Poliitiliseks liikumiseks võib lugeda igat inimeste organiseeritud gruppi, kes tegeleb mingil määralpoliitikaga ja osaleb ise poliitikas.
Nendeks võivad olla:
Poliitikas osalejate tüübid on (aktiivsuse järjekorras):
- revolutsionäärid – kasutavad vägivalda riigikorra vastu;
- protestijad – korraldavad meeleavaldusi, keelduvad täitmast teatud seadusi;
- parteiaktivistid – parteiliikmed, kes tegelevad parteipoliitika loomise ja kujundamisega, osalevadvalimistel;
- kogukonnaaktivistid – aktiivsed kohalike probleemide lahendamisel;
- "suhtlejad" (inglise keelescommunicators) – kirjutavad ajakirjanduses, on poliitikast teadlikud ja osalevad poliitilistesdiskussioonides;
- lepingulisedspetsialistid – aitavad kohalikke või riiklike ametnikke teatud kindlate probleemide lahendamisel;
- hääletajad;
- toetajad ja patrioodid – maksavadmakse, armastavadisamaad;
- mitteaktiivsed.
Poliitiline sotsialiseerumine on protsess, mille käigus inimene omandab oma orientatsioonid (kognitiivsed, afektiivsed, hinnangulised) poliitilise maailma suhtes.
Poliitilise sotsialiseerumise mõjutajad:
- perekond – esimene ja kõige kauakestvam poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Näiteks: USA-s võib olla juba 7-aastane laps pooldada vanemate eelistatud parteid.Türannist isa võib last poliitikas mitte osalema julgustada;
- kool – riigi jaoks tähtsaim poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Näiteks:autoriteetne õpetaja, õpetuse sisu on riigi enda määrata;
- tutvusringkond – inimene võtab pikapeale omaks, mida teisedtemasarnased inimesed mõtlevad.Hiinas tuli poliitikat sõpradega arutada, et seda, kes teisiti mõtleb, saaks ümber veenda;
- meedia jakultuur – kuna poliitika onsubjektiivne, on ka selle kajastamine meedias subjektiivne. Iga partei proovib läbi suruda oma arvamust. Samuti saab kultuuri kaudu kujundada inimeste poliitilist orientatsiooni. Näiteks:tsensuur, kinodes teatud filmide näitamine, räppmuusika;
- sündmused – näiteks: mingi tegevus ühe riigi poolt kujundab inimeste arvamust tollest riigist, näitekssõda japatsifism.
