallikatest, siis on strateegiliselt oluline tööstusharu riiki sisse toodud toornafta töötlemine. Kuigi Portugalis leidub kakivisütt, on see madala kvaliteediga ja suurema osaelektrienergia tootmiseks kuluvast kivisöest peab Portugal samuti importima. 1997. aastal valmis Põhja-Aafrika ja Portugali vaheline gaasitorumaagaasi importimiseks. Kodumaistest energialiikidest onsoojusenergiast olulisemhüdroenergia, mille kasutamist soodustavad mitmed Portugali läbivad suured jõed.[92]
Portugalimäetööstus tegeleb peamiselt riigis leiduvate maavarade kaevandamise ja töötlemisega. Portugali mäetööstuse konkurentsivõime on kaasaja Euroopas suhteliselt tagasihoidlik, mistõttu maavarade kaevandamine on 1970. aastatest vähenenud. Kaevandatakse näitekskroomi,tina,vaske javolframit, neist peamised ekspordiallikad on volfram ja vasekontsentraat. Olulisel kohal on kamineraalide jamarmori kaevandamine ning eksport.[92]
Portugal on olulineturismi sihtkoht, mistõttu on majanduses oluline roll turismimajandusel ja sellega seotud teenindusharudel. 2013. aastal külastas Portugali umbes 8 324 000 välisturisti, kes jätsid riiki ligi 12,284 miljarditUSA dollarit. Turistide arv on kasvamas – võrreldes 2010. aastaga kasvas 2013. aastal Portugali välisturistide arv ligi 1,5 miljonit ja nende toodud tulu nominaalväärtuses 2,2 miljardit.[96] Turismis oli otseselt hõivatud 7,2% kogu tööjõust, kuid koos kaudselt turismist sõltuvate töökohtadega andsid turism ja sellega seotud teenused ligi 18,2% kogu Portugalitööhõivest. Turism andis Portugali sisemajanduse kogutoodangust 5,8% ja sellega paigutus Portugal maailma riikide seas 45. kohale.[97]
Peamised turismipiirkonnad Portugalis onLissaboni,Coimbra jaPorto linnad,Algarve piirkond ningAssooride jaMadeira saarestikud. Aastatel 2013–2014 on need sihtkohad saanud ka mitmeid rahvusvahelisi turismiauhindu.[98] Religioosse turismi sihtkohana on olulineFátima, mida seostatakse 1917. aastal aset leidnud ilmutustega (Fátima neitsi Maarja).
Kuni 2000. aastate lõpu kriisideni iseloomustas Portugali ka näiliselt tugevpangandus- jakindlustussektor, kuid kriisides osutusid paljud Portugali finantsettevõtted nõrgaks ja vähekindlustatuks võetud finantsriskide suhtes. Kaks suurt Portugali panka,Banco Português de Negócios jaBanco Privado Português, vajasid ulatuslikku riigiabi – neist esimene on tänapäevaks müüdud, teine likvideerimisel. 2014. aastal sattus raskustesse Portugali suuruselt teine pankBanco Espírito Santo, mis vajas samuti ulatuslikku riigiabi ja jagati lõpuks kaheks ettevõtteks.[99]
Väikese riigi kohta on Portugalil ulatuslik väliskaubandus. Riigi peamised kaubanduspartnerid on teisedEuroopa Liidu liikmesriigid, kuid viimastel kümnenditel on oluliselt kasvanud Portugali endiste kolooniate, eritiAngola jaBrasiilia roll.[100]
Portugali peamisedekspordiartiklid on põllumajandustoodang, toidukaubad, vein, naftatooted, keemiatooted, plastid ja kumm, nahktooted, puitmaterjal ja kork, puidumass ja paber, tekstiilid, riided, jalatsid, masinad ja masinaosad ning metallid.[3]
Portugali peamisedimpordiartiklid on põllumajandustoodang, keemiatooted, sõidukid ja sõidukiosad, optikatooted, arvutitarvikud ja -osad, pooljuhid ja muud elektroonikatööstuse komponendid, naftatooted, metallid, toiduained ja tekstiilid.[3]
1998. aastal liitus PortugalEuroopa majandus- ja rahaliiduga, alustades ettevalmistusi Euroopa ühisrahaeuro kasutuselevõtmiseks. 1. jaanuaril 2002 võeti euro kasutusele Portugali uue valuutana ja 28. veebruaril 2002 kadus eskuudo lõplikult käibelt.[3]
Nii nagu teisteeuroala riikide puhul, kontrollib ka PortugalirahapoliitikatEuroopa Keskpank.[3] Riigikeskpanga rolli täidab 1846. aastal asutatudPortugali Pank (Banco de Portugal), mille üheks ülesandeks sai pärast asutamistraha emissioon. Sellega tegeles pank kuni euro kasutuselevõtmiseni. 1975. aastal tehti Portugali Pangale ülesandeks ka pangandussüsteemi riiklik järelevalve. Alates 1999. aastast jagab Portugali Pank oma funktsioone Euroopa Keskpangaga.[102]
Portugalil on keeruline ja mitmeastmeline maksusüsteem.
Ettevõttetulumaks on Portugalis 21%, millele lisandub alates 1,5 miljoni euro suurusest kasumist astmeline lisamaks 3–7% sõltuvalt kasumi suurusest. Lisaks võib kohalik omavalitsus selle territooriumil registreeritud ettevõtte kasumit maksustada täiendavalt veel kuni 1,5% lisamaksuga. Maksusoodustusi tehakse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.[104]
Peamine tarbimismaks onkäibemaks, mille tavamäär on 23%. Lisaks kehtib teatud teenustele ja toodetele alandatud käibemaksumäär, vastavalt kas 6% või 13%. Enamik toidukaupu, kommunaalkulusid, majutus- ja transporditeenused on maksustatud kuueprotsendilise käibemaksuga. Käibemaksuvabad on finantsteenused, ravimid, haridus- ja koolituskulud.[104]
Eraisikutele kehtibprogressiivne tulumaks, millel on viis astet vahemikus 14,5–48%. Sissetulekutele üle 80 000 euro kuus rakendatakse veel täiendavat solidaarsusmaksu 2,5–5% sõltuvalt sissetuleku suurusest. Maksustatud on ka kapitalitulu, kinnisvaratehingud, maa, pärand ja mootorsõidukid.[104]
Portugali üks prioriteete alates 1970. aastate algusest on olnud maanteedevõrgu arendamine, mille tulemusel on riik teedevõrgu kvaliteedilt 2014. aasta andmetel maailmas 2. kohal.[9] 2008. aasta andmetel oli riigis 82 900 km maanteid, neist 71 294 km kõvakattega.Kiirteede kogupikkus oli 2613 km.[3] Riigi esimene kiirtee ehitati 1944. aastal ja see ühendas pealinnaLissaboni rahvusstaadioniga, kuid laialdasem kiirteede ehitus algas 1980. aastatel. Teedeehitusele aitas kaasa Portugali liitumineEuroopa Ühendusega ja sealt saadud struktuuritoetused. Kaks suuremat riigisisest kiirteed ühendavad Lissaboni jaPortot ning Lissaboni jaAlgarve regiooni, lisaks ühendab kiirtee Lissaboni kaHispaania pealinnaMadridiga.[105] Teedevõrgu haldamisega tegeles aastakümneid riiklik teedevalitsus (Estradas de Portugal), mis 2007. aastal reorganiseeriti samanimeliseks riiklikuks aktsiaseltsiks.[106] Teede ehituse ja korrashoiu rahastamiseks kasutatakse mitmesuguseid otseseid makse – kõik autoomanikud on kohustatud tasuma aastast teemaksu,[107] lisaks kehtivad kiirteedel ja suurematel maanteedel läbisõidu pealt kogutavad teemaksud ehk niinimetatud teetollid.[108]
1998. aastal valmis Lissaboni lähistel 17,2-kilomeetrineVasco da Gama sild üleTejo jõe, mis on Euroopa pikim sild. See ei ole siiski suutnud leevendada Lissaboni ja selle lähiümbruse liiklusummikuid, mistõttu on aastaid olnud kaalumisel veel ühe silla või autotunneli rajamine.[105]
Portugali raudteede kogupikkus oli 2008. aastal 3319 km. Enamiku raudteevõrgust (2700 km) moodustaslaiarööpmeline raudtee, millest 1436 km oli elektrifitseeritud.[3] Raudteevõrku haldab riigiettevõteREFER, kauba- ja reisirongiliiklusega tegeleb teine riigiettevõteComboios de Portugal (CP). 2013. aastal transportis CP kokku umbes 107 200 000 reisijat.[109] Majandussurutise ja võlakriisi tingimustes on raudteeliiklust, eriti reisirongiliiklust viimasel viiel aastal olulisel määral kärbitud.
Portugali rahvusliklennufirma on riigile kuuluvTAP Portugal, kuigi selle kõrval pakuvad lennuühendusi veel mitmed kodu- ja välismaised lennundusettevõtted.[105] Juulist 2014 kuni jaanuarini 2015 teenindas TAP Portugal ka otselendeTallinna ja Lissaboni vahel.[111]
Portugali avalik-õiguslik ringhääling onRádio e Televisão de Portugal (RTP, tõlkes 'Portugali Raadio ja Televisioon'). See edastab 16 raadiokanalit ja 8 telekanalit. Osa neist on üleriigilised, osa regionaalsed, osa suunatud peamiselt välisriikide elanikkonnale. Viimaste seas on näiteks raadiokanalidRDP Africa jaRDP Internacional ning telekanalidRTP Africa jaRTP Internacional.[113]
Kokku tegutses 2008. aastal riigis umbes 40 kodumaist telekanalit. Eraomandis raadiokanaleid oli riigis kokku üle 300. Enam kui pooltel majapidamistel oli olemas kaabel- või satelliittelevisiooniteenus, mis tagas neile juurdepääsu ka rohketele välismaistele telekanalitele.[3]
Sarnaselt teiste lääneriikidega on ka Portugali trükiajakirjandus kaotanud21. sajandil nii lugejaid kui ka reklaamiraha. Suurem osa trükiajakirjandusest on koondunud suurte kodumaises omanduses meediakonglomeraatide kätte.[114] Neist olulisemad on järgmised:
Cofina – omab 5 ajalehte, 6 ajakirja ja 1 telekanalit. Olulisemad grupile kuuluvad väljaanded on päevalehtCorreio da Manhã (asutatud 1979, tiraaž ~ 150 000 eksemplari), majandusteemaline päevalehtJornal de Negócios (asutatud 1998, tiraaž ~ 12 500), sporditeemaline päevalehtRecord (asutatud 1948, tiraaž ~80 000) ja nädalalõpu ajakiriSábado (tiraaž ~ 84 000).[115][116]
Global Media Group (varem Controlinveste) – annab välja 8 ajalehte, sealhulgas Portugali vanimate väljaannete hulka kuuluvat kahte päevalehteDiário de Notícias (asutatud 1864, tiraaž ~ 31 000) jaJornal de Notícias (asutatud 1888, tiraaž ~ 82 000).[116][117]
Grupo Impresa – ettevõtte portfelli kuulub 14 trükiväljaannet ja 7 telekanalit. Olulisematest ajalehtedest kirjastab Impresa nädalalehteExpresso (asutatud 1973, tiraaž ~ 98 000).[116][118]
Sonaecom – on keskendunud viimastel aastatel rohkem telekommunikatsiooniärile, kuid omab ka päevalehtePúblico (asutatud 1990, tiraaž ~ 35 000).[116][119]
Enamik üleriigilisi päevalehti ilmub pealinnasLissabonis, vaid Jornal de Notíciase toimetus asubPortos ja Públicol on toimetused nii Lissabonis kui ka Portos.
2014. aasta lõpu seisuga oli suurima tiraaži ja läbimüügiga päevaleht Correio da Manhã (tiraaž 148 730, läbimüük 110 422 eksemplari).[116]
2012. aasta seisuga oli Portugalis 4 558 000telefonivõrgu abonenti (35. koht maailma riikide seas) ja 12 312 000mobiilside klienti (70. koht maailma riikide seas). Portugalimaakood on 351.[3]
Interneti kasutajaid oli Portugalis 2014. aasta seisuga 7 015 519, mis tähendab, et internetti kasutas 66,12% elanikkonnast. Võrreldes 2013. aastaga kasvas interneti kasutajate arv 2%. Maailma riikide seas oli Portugal kasutajate arvult 53. kohal.[120] Portugalitippdomeen on .pt.[3]
Suurimad telefoni- ja internetiteenuse osutajad Portugalis on ettevõttedPortugal Telecom (PT) jaNOS Comunicações. Kolm peamist mobiilsideoperaatorit on Portugal Telecomi gruppi kuuluvTMN, firmade ZON ja Optimus ühinemisel 2014. aastal tekkinud NOS Comunicações jaSuurbritannia ettevõteVodafone.[121]
Portugal onkirjaoskuselt heal tasemel. 2011. aastal oli hinnanguline kirjaoskuse tase riigis 95,4%, meeste seas 97% ja naiste seas 95%.[3]
2013. aastal moodustasid hariduskulud 5,7%[122] ning kulutused teadus- ja arendustegevusele on viimastel aastatel püsinud umbes 1,5% juuressisemajanduse kogutoodangust.[123]
Nii hariduse kui ka teaduse riikliku koordinatsiooniga tegeleb Portugalis haridus- ja teadusministeerium.[124]
Portugali haridussüsteemi astmed on eelkool (3–5-aastastele lastele), põhikool (kolmeastmeline, kokku 9 aastat), keskkool (3 aastat) ja kõrgkool (ülikoolid ja polütehnikumid). Üldharidus on riigis tasuta (välja arvatud erakoolides),koolikohustus kehtib põhikoolis ehk 6.–15. eluaastani.[125]
Üle 35% 20-aastastest portugallastest õpib mõnes kõrgkoolis.[127] Kõrgkoolide tüüpe on Portugalis kaks:ülikoolid, mis keskenduvad eelkõige akadeemilisele õppele, ningpolütehnikumid, mis on rakendusliku suunitlusega kõrgkoolid. Eksisteerivad nii riiklikud kui ka erakõrgkoolid. Valdavalt on õppekeeleksportugali keel, kuigi üha enam pakutakse kaingliskeelseid kursusi.[128]
Alates 2006. aastast on Portugal osalenud üleeuroopalises kõrgharidusstandardite ühtlustamises ehk niinimetatudBologna protsessis. Kõrghariduses on kolm astet: kolme- kuni nelja-aastanebakalaureuseõpe (licenciatura), ühe- kuni kaheaastanemagistriõpe (mestrado) ja enamasti kolmeaastanedoktoriõpe (duotoramento).[128]
2014.–2015. õppeaastal oli maailma 500 parima ülikooli nimestikus kolm Portugali ülikooli:Porto Ülikool (293. koht),Universidade Nova de Lisboa (312. koht) ja Coimbra Ülikool (351. koht).[130] Portugali suurim ülikool onLissaboni Ülikool, kus on üle 48 000 üliõpilase.[131]
Sünnitusel surnud naiste arv oli 2010. aastal oli 8 surmajuhtumit 100 000 sünnituse kohta, mis on maailmas üks madalamaid näitajaid – emade suremuselt on Portugal maailma riikide seas 162. kohal.Laste suremus oli 2014. aasta andmetel 4,48 surma 1000 elussünni kohta, mis on samuti väga hea näitaja – maailma riikide seas oli Portugal laste suremuselt 188. kohal.[3] Veel 1970. aastate lõpus suri 24 last iga 1000 elussünni kohta, kuidneonatoloogia areng on suremust kiiresti ja efektiivselt vähendanud.
Sarnaselt enamikuEur-A kategooria riikidega (väga väikese laste ja täiskasvanute suremusega Euroopa riigid) sureb enamik portugallasimittenakkushaigustesse. Haigestumine ja suremussüdame-veresoonkonna haigustesse on Euroopa keskmisest suurem, kuid selle kaks peamist komponenti,südame isheemiatõbi japeaajuveresoonte haigused näitavad ülejäänud Eur-A kategooria riikide taustal vastupidist arengut: Portugalis on peamine surmapõhjus just ajuveresoonkonna haigused (17%). Ülejäänud Eur-A riikidega võrreldes surevad portugallased 12% vähemvähki, kuid samal ajal ei vähene vähki suremus nii kiiresti kui teistes sama kategooria riikides. Vähki esineb keskmisest sagedamini lastel ja alla 44-aastastel naistel. Kui Eur-A keskmisest vähem esinebkopsuvähki jarinnavähki, siisemakakaelavähi jaeesnäärmevähi esinemissagedus on suurem. Eur-A kategoorias on Portugalis suurim suremusdiabeeti ja see on oluliselt alates 1980. aastatest kasvanud.[140]
2009. aastal oliHIV esinemissagedus täiskasvanud elanikkonna seas 0,6%, see viirus oli hinnanguliselt umbes 42 000 inimesel ja aastas suri selle tõttu alla 500 inimese.[3]
Rasvumus on kasvav probleem, 2008. aastal oli rasvunud täiskasvanuid 24% rahvastikust ja sellega paigutus Portugal maailma riikide seas 69. kohale.[3]
Portugali suurim haigla on Santa Maria haiglaLissabonis
2011. aastal kulutas riik tervishoiule 10,7%sisemajanduse kogutoodangust. 2009. aasta andmetel oli riigis iga 1000 elaniku kohta 3,76 arsti ja 3,4 haiglavoodikohta.[3]
Portugali tervishoius eksisteerib kõrvuti kolm tervisekindlustussüsteemi: riiklik tervisekindlustus, teatud erialade töötajatele loodud spetsiaalsed tervisekindlustusskeemid (tervisekindlustuse allsüsteemid) ja vabatahtlik eratervisekindlustus. Riiklik tervisekindlustus hõlmab kogu elanikkonda.[141] Lisaks sellele on umbes 20–25% elanikkonnast kaetud täiendavalt veel tervisekindlustuse allsüsteemidega ja ligi 20% elanikkonnast on täiendav eratervisekindlustus.[142]
Tervishoiupoliitika ja tervishoiusüsteemi toimimise eest vastutab tervishoiuministeerium.[143] Ministeeriumi haldusalas tegutseb viis piirkondlikku tervishoiuvalitsust, mille ülesanne on tagada riikliku tervishoiupoliitika elluviimine, vajalike juhendite ja protokollide koostamine ning tervishoiuteenuste kvaliteet. Tervishoiusüsteemi üheks arengusuunaks on detsentraliseerimine, mis peaks andma rohkem rahalist ja haldusvastutust piirkondadesse. Tegelikult on siiani suudetud detsentraliseerida ainultesmaabi süsteem.[142]
Riiklikku tervisekindlustust, mis loodi esialgsel kujul 1946. aastal, rahastatakse peamiselt maksudest, eelkõigesotsiaalmaksust. Tervisekindlustuse allsüsteemidesse teevad makseid nendega liitunud töötajad ja tööandjad. Samamoodi rahastavad eratervisekindlustust oma maksetest sellega liitunud isikud. Eraraha on Portugali tervishoiusüsteemis umbes 30% – lisaks erakindlustusele hõlmab see ka patsientide otsemakseid tervishoiuteenuse osutajatele nende teenuste eest, mida kindlustus ei hüvita.[142]
Rooma-eelsed hõimud ja nende asuala laienemise suunad Portugalis
Portugali esiajalugu on osa koguPürenee poolsaare kui terviku varasest ajaloost. Tänapäevase Portugali aladele jõudsid esimesena umbes 100 000 aastat tagasineandertallased. Kesk-PortugalistEstremadurastNova da Columbeira koopast avastatud neandertallase hammas on vanim Portugali aladelt leitud inimfossiil.Homo sapiens saabus Portugali aladele umbes 35 000 aastat tagasi.[144]
Arheoloogilisi leide on Portugalis saadud mitmestpaleoliitikumi ajastust. Perioodist 25 000 – 10 000 aastat tagasi pärinevadBeira Alta piirkonnastCôa jõe orust leitud, kaljudesse ja kivirahnudesse graveeritud loomade (hobused, mägikitsed, tarvad) kujutised. Tegemist on seni suurima paleoliitikumiaegse vabaõhukunsti leiuga kogu maailmas.[145]: 6
Mesoliitikumi ajal umbes 11 000 aastat tagasi muutus Portugali kliima sarnaseks sellega, millisena teame seda tänapäeval. Sel perioodil kasutatimikroliite ja toituti peamiseltlimustest. Surnuid maeti sel ajal juba asulatesse, nii näiteks onTejo jõe alamjooksulMuge asulakohas leitud üle 200 matuse.[22]Neoliitikumi ajal hakati Portugalis kodustama kariloomi, kasvatama teravilja ning püüdma merest ja jõgedest kala.[146] IV aastatuhandel eKr ehitati matmiseksdolmeneid, hiljem hakati rajamakäiguskalmeid ja kaljudesse raiutud hauakambreid. III aastatuhande lõpus eKr jõudis Portugalikellpeekrite kultuur, sel ajal õpiti kasutamavaske japronksi. II aastatuhandest eKr pärinevad esimesed kindlustatud asulad (näiteksPalmella).Rauaaja alguseks Portugalis peetakse 9.–8. sajandit eKr.[22] Sellele ajastule omasecastro kultuuri paremini säilinud asulakohad onCitânia de BriteirosMinho piirkonnasGuimarãesi linna lähistel jaCitânia Sanfins tänapäevasestPorto linnast kirdes.[145]: 15
Oletatakse, et I aastatuhandel eKr tungisidKesk-Euroopa aladelt Portugali mitme lainenakeldid, kes varasema rahvastikuga segunedes panid aluse mitmele rahvusrühmale, mis jagunesid omakorda hõimudeks ja hõimuliitudeks.Riike keldi hõimude seas välja ei kujunenud. Esimese migratsioonilaine ajaks on pakutud perioodi 10.–6. sajandini eKr.[22][147][145]: 14 Portugali asustanud hõimude hulka kuulusid põhjas elanudgalläägid ja Portugali keskosas elanudlusitaanid. Lusitaanid olid kindlastiindoeurooplased, kuid kas ka keldid, selles osas ei ole ajaloolased ühel meelel.[145]: 14
Sel ajal kui keldi hõimud asustasid riigi põhja- ja keskosa, jõudsid mereteed pidi Portugali lõunarannikulefoiniiklased ja hiljem kakreeklased.[147] Kõige enam mõjutasid Portugali ajalugu Põhja-Aafrikas asunudKartaago meresõitjad ja kaupmehed. Arvatakse, et nende ekspeditsioonid jõudsid välja isegiTejo jõe suudmealani. Aastatel221–218 eKr rajas Kartaago silmapaistvaim väejuhtHannibal Portugali lõunarannikuleAlgarvesse püsiva asula, mida roomlased hakkasid hiljem kutsumaPortus Hannibaliseks ja mis asus tänapäevasePortimão linna lähistel. Kartaagolaste kohalolekule osutavaid esemeid on leitud lisaks Algarve rannikualadele kaBeira Litorali ja Minho piirkondadest.[145]: 18
3. sajandiks eKr oli selge, et Pürenee poolsaar langeb varem või hiljem mõne suurriigi mõju alla. Esialgu näis, et selleks saabKartaago.218 eKr korraldas Kartaago väejuhtHannibal Carthago Novast (tänapäevaneCartagenaHispaanias) eduka sõjakäigu Põhja-Itaaliasse, millega vallandusTeine Puunia sõda. See ajendas roomlasi pöörama tähelepanu Pürenee aladele, nad korraldasid samal aastal vasturünnaku ja vallutasid209 eKr Carthago Nova, moodustades peatselt tänapäevase Hispaania aladel kaks provintsi,Hispania Citerior jaHispania Ulterior.[145]: 20 Sealt tungisid nad umbes202 eKr tänapäevase Portugali lõunaossa ja hakkasid liikuma järk-järgult põhja suunas.[147]
Rooma tempelÉvoras on üks muistse Lusitaania provintsi sümbolitest
Tänapäevaste piiridega Portugali vallutamisele kulus roomlastel 175–200 aastat ja see nõudis rohkelt inimelusid. Roomlaste võim lõi kõikuma kui aastal150 eKr puhkes Portugalis mäss.Lusitaanlased ja teised kohalikud hõimud, kes koondusidViriathuse juhtimise alla, suutsid tagasi vallutada Pürenee poolsaare lääneosa. Roomlased saatsid ülestõusnute vastu mituleegioni eesotsas vabariigi parimate väejuhtidega, kuid mässuliste edasitungi ei suudetud peatada. Siis muutsid roomlased strateegiat ja ostsid üles Viriathuse liitlased, et need ta ise tapaksid.139 eKr Viriathus mõrvati ja mässuliste hõimude uueks juhiks saiTautalus, kes ei suutnud aga enam roomlastele piisavat vastupanu osutada.[145]: 22 [148]
Aastatel61–44 eKr okupeerisid Hispania Ulteriori kuberneridJulius Caesar jaGnaeus Pompeius lõplikultTejo jaDouro jõe vahele jäänud maad. Ka vähesed iseseisvuse säilitanud lusitaanlased integreerusid aja jooksul kultuurimõjude tulemuselRooma riiki. Portugali alade vallutamise viis lõpule aastatel24–19 eKr keiserAugustus, kes alistas Portugali mägise põhjaosa.[145]: 22–23
Rooma riigi ligi 450 aastat kestnud võim tõi kaasa kohaliku elanikkonna romaniseerumise, millele aitas kaasa ka roomlastest asunike ja endiste sõdurite asustamine vallutatud aladele. See oli siiski aeglane protsess ja jõudis lõpule allesläänegootide ajastul. Rooma võimuga kaasnes kiire linnade teke ja teedevõrgu areng, samuti suurte kaevanduste rajamine. Linnadest said ka sulatuskatlad, kus lusitaanlased segunesid roomlastega.[149] Suurem osa tänapäevaseid Portugali linnu kujunes välja just Rooma ajal: vähesed nagu Pax Julia (tänapäevalBeja) ja Bracara Augusta (tänapäevalBraga) rajati uusasundustena, enamik kujunesid välja aga varasematest asulatest. Nende seas olid Olispio (Lissabon), Ebora (Évora), Scallabis (Santarém), Aeminium (Coimbra), Ossonoba (Faro) ja Portus Cale (Porto), mis andis hiljem nime Portugali riigile.[145]: 24 Muistsetes rooma asulakohtades on säilinud mitmeid Rooma ehituskunsti mälestisi nagu saunad, templid, sillad, teed, tsirkused, teatrid ja kodanike majad. Samuti on leitud nii võõrast kui kohalikku päritolu Rooma-aegseid münte ja mitmesuguseid keraamilisi leide.
Aastal27 eKr moodustati valdavast osast Portugali aladestLusitania provints, kuid tänapäevase riigi põhjaosa kuulus Hispania Citeriori (kandis hiljemTarraconensise nime) provintsi koosseisu. KeiserDiocletianuse ajal (284–288 pKr) moodustati Tarraconensise provintsi loodeosast uusGallaecia provints, mille koosseisu läks ka Portugali põhjaosa ja mille halduskeskuseks sai Bracara Augusta (Braga).[145]: 30
2. sajandil hakkas Portugali aladel levimakristlus, kuid domineerivarooma usundi kõrval olid sel ajal elujõulised ka veel vanadkeldi usundi tavad jaLähis-Idast Euroopasse jõudnud kristluse-eelsed kultused. Sarnaselt ülejäänud Rooma riigiga sai kristlus Portugalis algul sallitud ja seejärel ainsaks lubatud usundiks4. sajandil.[145]: 33
Sueebide riik (roheline) ja läänegootide riik (oranž)Läänegootide riigi haldusjaotus enne araablaste sissetungi (u 700)
Enne5. sajandit ei olnudgermaanlaste rünnakudLusitania jaGallaecia provintse tõsiselt ähvardanud, kuid 5. sajandi alguses see olukord muutus. Aastatel409–411 ründasbarbarite konföderatsioon (sueebid javandaalid koos oma liitlastealaanide jasarmaatlastega) Rooma valdusi Pürenee poolsaarel, hõivates peaaegu kogu territooriumi pealeTarraconensise provintsi. Vallutatud maad jagati rahvaste vahel ära – Lusitania provintsi said oma valdusse alaanid, Gallaecia läks vandaalide valdusse.[145]: 34–35 Suure rahvasterändamise ajal pidasid vallutajad omavahel mitmeid sõdu: lõpuks jäid algsetest vallutajatest Pürenee poolsaarele pidama vaid sueebid, teiste asemele tulid aga esimest korda416. aastal Hispaania aladele tunginudläänegoodid.[145]: 35–37
Sueebid rajasid umbes 409. aastal esimesena oma kuningriigi, mille pealinn asus kas tänapäevasesBragas või selle lähistel. Kuningriigi esimesed valitsejad oliHermeric (kuni438) ja tema poegRéchila (438–448). Nende võim Pürenee poolsaarel laienes kuni456. aastani, mil nad sattusid konflikti läänegootide valitsejaTheoderich II, kes purustas sueebide väed, hukkas nende kuningaRechiariuse ja laastas nende valdused.[145]: 37–39
Läänegoodid laiendasid oma võimu tänapäevase Portugali aladele Theoderich II ja tema järeltulijaEurichi (võimul466–484) ajal.585. aastal vallutasid nad ka Põhja-Portugali hõlmanud sueebide kuningriigi. Läänegootide riigi keskuseks kujunesToledo Hispaanias ja vaid väga lühikesel perioodil (549–554) resideeris läänegootide kuningas endise Lusitania provintsi aladel. Läänegootide võimu ajal oli kuni kuningasReccaredi pöördumiseni587. aastal domineerivaks religiooniks kristluseariaanlik vorm.[145]: 40–42 Sel ajal oli tänapäevase Hispaania ja Portugali aladel tekkinud juba ka suurjuutide kogukond. Läänegootide riik jäi püsima kuni8. sajandi alguseni, mil seda tabasid üheaegselt viljaikaldusest tingitud näljahädad ningaraablaste jaberberite rünnakud.[150]
Esimene suurmuslimite invasioon, milles osalesid peamiseltberberid, toimus üleGibraltari väinaPõhja-Aafrikast711. aastal. Berberid purustasidläänegootide armee, kuningas Rodrigo hukkus kas lahingus või tapeti peatselt pärast seda.712. aastal langesToledo ja716. aastaks olid kõik läänegootide tähtsamad keskused langenud muslimite võimu alla. Portugali alad alistati aastatel713–715.[145]: 51–53
Portugal muutus nüüd osaksOmaijaadide kalifaadist, mille valdused ulatusidInduse jõestAtlandi ookeanini. Omaijaadide kalifaat lagunes küll750. aastal, kuid dünastia säilitas võimu senise kalifaadi lääneosas, kus‘Abd ar-Raḩmān I rajas756. aastal iseseisvaCórdoba emiraadi.929. aastal nimetati see ümberCórdoba kalifaadiks. Kalifaat lagunes 1031. aastal ja selle senise 23 haldusüksuse kubernerid kuulutasid ennast iseseisvateks valitsejateks. Nende valdusi nimetatitaifadeks. Enda kontrolli all olevale Pürenee poolsaare osale andsid muslimid nimeksAl-Ándalus ja Portugal moodustas selle lääneosa.[145]: 53–57
Peamine haldusüksus muslimite võimu all olikura, millest igaühel oli oma kuberner ja halduskeskus. Portugali aladel asus neid eri perioodidel kuni kümme, neist tähtsaimate keskused olidBeja,Silves,Alcácer do Sal,Santarém,Lissabon,Idanha jaCoimbra.[145]: 55
Kuna muslimite võimuperiood Pürenee poolsaarel langesislami tsivilisatsiooni kuldajale, tõi see kaasa mitmed arengud teaduses ja tehnoloogias. Kaliifid soodustasid haridust ja kultuuri. Põllumajanduses arendati oluliselt niisutussüsteeme, kasvatama hakati uusi vilju nagu apelsinid, virsikud, safran, datlid, suhkruroog ja puuvill.10. sajandil oli Córdoba kalifaat teaduslikult ja majanduslikult enamikust Euroopa kristlikest riikidest märkimisväärselt arenenum.[151]Maure ehk vallutatud aladele elama asunud araablasi ja berbereid ei olnud ilmselt üle mõne tuhande ja reeglina asustasid nad vaid alasidTejo jõest lõunas. Muslimite enamuse moodustasid islami vastu võtnud põliselanikud, keda hakati portugali keeles tähistama sõnagamuladi (araabia sõnastmūwallad).[145]: 57–58 Valdav osa vallutatud maade elanikest säilitas siiski kristliku usu.
Kalifaadi lagunemine11. sajandi esimesel poolel tähendas muslimite võimu allakäigu algust. Taifade valitsejad võitlesid pidevalt omavahel ja valdused käisid käest kätte: suurem osa Portugalist kuulus esialguAftasiidideBadajozi taifasse, vahepeal eksisteeris seal lühikest aegaLissaboni taifa ning lõpuks kuulus seeAbbadiidide dünastia valitsetavaleSevilla taifale. Muslimite ühtsuse suutsid lühiajaliselt taastada 11. sajandi lõpusMarokost sisse tunginudAlmoraviidid ja uuesti12. sajandi keskel samuti Marokost saabunudAlmohaadid.
Kristlaste riigid jäid püsima Pürenee poolsaare põhjaosas; Portugalis oli valduste loomulikuks piiriks suure osa ajastDouro jõgi. Aastatel718–722 paniläänegootide juhiks tõusnud ja edukalt mauride rünnakud tõrjunudPelayo aluseAstuuria kuningriigile, mille tuumikuks kujunesid tänapäevaseHispaania aladel asuvadKantaabria mäed jaBiskaia lahe rannikualad. Just Astuuria kuningriigist sai alguse Pürenee poolsaare tagasivallutussõjad, mis on tuntudrekonkista nime all.[152]
Alfonso III valitsusajal868. aastaks õnnestus kristlastel tagasi vallutada maa-alaDouro jaMinho jõe vahel. Seda piirkonda ja sealseid kunagisi linnu hakati uuesti asustama kristlastega.869. aastal sai sellest piirkonnastVímara Peresi valitsuse all uus krahvkond Astuuria kuningriigi koosseisus. Vímara Peres andis sellele nime muistse sadamalinnaPortus Cale järgi ja nii sai see tuntuks Portucale ehkPortugali krahvkonnana. Muuhulgas asutas ta ka uue, oma nime kandva linna Vimaranese, mida teatakse tänapäevalGuimarãesi nime all ja peetakse Portugali riikluse hälliks.[153]
878. aastal hõivasid kristlased kaMondego jõel asuva strateegilise tähtsusegaCoimbra linna, kuid987. aastal vallutas kaliifal-Manşūr linna kristlastelt tagasi ja surus nad uuesti Douro jõe taha. KuiCórdoba kalifaat lagunes ja muslimid sattusid pidevatesse omavahelistesse sõdadesse, kasutas olukorda ära910. aastal Astuuria kuningriigi jagunemisel tekkinudLeóni kuningriik. Eriti jõuliselt ründas muslimite riikeKastiilia ja Leóni troonid ühendanudFernando I (valitses 1037–1065). 1057. aastal alustati Douro ja Mondego jõe vahelise ala tagasivallutamist: 1058 langesViseu ja 1064 alistus kristlastele taas Coimbra.[154] Tagasivallutatud aladele asustati enamasti kristlasi, kellest paljud olid varem põgenenud põhja muslimite tagakiusamise eest ja said nüüd koju tagasi pöörduda.[155]
1096. aastal naitis Kastiilia ja Leóni kuningasAlfonso VI oma tütreTeresaBurgundia hertsogi noorema pojaHenriga, kes sai kaasavaraks Portugali krahvkonna ja pani aluse tulevase Portugali kuningriigi troonile tõusnudBurgundia dünastiale.[153] Pärast kodusõja puhkemist Leóni kuningriigis 1109. aastal valitses ta sisuliselt sõltumatult. Tema ja ta perekonna kuninglikest ambitsioonidest andis juba tunnistust see, et kui Henri või portugalipäraselt Henrique 1112. aastal suri, hakkas nende pojaAfonso I eest regendina valitsenud Teresa kasutama kuninganna tiitlit.[156]
Krahvinna Teresa ja tema armukeseFernão Peres de Trava valitsus ei olnud aga meelepärane paljudele Portugali aadlikele, kelle poolele asus 1127. aastal selgelt ka valitsejanna 18-aastane poeg Afonso. Puhkes kodsõda, mille otsustas 24. juunil 1128Guimarãesi lähistel toimunudSão Mamede lahing. Teresa väed said seal lüüa ja Afonsost sai Portugali ainuvalitseja. 1131. aastal viis ta oma pealinna Guimarãesist üle Coimbrasse, mis toetas tema plaane tungida edasi lõunas asuvatele mauride aladele.[145]: 74–75
25. juulil 1139 purustas taOurique lahingusAlmoraviidide väed. Selle lahingu kohta on väga vähe teada, isegi mitte selle täpset toimumiskohta. Ka kuupäev on vaid oletuslik. Pärast seda olevat ta kutsunud kokkuLamego cortese, kusBraga peapiiskop kroonis ta esimeseksPortugali kuningaks. Ka seda sündmust on peetud vaid hilisemas ajaloos käibele tulnud müüdiks. Ilmselt ei kroonitud Afonsot kunagi ja ta hakkas ennast ise kuningaks tituleerima, tõenäoliselt juba aastaid enne otsustavat võitu mauride üle.[157][145]: 75 Siiski saavutas ta oma tiitlile aastate jooksul ka tunnustuse – 1143. aastal tunnustas seda Kastiilia ja Leóni kuningasAlfonso VII ning 1179. aastalpaavstAleksander III.[158]
Sõjaliste ordude toel jätkasid Afonso I ja tema järeltulijad tungimist lõuna suunas. Tema ajal hõlmas Portugal umbes poole oma tänapäevasest territooriumist. Rekonkista lõpuks võib pidada aastaid 1249–1250, mil kuningasAfonso III juhtimisel vallutatiAlgarve piirkond ja likvideeriti viimased mauride tugipunktid Portugali lõunarannikul. Selle tulemusel kujunesid välja Portugali piirid, mis on püsinud suures osas muutumatuna tänapäevani.[159]
13. sajandil teravnesid suhtedkatoliku kiriku ja Portugali monarhide vahel. NiiAfonso II kui kaAfonso III sattusidpaavstiinterdikti alla, sest püüdsid takistada maavalduste koondumist kiriku kätte.[160] Konflikti lahendas Afonso III poegDinis I (valitses 1279–1325). Kuigi ta võõrandas kiriku kätte ebaseaduslikult koondunud maad ning keelustas vaimulikel ordudel ja vaimulikel kinnisvara omandamise, sõlmis ta 1288. aastal piiskoppidega suhete normaliseerimisekskonkordaadi, mille paavstNicolaus IV kinnitas järgmisel aastal.[161][162] Tema ajal anti Portugalis varju kaPrantsusmaal tagakiusamise alla sattunudTempliordu liikmetele ja rajati 1319. aastal selle baasilKristuse ordu.[163] Tema ja ta järglaste ajal valitses Portugali ja selle naabrite vahel enamasti rahu.
Aastatel 1348–1351 laastas Portugali sarnaselt teiste Euroopa riikidegakatkuepideemia, mille tulemusel suri rannikualadel ligi kaks kolmandikku elanikkonnast.[164]
Juba Dinis I ajal hakkasid tihenema Portugali kaubandussidemedInglismaaga – esimene kaubandusleping sõlmiti kahe riigi vahel 1308. aastal. 1373. aastal sõlmiti Portugali ja Inglismaa vahel ka poliitiline liiduleping, mille allkirjastasidLondonisSaint Pauli katedraalis Inglismaa kuningasEdward III ja Portugali prints Dom Fernando. Inglismaa lubas sellega edaspidi kaitsta PortugaliKastiilia rünnakute eest. See on üks püsivamaid liidulepinguid maailma ajaloos, mida järgiti sajandeid ning mis on kaudselt aluseks ka Portugali jaSuurbritannia tänapäevastele headele suhetele.[165]
1383. aastal pärast kuningasFernando I surma, kelle mõlemad pojad olid surnud enne teda, esitas nõude Portugali troonile tema väimees, Kastiilia kuningasJuan I. Suuremale osale Portugali aadlist oli kastiillase trooniletõus vastuvõetamatu – aasta lõpul puhkes riigiskodusõda, millesse sekkusid ka Kastiilia väed. Juan I vastaseid asusid juhtima surnud kuninga poolvend,Avisi ordu suurmeisterDom João ja väejuhtNuno Álvares Pereira, kellel õnnestus kolmekordses ülekaalus olnud Kastiilia väed 6. aprillil 1384 toimunudAtoleirosi lahingus purustada. Lõplikult said kastiillased lüüa 14. augustil 1385 peetudAljubarrota lahingus, mis kindlustas Portugali iseseisvuse järgmiseks 200 aastaks. 6. aprillil 1385 oliCoimbras kogunenudkortes kuulutanud Dom João Portugali uueks kuningaks, millega sai alguseAvisi dünastia.[166]
1415. aastal hõivatiPõhja-Aafrikas muslimite õitsev kaubanduskeskusCeuta, millest sai Portugali esimene ülemerekoloonia.[167] Madeira saartele jõuti aastatel 1418–1419, koloniseerimine algas seal 1425. aastal[168]; Assooride saarestik avastati 1432. aastal ja koloniseerimine algas 1439. aastal.[169] 1437. aastal püüti vallutatiTangieri linna, kuid see katse ebaõnnestus. Kuigi ebaõnnestunud sõjakäik vähendas portugallaste huvi Põhja-Aafrika vastu, ei peatanud see koloniaalekspansiooni laiemalt: 1456. aastal jõudsid portugali meresõitjad Roheneemesaartele, 1488. aastal avastas agaBartolomeu Dias Indiasse teed otsides Hea Lootuse neeme.[170] Aafrika rannikule rajati 15. sajandil mitmeid kaubanduspunkte, millest kujunesid hiljem kolooniad. Sealt hangiti paljusid sel ajal nõutud kaupukullastorjadeni.
7. juunil 1494 allkirjastatiTordesillase leping, mis jagas väljaspool Euroopat avastatud maa-alad Portugali jaHispaania (tollal veelKastiilia) vahel mööda eraldusjoont 370ljööd Roheneemesaartest lääne pool. Kahe riigi koloniaalvaidluse olid esile kutsunud Kastiilia lipu all seilanudChristoph Kolumbuse avastused.[171]
1498. aastal jõudis Portugali maadeavastajaVasco da Gama Indiasse ning pani aluse Portugali ja selle 1,7 miljoni elaniku senisest veelgi suuremale majanduslikule õitsengule. Kultuurielus soodustas seePortugali renessanssi. 1500. aastal avastasPedro Álvares Cabral teekonnal Indiasse Brasiilia, kuigi on oletatud, et portugallased võisid Brasiiliast olla teadlikud ka juba varem. Samal aastal jõudis Portugali maadeavastajaGaspar Corte-Real tänapäevaseKanada rannikule ja rajas asunduse, millest kasvas hiljem väljaPortugal Cove-St. Philip'si linn. SüstemaatilistPõhja-Ameerika koloniseerimist portugallased siiski läbi ei viinud. Samuti on alust arvata, et 1500. aastal jõudsid Portugali maadeavastajad kaGröönimaale.[172][173]
Kümmekond aastat hiljem vallutasAfonso de Albuquerque PortugalileGoa Indias,OrmuziPärsia lahe rannikul jaMalaka poolsaare ranniku. Nii saavutasid portugallased kontrolli kaubanduse üle India ookeanis ja Atlandi ookeani lõunaosas. Portugali meresõitjad jõudsid välja Ida-Aasiasse, külastades ja koloniseerides alasid Hiina ja Jaapani rannikul ningTimori saarel. Viimastel aastatel ilmnenud tõendid näivad osutavat, et kaAustraaliat ei avastanud esimesena hollandlased, vaid 1521. aastal portugallased.[174][175][176]
22. aprillil 1529 allkirjastasid Portugal ja HispaaniaZaragoza lepingu, mis määras kindlaks nende koloniaalvalduste vahelise piiri (Tordesillase antimeridiaan) Maa idapoolkeral.[177]
Sel ajastul sai Portugalist majanduslikult, sõjaliselt ja poliitiliselt maailma juhtiv riik. Portugali domineerimine maailma meredel kestis 15. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni, kuid majanduse õitseng jäi lühikeseks. Seda nõrgestasid rohke väljaränne, katk, näljahädad,marraanide jamoriskite tagakiusamine ninghinnarevolutsioon. 16. sajandil suurenes ühiskonnas taaskatoliku kiriku võim: 1536. aastal alustas tegevustinkvisitsioon ja suure mõju saavutas samal perioodil asutatudjesuiitide ordu.[22]
Sellest kriisist väljus võitjanaHispaania (ametlikult endiseltAragóni jaKastiilia) kuningasFelipe II, kes krooniti 1581. aastal Portugali kuningaks Filipe I nime all.[179] Formaalselt Portugal oma iseseisvust ei kaotanud ja riigid olid ühendatud vaid valitseja isiku kaudu, nii et ametlikult oli tegemistpersonaaluniooniga, kuid Felipe II järeltulijad asusid Portugali autonoomiat oluliselt piirama. Portugal kaotas ka õiguse ajada iseseisvat välispoliitikat ning tõmmati Hispaania poolelkaheksakümneaastasesse sõttaHollandiga. Sõda halvendas Portugali suhteid oma traditsioonilise liitlaseInglismaaga ja viis Pärsia lahe ääres asuvaHormuzi koloonia kaotuseni. Aastatel 1595–1663 peetudHollandi-Portugali sõjas tungisid Hollandi kaubandusfirmad Portugali kolooniatesse ja tegid lõpu Portugali kaubandusmonopolileIndia ookeanil.[180]
Portugali mõjutas negatiivselt kaFelipe IV (Portugali kuningana Filipe III) soosiku ja peaministri, Olivarese krahviGaspar de Guzmán y Pimenteli (ametis 1621–1643) tsentraliseerimispoliitika. Tema ajal püüti Portugali ühendada Kastiilia haldus- ja finantssüsteemi, suurendati kastiillaste osakaalu Portugali riigiametites ja paigutati Portugali aladele Kastiilia garnisonid.[181]
Portugallased tõusid Hispaania ülemvõimu vastu üles 1634. ja 1637. aastal, kuid need ülestõusud lõppesid tulemusteta. Edukaks osutus 1640. aasta ülestõus, sest see sattus samale ajaleKataloonias puhkenud ülestõusuga ning Hispaania jaPrantsusmaa vahel puhkenud sõjategevusega. Ülestõusu etteotsa asusBragança hertsogJoão, kes kuulutati pärast Hispaania garnisonide väljakihutamist 15. detsembril 1640 Portugali kuningaks João IV nime all. Sellega sai ühtlasi alguseBragança dünastia.[180]
Hispaania keeldus aga Portugali iseseisvust tunnistamast ja nii puhkes detsembris 1640Portugali iseseisvussõda, mis kestis kuni 1668. aastani.[182] 1660. aastatel asus Portugali sõjaliselt toetama Inglismaa kuningasCharles II ja 1668. aastal sõlmitudLissaboni rahuga oli Hispaania sunnitud tunnistama Portugali iseseisvust.[183]
17. sajandi lõpus ja18. sajandi alguses avastatiBrasiilias mitmeid uusi maavarasid. Neist kõige olulisem olikulla leidmineMinas Geraisis 1693. aastal jateemantide avastamine 1728. aastal. Nii mängis Brasiilia üha olulisemat rolli Portugali sissetulekute tagamisel. See tagas ka kuningavõimule iseseisva sissetulekuallika, mis võimaldas kuningasJoão V (troonil 1706–1750) suurendada omaabsolutistlikku võimu ja loobuda üldsekortese kokkukutsumisest.[183][184]
1750. aastal sai Portugali välisministriks mitmes Euroopa riigis saadikuks olnudSebastião José de Carvalho e Melo. KuningasJosé I ja tema emaAustria Maria Anna soosikuna edutati ta 1755. aastal Portugali peaministriks, kellena ta asus suures osasSuurbritanniast inspiratsiooni saanuna läbi viima mitmeid majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid reforme.
Kohe tema valitsusaja alguses tabas Portugali riigi ajaloo suurim katastroof, 1755. aastaLissaboni maavärin, mis hävitas Lissaboni linna ja põhjustas ainuüksi pealinnas eri hinnangutel 10 000 – 100 000 inimese surma. Peaminister de Carvalho e Melo kiire ja efektiivne tegutsemine maavärina tagajärgede likvideerimisel suurendas tema võimu veelgi. Lissaboni linn ehitati üles vähem kui ühe aastaga. 1759. aastal anti talleOeirase krahvi ja 1770. aastalPombali markii tiitel.[184]
Carvalho e Melo reformis enamiku Portugali majandusharudest, alustades suhkru- ja teemandikaubandusega. Ta asutas kakskaubakompaniid, millest üks sai ülesandeks tegeleda kalatööstuse ja -kaubandusegaAlgarves, teise vastutusalasse kuulus kaubandusBrasiilia põhjaosas. 1756. aastal võttis ta riikliku kontrolli allaportveinikaubanduse. Samuti asutas ta mitmeid uusi tööstusharusid nagu kübaratööstus, lauanõude tööstus, jpm. Ta piiras ka Briti kaupmeestele Portugalis ja selle kolooniates antud laialdasi eesõigusi.[184] Ta reformis riigi maksusüsteemi ja kehtestas universaalse õiguskoodeksi, mis laienes kõigile seisustele.
Kiriku- ja hariduspoliitikas oli tema oluliseks sammuksjesuiitide ordu keelustamine ja jesuiitide väljasaatmine Portugalist 1759. aastal. See võimaldas tal haridussüsteemis suurendada riigi rolli. 1768. aastal seadis ta sisse kuninglikutsensuuri, millele allutati 1771. aastal põhiharidussüsteem, 1772. aastal reformis taCoimbra Ülikooli.[184]
Hispaania-Portugali sõjas aastatel 1761–1763 toetus ta tugevalt Suurbritannia sõjalisele abile ja sõda lõppes sellele eelnenudstatus quo taastamisega. Peaministrina reformis Carvalho e Melo ka Portugali maa- ja mereväe.
1773. aastal kaotas ta Portugalis ja Portugali India kolooniatesorjanduse. Samuti kehtestas ta riigis piiratud kujulusuvabaduse, lõpetadeskatoliku kiriku kõrval tegutsenud muude kristlike usuühingute tagakiusamise.
Carvalho e Melo viis oma reformid läbivalgustatud absolutismi vaimus ja kuigi enamik neist tõid Portugalile mitmekülgset kasu, on neid ka kritiseeritud. Tema sammud aitasid tugevdadaautokraatiat isikuvabaduste piiramise ja opositsiooni allasurumise kaudu. Ta vaigistas igasuguse kriitika ja süvendas kolooniate majanduslikku ekspluateerimist. Jätkusuutlike valitsemismehhanismide loomise asemel keskendus ta isikliku poliitilise ja majandusliku võimu kasvatamisele.[185] Muidugi ei sallinud tema reforme ka kõrgaadel ja vaimulikkond, kelle õigusi need oluliselt piirasid.
José I surma järel troonile tõusnudMaria I ei sallinud peaministrit ja tagandas Pombali markii 1777. aastal kõigist ametitest. Suur osa tema reformidest tühistati. Kuna Maria I oli vaga naine, lubas ta kohe riiki tagasi ka jesuiidid.[184]
KuningasJoão VI ajal sai Portugalist riik mitmel mandril
PärastMaria I vaimuhaiguse süvenemist 1790. aastatel koondus reaalne võim üha enam tema poja, kroonprintsJoão kätte, kes nimetati 1799. aastal ametlikultregendiks ja tõusis ema surma järel 1816. aastal troonile João VI (valitses 1816–1826) nime all.
Kuninglik perekond jäi Brasiiliasse kuni 1821. aastani. 1815. aastal anti Brasiiliale, mis seni oli olnud koloonia staatuses, võrdne positsioon emamaaga. Portugali kuninga ametlikuks tiitliks sai edaspidi Portugali, Brasiilia ja Algarvede kuningas. Samal ajal levisid mõlemal pool ookeaniliberaalsed ideed, muuhulgas nõutikonstitutsiooni vastuvõtmist. PortugalisPortos vallandus 1820. aastalliberaalne revolutsioon, mis sundis kuningat 1821. aastal Portugali tagasi pöörduma ja kinnitama liberaalide juhtimisel vastu võetud riigi esimesepõhiseaduse.[186]
1822. aastal püüdis Portugali valitsus Brasiilialt kuningriigi staatust ära võtta, kuid brasiillased ei olnud sellega nõus. Brasiiliasse asevalitsejaks jäänud kroonprintsPedro soovis tagadaBragança dünastia püsimise Brasiilia troonil ja nõustus seetõttu Brasiilia iseseisvumisega. 7. septembril 1822 kuulutas Brasiilia ennast sõltumatuks keisririigiks, mille esimeseks keisriks krooniti Pedro I.[186] Portugal kaotas sellega oma suurima ja rikkaima territooriumi.
Portugalis viisid lahkhelidabsolutistide jakonstitutsionalistide vahel1820. aastatel mässude ja ülestõusudeni, mis kulmineerusid aastatel 1828–1834 toimunudkodusõjaga. Selles said absoluutse monarhia toetajad eesotsas João VI noorema pojaMiguel I lüüa ja Portugalist sai lõplikult konstitutsiooniline monarhia Brasiilia keisri Pedro I tütreMaria II (võimul 1834–1853) valitsemise all.[22][187]
KindralMouzinho de Albuquerque oli 19. sajandi Portugali üks tähtsamaid koloniaaladministraatoreid
19. sajandi keskpaigaks oli Portugal kaotanud enamiku asumaidLõuna-Ameerikas jaAasias.Aafrika rannikul püsisid aga Portugali valduses mitmed vanad portugallaste rajatud asulad naguLuanda,Benguela,Bissau,Lourenço Marques jaPorto Amboim. 19. sajandi teisel poolel keskendus Portugal oma mõjuvõimu laiendamisele nende asustatud punktide ümber, et võistelda teiste Aafrikat koloniseerivate Euroopa riikidega. Kolm prioriteetset piirkonda olid Portugali jaoksAngola,Mosambiik jaGuinea.[188]
1890. aasta Suurbritannia ultimaatum puudutas samuti Aafrika kolooniaid ning rikkus sõbralikke suhteid Portugali jaSuurbritannia vahel. Selle ultimaatumi põhjal kohustus Portugal oma väed välja tõmbama aladelt Angola ja Mosambiigi vahel, kuhu britid kavatsesid rajadaKaplinnastKairosse kulgeva raudtee. Portugal oli need alad (tänapäevalSambia jaZimbabwe) kandnud juba omaroosale kaardile ja oleks nii saanud Aafrika kahel rannikul asuvad kolooniad ühendada. Suurbritannia ultimaatumi tõttu sellest plaanist siiski loobuti. Portugali ja Suurbritannia asumaade piirid Aafrikas määrati lõplikult kindlaks 1891. ja 1899. aasta lepingutega, mis taastasid ja kindlustasid vanade liitlaste head suhted. 20. sajandi alguseks kuulus Portugalile umbes 8% kogu Aafrikast.[188]
Samal ajal süvenesid emamaal majanduslikud, rahanduslikud ja poliitilised probleemid, kuid lahendusi neile ei suudetud leida. Stagnatsiooni olukorras andis 1890. aasta ultimaatum üha ebapopulaarsemale monarhiale veel täiendava löögi ja tugevdas riigis vabariiklaste positsioone. Portugali kuningavõimu autoriteet nõrgenes veelgi pärast 1906. aastal kehtestatud peaministerJoão Franco diktatuuri ja 1. veebruaril 1908 toimunud atentaati, milles hukkusid nii kuningasCarlos I kui ka kroonprintsLuís Filipe.[188]
1910. aasta revolutsioon ei leidnud algul laialdast toetust ja arvati, et see kukub läbi. Selle tulemusel kukutati aga Portugalis konstitutsiooniline monarhia ja kehtestati vabariik
Pärast edukat atentaati kuningale ja troonipärijale 1908. aastal tuli võimuleCarlos I noorem poegManuel II, kes 18-aastaselt ei olnud piisavalt tugev valitseja, et ühendada omavahel rivaalitsevaid poliitilisi rühmitusi. Toetus monarhiale üha vähenes ja augustis 1910 toimunudparlamendivalimistel saavutasid vabariiklased võidu niiLissabonis kui kaPortos. Kui 3. oktoobril 1910 mõrvas vaimuhaige patsient vabariiklaste ühe nimekama juhi, psühhiaaterMiguel Bombarda, kasutati seda ettekäändena juba varem kavandatud revolutsiooni vallapäästmiseks. Osa sõjaväelasi ühines revolutsionääridega ja 5. oktoobril 1910 kuulutati Lissaboni linnavalitsuse rõdult välja Portugali Vabariik. Kuningas Manuel II põgenes oma jahtlaeval esmaltGibraltarisse ja sealtSuurbritanniasse, kuhu ta jäi surmani 1932. aastal.[188]
Portugali Vabariigi ajutiseks riigipeaks sai tuntud kirjanikTeófilo Braga. Võeti vastu uus valimisseadus ja selle alusel valiti põhiseaduslik assamblee, mis võttis 20. augustil 1911 vastu Portugali Vabariigi esimesepõhiseaduse. 24. augustil astus ametisse riigi esimene põhiseaduslikult valitud presidentManuel José de Arriaga. Paraku ei suutnud vabariik lahendada monarhialt päritud majanduslikke ja poliitilisi probleeme ning Portugalist kujunes üks Euroopa kõige ebastabiilsemaid demokraatiaid.[189]
Vabariiklased ise olid sisemiselt lõhestatud ja jagunesid 1912. aastal kolme tiiva vahel. Palju vastuolusid tekitas ka vabariikliku valitsuse raevukalt kirikuvastane poliitika, mille alusel saadeti riigist välja vaimulikud ordud, konfiskeeriti nende varad ja keelustati koolides usuõpetus. Juba oktoobris 1911 püüdsidHenrique de Paiva Couceiro juhitud monarhistid võimu haarata, kuid see katse kukkus läbi. Esimene riigipööre, millesse oli segatud ka sõjavägi, leidis aset juba 1915. aastal. Detsembris 1917 kehtestas majorSidónio Pais oma diktatuuri, kuid aasta hiljem ta mõrvati. See sündmus vallandas jaanuaris 1919 lühikese kodusõja vabariiklaste ja monarhistide vahel, millest sai viimane ebaõnnestunud katse taastada kuningavõimu. Poliitiline ebastabiilsus ei vähenenud ka nüüd, selle jätkumist soodustasid neli tegurit: (1) poliitiliste jõudude äärmine lõhestatus, (2) poliitiliste rühmituste lojaalsus isikutele, mitte ideedele, (3) suured erinevused maaomandis riigi lõuna- ja põhjaosa vahel, (4) majandusliku arengu koondumine pealinna ja provintside vaesumine.[189]
PeaministerAntónio Salazar valitses Portugali kokku 36 aastat
28. mail 1926 toimus veretu sõjaväeline riigipööre, millega pandi alus Euroopa kõige pikemale autoritaarsele režiimile. 1926. aasta jooksul konsolideeris võimu oma kätte kindralAntónio Óscar Carmona, kes jäi Portugali presidendiks kuni surmani 1951. aastal.[189]
Majandusliku olukorra halvenedes nimetas Carmona 1928. aastal rahandusministriksCoimbra Ülikooli majandusõppejõuAntónio de Oliveira Salazari, kes suutis üle pika aja viia riigieelarve ülejääki ja teha koostööd vägagi erinevate poliitiliste jõududega. Juulis 1932 nimetati Salazar peaministriks ja ta jäi sellesse ametisse kuni 1968. aastani. Kuigi Portugal oli formaalselt presidentaalne vabariik, koondus võimutäius nüüd tegelikult üha enam peaministri kätte.[189]
1933. aastal hakkas Salazar üles ehitamakorporatiivset riigikorraldust, mis sai tuntuks nime allEstado Novo ('uus riik'). Selle põhimõtted sätestati kauues põhiseaduses. Praktikas taastas uus režiimkatoliku kiriku privileegid, viis sissetsensuuri, lõi ametkonnad poliitilise propaganda tegemiseks ja hakkas taga kiusama poliitilisi vastaseid. Parteid keelustati ja asendati ühiskondliku organisatsioonigaRahvuslik Liit.[189]
Välispoliitikas säilitas Salazari valitsus Portugali neutraalsuse, kuigiHispaania kodusõjas toetati varjatultFrancisco Franco juhitud vägesid.Teises maailmasõjas oli Portugal üks vaid viiest Euroopa riigist, mis säilitasid neutraalsuse. Varjatult toetati siiskiSuurbritanniat ja 1943. aastal anti vastavalt kahe riigi liidulepingule brittide kasutusse mereväebaasidAssooridel. 1949. aastal sai PortugalistNATO asutajaliige, kuidÜhinenud Rahvaste Organisatsiooni võeti ta diktatuuririigina vastu alles 1955. aastal.[189]
Portugal püsis Lääne-Euroopa vaeseima riigina, kuid Salazari valitsus arendas sihikindlalt majandust, vähendades riigi välisvõlga ja sõltuvust välisinvesteeringutest, eriti Suurbritannia majanduslikust mõjust. Perioodil 1960–1973 saavutati üsna kiire majanduskasv, keskmiselt 5–7% aastas. Suurt rõhku pandiinfrastruktuuri arendamisele, kuid haridus- ja sotsiaalvaldkond jäid raha eraldamisel vaeslapse ossa.[189] Portugallasi hakati ümber asustama ka asumaadele, eritiAngolasse jaMosambiiki, et aidata kaasa sealsele majanduslikule arengule ning rõhutada seda, et Portugal pole koloniaalimpeerium, vaid lihtsalt riik mitmel mandril.
Portugali sõdurid Angolas
Olukord asumaades teravnes alates1940. aastate teisest poolest. PärastIndia iseseisvumist 1947. aastal tekkisid püüdlused Indiaga ühinemiseks sealsetes Portugali kolooniates. 1954. aastal kuulutasidDadra ja Nagar Haveli elanikud ennast India valitsuse varjatud toetusel Portugalist sõltumatuks ja ühinesid Indiaga.[190] See viis 1955. aastal diplomaatiliste suhete katkemiseni India ja Portugali vahel. 1961. aastal annekteeris IndiaGoa ningDamani ja Diu, Portugali viimased kolooniad Indias.[189] Selle raames toimusid ka relvastatud kokkupõrked Portugali ja India relvajõudude vahel. Portugal ei tunnistanud nende alade annekteerimist ja nende kohad Portugali parlamendi alamkojas säilitati kuni 1974. aasta revolutsioonini.
Samal, 1961. aastal algas koloniaalimpeeriumi murenemine Aafrikas, kuiDahomee Vabariik annekteeris Portugalile kuulunudSão João Baptista de Ajudá. Aastatel 1961–1964 puhkesid relvakokkupõrked ka iseseisvust taotlevates Angolas, Mosambiigis ja Portugali Guineas. Kuna Salazar ei nõustunud mingisuguse dekoloniseerimisega, suurendas ta Portugali vägede kohalolekut Aafrika kolooniates ning andis korralduse iseseisvusliikumised maha suruda. Neid relvakonflikte nimetataksePortugali koloniaalsõjaks ja need kestsid kuni autoritaarse režiimi kukutamiseni 1974. aastal.[189]
1968. aastal pärast Salazari tabanud insulti peaministriks nimetatudMarcello Caetano üritas režiimi liberaliseerida, taastas osaliselt mitmeparteisüsteemi ja suurendas isikuvabadusi, kuid jätkas kaotusele määratud koloniaalsõda Aafrikas, mis laostas Portugali majanduslikult ja viis režiimi languseni.[191]
Pärastnelgirevolutsiooni said kaardil tumepunasega märgitud alad iseseisvuse
Portugali valitsus ja armee avaldasid dekoloniseerimisele edukalt vastupanu kuni 25. aprillini 1974, kuiLissabonis toimunud veretu riigipööre, mis on tuntudnelgirevolutsiooni nime all, kukutasMarcello Caetano valitsuse ja avas Portugali kolooniatele tee iseseisvusele. Revolutsiooni organiseerisid 200–300 ohvitseri, kes ei olnud rahulkoloniaalsõja kulgemisega ega uskunud, et kolooniaid saab relvajõul sundida Portugali võimu alla jääma.[191]
Pärast Caetano kukutamist ja eksiili saatmist haaras see ohvitseride rühmitus, mis kandis nimeRelvajõudude Liikumine (Movimento das Forças Armadas), ise riigis võimu, moodustas rahvusliku päästmise hunta ja alustas üleminekuprotsessi demokraatlikule riigikorrale. Üleminekuperiood kestis kaks aastat (1974–1976) ja seda iseloomustasid poliitilised lahkhelid ning vastuolud ka võimu haaranud sõjaväelaste endi seas. 1975. aastal saavutasid Relvajõudude Liikumise üle kontrollimarksistlikud jõud, kes olid seotudPortugali Kommunistliku Parteiga. Rahvusliku päästmise hunta asendati kindralFrancisco da Costa Gomesi juhitud revolutsiooninõukoguga, kes viis läbi kiire dekoloniseerimise (1975. aasta lõpuks olid kõik Portugali kolooniad saanud iseseisvuse) ja algatas majanduses massiivse riigistamise.[191] Kiire dekoloniseerimine tõi kaasa valgete portugallaste massilise tagasipöördumise kodumaale – kokku pöördus kodumaale sel perioodil tagasi üle 1 miljoni kolonisti.[192][193] Kõik see kahjustas oluliselt Portugali majandust.
Aprillis 1976 võeti vastusotsialismi ideoloogiast kantud uuspõhiseadus. Samal aastal toimusid esimesed vabadparlamendi- japresidendivalimised. Esimesed neli aastat valitsesid Portugali ebastabiilsed, enamasti vasakpoolsed koalitsioonivalitsused. Portugali majanduslik olukord üha halvenes ning aastatel 1977–1978 ja 1983–1985 oldi sunnitud osalemaRahvusvahelise Valuutafondi stabilisatsiooniprogrammides. Poliitiline olukord hakkas stabiliseeruma pärast1980. aasta parlamendivalimisi. 1982. ja 1989. aastal parandati oluliselt põhiseadust, võttes sellest välja otseselt sotsialistlikud põhimõtted. Ellu hakati viima ka ülivajalikke majandusreforme. 1986. aastal toimunudpresidendivalimistel valiti presidendiksSotsialistliku Partei kandidaat, mitmekordne peaministerMário Soares, kellest sai pärast kuuekümneaastast vaheaega esimene tsiviilisik Portugali presidendi ametikohal.[194] Seda võib pidada Portugali demokraatiale ülemineku protsessi lõpuks.
PeaministerMário Soares oli avanud juba 1977. aastal liitumisläbirääkimisedEuroopa Ühendusega ja konservatiivse peaministriAníbal Cavaco Silva (ametis 1985–1995) valitsusajal sai Portugalist 1. jaanuaril 1986 Euroopa Ühenduse liige.[194] Riigis läbi viidud majandusreformid, sealhulgas riigistatud ettevõtete erastamine, aga ka eurointegratsioon ja sellega kaasnenud majandusabi Portugalile kui toona ühenduse ühele vaesemale liikmele aitas pöörata Portugali majanduse uuele kasvule.
Vaatamata edukale eurointegratsioonile andsid Portugalis tunda mitmed struktuursed majandus- ja sotsiaalprobleemid – suur tööpuudus, suhteliselt madal haridustase keskealiste inimeste seas, ebaefektiivne põllumajandus, varandusliku ebavõrdsuse kasv, avaliku sektori ülepaisutatus ja suur võlakoormus.[194] 2007.–2008. aastasuure majandussurutise tingimustes halvenes Portugali majanduslik olukord märkimisväärselt. Sellele 2010. aastal järgnenudEuroopa võlakriis kutsus Portugalis esileoma võlakriisi, mis sundis riiki ellu viima karmi kärpepoliitikat ning paluma taas abi Euroopa Liidult jaRahvusvaheliselt Valuutafondilt. Alates 2013.–2014. aastast on Portugali majandus- ja finantssektor näidanud paranemise märke, kuid kriisi mõjud püsivad ühiskonnas siiani.[195]
Popmuusikas on lisaks kodumaisele muusikale ja rahvusvahelisele ingliskeelsele popmuusikale populaarne teiste portugalikeelsete riikide popmuusika. Rahvusvahelist tunnustust pälvinud Portugali popmuusikute ja popmuusika kollektiividena võib nimetadaDulce Pontest,Moonspelli,Buraka Som Sistemat,Blasted Mechanismi jaThe Gifti, neist kaks viimast on kandideerinud ka telekanaliMTV Europemuusikaauhinnale. 2005. aastal võõrustas auhinnatseremooniat Portugal ise, see toimus Lissaboni kontserdi- ja messikeskusesPavilhão Atlântico.[199]
Hispaania stiilist erinev portugali arhitektuur hakkas välja kujunema peatselt pärast Portugali iseseisvumist 12. sajandil.Romaani stiilis rajatudCoimbra,Lissaboni jaPorto katedraalil on juba märgata omapäraseid kaunistuselemente. Portugali arhitektuuri tippajaks peetakse kuningasManuel I valitsemisaega (1495–1521). Sel ajal domineerinudhilisgootika portugali vormi hakati kuninga järgi nimetamamanuel-stiiliks. Seda iseloomustas külluslik dekoor ning prantsuse, mauri ja india kunstilis-arhitektuuriliste mõjude põimumine. 16. sajandi kuulsaimad arhitektuurimälestised on arhitektJoão de Castilho rajatudKristuse kloosterTomaris jaJerónimosi kloosterLissaboniBelémi linnaosas.[198]
20. sajandi Portugal on andnud maailmale rahvusvaheliselt tuntud arhitekte naguEduardo Souto de Moura jaÁlvaro Siza Vieira, kes mõlemad on võitnudPritzkeri auhinna. Siza Vieira loomingut on kirjeldatud kui modernismi ja Portugali ehituskunstitavade ühendamist orgaanilise arhitektuuri ja ratsionalismi põhimõtetele tuginedes. Tema tuntuimad teosed on restoranLeça da Palmeiras (1963) ja ujulaMatosinhoses (1965).[198] Siza Vieiral oli ka oluline roll 1988. aasta tulekahjus kannatada saanud LissaboniChiado ajaloolise linnaosa taastamisel.[202] Tuntud arhitektid on kaGonçalo Byrne jaTomás Taveira, neist Taveira on rajanud Portugalis mitmeid suuri staadione.
Rääkides Portugali ehituskunstist, ei saa mööda minna hoonete dekoreerimisel kasutatud glasuuritud keraamilistest plaatidest (azulejo), mida esineb nii sise- kui ka väliskujunduses. Iseäranis tüüpilised on need paljudes 16.–17. sajandi hoonetes, mille fassaadid ning tubade ja saalide seinad on kaunistatud enamasti sinivalgete või muudes pehmetes toonidesazulejo-plaatidega. Silmapaistvaimad näited nende kasutamisest onPátio da CarrancaSintras asuvasPena rahvuspalees,São Roque kirik jaFronteira palee Lissabonis ningSetúbali lähistel asuvQuinta da Bacalhoa veinimõis. Lissabonis asub ka dekoratiivplaatide muuseum.[202]
Portugali kirjandusest saab rääkida peatselt pärastportugali keele kujunemist 12. sajandil. 13.–15. sajandini viljeldi kõrgetasemelistlüürikat, mille peamisteks autoriteks ja levitajateks olid portugali-galeegitrubaduurid. Selle õitsenguajaks peetakse kuningasDinis I valitsemisaastaid (1279–1325), kes oli ka ise hinnatud luuletaja. Originaalproosat viljeldi algul vähe, peamiselt tõlgiti ja kohandati prantsuse rüütliromaane. Olulisel kohal olid ajalookroonikad ja reisikirjeldused. Portugali ja hispaanianäitekirjandusele pani rahvuslikustfarsist lähtudes aluse 15.–16. sajandi vahetusel elanudGil Vicente.[198]
Portugali kirjanduse suurkujuks loetakse 16. sajandi luuletajatLuís de Camõesi, kes kirjutas 1572. aastal Portugali värsseepose "Lusiaadid", tuntud on ka tema lüüriline luule. Muudest žanritest õitsesid sel perioodillamburiluule ja näitekirjanduses itaalia draamatikast inspireeritudkomöödiad. Näitekirjanduse tippteos oliAntónio Ferreira ajalooainelinetragöödia "Inês de Castro", mille ta kirjutas 1567. aasta paiku.[198]
20. sajandi esimesel poolel paistsid kirjanduses silma moodsat lüürilist luulet viljelenudFernando Pessoa, kelle kolm luulekogumikku on tõlgitud ka eesti keelde, ning realistidest romaanikirjanikudAquilino Ribeiro (tuntuimad teosed "Jardim das tormentas" (1913) ja "O homem que matou o Diabo" (1930) jaJosé Maria Ferreira de Castro (tuntuimad teosed "Os emigrantes" (1928) ja "A selva" (1930)).[203]
Estado Novo ajal kehtinud tsensuur piiras kirjanduslikku eneseväljendust, kuid 1970. aastatest algas uus kirjanduse tõus, muuhulgas hakati laiemalt käsitlema ka poliitilisi teemasid. Tähtsaimad revolutsioonijärgsed kirjanikud olid arsti taustagaFernando Namora jaMiguel Torga, kes kirjutasid nii luulet kui ka proosat. Namoralt on eesti keelde tõlgitud romaan "Pühapäeva õhtupoolikul". Nende kõrval väärivad mainimist ka romaanikirjanikVergílio Ferreira ja esseistEduardo Lourenço.[203]
Portugali esimene film valmis 1896. aastal, esimene mängufilm "Diogo Alvese roim" 1911. aastal, esimene helifilm 1931. aastal.[204]
20. sajandi Portugali kino ajalugu on eelkõige seotud filmilavastajaManoel de Oliveira nimega, kes alustas oma karjääri 1931. aastal dokumentaalse lühifilmiga "Douro, faina fluvial" ("Douro, raske töö jõel") ja lavastas oma esimese täispika mängufilmi "Aniki-Bóbó" 1942. aastal. Teda on peetud 20. sajandi üheks innovatiivsemaks režissööriks, kes saavutas erilise populaarsuse 1980.–1990. aastatel lavastatud kirjandusklassika ekraniseeringutega. Oma viimased teosed lõi ta 21. sajandi alguses, 90. eluaastates. Teistest režissööridest väärivad mainimistJorge Brum do Canto,António de Macedo,Paolo Rocha,João César Monteiro,João Botelho jaMaria de Medeiros.[204][205]
Filminäitlejatest saavutas rahvusvahelise tuntuseJoaquim de Almeida, kes mängis ka mitmesHollywoodi filmis.[205] Viimastel aastatel on ameerika filmidesJeesuse rollis üles astunud portugali näitlejaDiogo Morgado.
Pastéis de Belém on üks tüüpilisi Portugali maiustusiPortveini degusteerimise ruum veinimõisas
Portugali köök on mitmekesine ja eri regioonides on levinud erinevad road, kuid väga olulisel kohal on seal kala. Portugallased söövad palju kuivatatudturska (portugali keelesbacalhau), millest toidu valmistamiseks on nii palju retsepte, et aasta igaks päevaks võib valmistada erineva roa kuivatatud tursast ja retsepte jääb veel ülegi. Muud populaarsed kalaroad on grillitudsardiinid jacaldeirada, mis kujutab endast kartulitest ja kalast valmistatudhautist. Liharoogades kasutavad portugallased nii sea-, veise-, lamba- kui ka linnuliha. Tüüpilised portugali liharoad oncozido à portuguesa (liha-juurviljahautis),feijoada (oahautis sea- või loomalihaga),frango de churrasco (röstitud kana teravas kastmes),leitão assado (röstitud põrsas) andcarne de porco à alentejana (marineeritud sealiha karpide, kartuli ja koriandriga). Portugali põhjaosas on väga populaarsed roadarroz de sarrabulho (seaveres hautatud riis sealihatükkidega) võiarroz de cabidela (kanaveres hautatud riis kanalihatükkidega).[206][207][208][209]
Traditsiooniline portugali kiirtoit onPortost päritfrancesinha (teatud tüüpi soe võileib), üle riigi on levinud kabifanas (võileib grillitud sealihaga) japrego (võileib grillitud loomalihaga).
Portugali kondiitrikunst on alguse saanud keskaegsetest kloostritest; neid oli riigis rohkesti. Kloostrid, kus oli kasutada vaid piiratud hulgal koostisosi (enamasti mandlid, jahu, kanamunad ja mingi alkohol), suutsid sellest napist toorainest luua hämmastavalt laias valikus küpsetisi, mille headeks näideteks onLissabonist päritpastéis de Belém (ehkpastéis de nata)[210] jaAveirost päritovos moles de Aveiro.[211]
Portugali riiklikud tähtpäevad sisaldavad nii katoliiklikke kirikupühi kui ka kohaliku ja riikliku tähtsusega ilmalikke pühi. Neist onriigipühade staatuses järgmised:[213]
uusaasta ehk neitsi Maarja püha (Solenidade de Santa Maria, Mãe de Deus) – 1. jaanuar;
neitsi Maarja taevamineku püha (Assunção de Nossa Senhora) – 15. august;
neitsi Maarja pärispatuta saamise püha (Imaculada Conceição) – 8. detsember;
esimene jõulupüha ehk Issanda sündimise püha (Natal do Senhor) – 25. detsember.
Enne 2013. aastat olid riigipühad kaIssanda ihu ja vere suurpüha (Corpo de Deus, liikuv püha), vabariigi asutamise päev (Implantação da República, 5. oktoober),pühakutepäev (Dia de Todos-os-Santos, 1. november) ja iseseisvuse taastamise päev (Restauração da Independência, 1. detsember), kuid 2012. aastal tühistas valitsus need majanduskriisi tõttu.
Portugali jalgpalli kõrgliiga suurimad ja edukaimadjalgpalliklubid onSL Benfica,FC Porto jaSporting CP. Koos tuntakse neid ka nimetuseos três grandes ('kolm suurt') all. UEFA korraldatud klubide võistlustel on nad kokku võitnud kaheksa tiitlit, osalenud finaalmängudes ja jõudnud peaaegu igal hooajal tõenäoliste tiitlipretendentide sekka.
Lisaks jalgpallile võistlevad paljud Portugali spordiklubid, nende seas "kolm suurt", erineva eduga ka sellistel spordialadel nagurulluisuhoki,korvpall,käsipall,võrkpall jafutsal.
Portugalil on edukas rulluisuhoki meeskond, mis on võitnud 15 korral maailma karika ja tulnud 20 korral Euroopa meistriks. Selle tulemusega on Portugal nii Euroopa kui ka maailma arvestuses kõige enam tiitleid võitnud riik. Kõige edukamad Portugal rulluisuhokiklubid on olnud FC Porto, SL Benfica, Lissaboni Sporting jaÓquei de Barcelos.
Portugali ragbi liidu koondis kvalifitseerus ootamatult 2007. aasta ragbi liidu maailma karikavõistlustele, olles esimene amatööride meeskond, kes elukutseliste ragbi ajaloos on sinna välja jõudnud.Portugali seitsmeragbi koondis on samuti hästi esinenud, saades Euroopa üheks tugevaimaks meeskonnaks ja tõestades oma headust mitmel korral Euroopa meistrina.
Ratsaspordis on Portugali sportlased silma paistnudhobupallis, kus nad võitsid seni ainsad, 2006. aastal toimunud hobupalli-pato maailmameistrivõistlused ning tulid kolmandale kohale hobupalli esimestel maailma karikavõistlustel, mis toimusid 2008. aastal PortugalisPonte de Limas. Mitmeid võite on saavutatudworking equitation-ratsutamises.
Portugali rahvusspordiks võib pidada kahärjavõitlust, mis erineb märkimisväärselt selle spordiala hispaania versioonist. Portugali härjavõitleja, kes kannab tavaliselt 18. sajandi stiilis kuube ja kolmnurkset kübarat, ratsutab hobuse seljas ega püüa härga tappa. Härja sarved on hobuse kaitsmiseks sageli kinni kaetud. Hobusel härjavõitlejale järgnevad jalgsi noormehed (forcados), kes püüavad härjale paljakäsi vastu astuda.[214]
.jpg)
_(9307363528).jpg)
.jpg)
_-_Jul_2008.jpg)
_2_(4928227584)_(3).jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
_-_Lissabon_Museu_Nacional_de_Arte_Antiga_19-10-2010_16-12-61.jpg)
.jpg)
.jpg)
