Piroplasmoos ehkbabesioos onhemolüütilise aneemiaga kulgev raske haigus, mille põhjustajaks on verepunalibledes parasiteeriv ainurakne. Haigus levibpuukide vahendusel ning kujutab ohtu eelkõige lemmikloomadele. Puugi kui haigustekitaja kandja ehksiirutaja toitumisel satuvad haigustekitajad looma organismi, kus need kinnituvad pärast nakatumist erütrotsüütidele.[1]
Kuigi haiguse peamine levikuala on Lõuna-Euroopa, Aasia, Ameerika (v.a külmemad alad) ja Aafrika, siis kliima muutusega ja lemmikloomade reisimise ja impordiga on haigustekitajad liikunud enam Ida-Euroopasse. Poolas, Leedus ja Lätis on haigustekitaja kohalikult kinnitatud; Eestis registreeritud haigusjuhud on valdavalt seotud eelneva reisimise ajalooga[viide?][2].
Haiguse tõttu tekib punaliblede enneaegne lagunemine ehkhemolüüs – sellest tuleneb kehvveresus ehkaneemia. Erütrotsüütide lagunemise tagajärjel väheneb ka verehemoglobiinisisaldus. See kutsubki esile sekundaarsete kliiniliste tunnuste tekke.Väga sagedasti esimene kliiniline tunnus, mida omanikud märkavad on tumepruun või isegi verine uriin, mis on hemolüüsi tagajärjel. Loomad võivad muutuda loiuks, keelduda söögist, nende limaskestad muutuda kollakaks; rasketel juhtudel loomad kollabeeruvad ja võivad hakata krambitama.
Aneemiale järgnevad sümptomid:
Raskematel juhtudel on piroplasmoos surmav.[3]
Piroplasmoosi diagnoosimiseks tehakse vereproov, kus määratakse haigustekitaja olemasolu. Raske haiguse ravi on komplitseeritud, sest spetsiifiline ravim, mis babeesiaid hävitaks, võib olla raskesti kättesaadav. Lisaks tuleb tegeleda muude kõrvalnähtudega, mida tekitab äge hemolüüs. Ravi õigeaegne alustamine on väga oluline.[3]
Piroplasmoosi vältimine sõltub eelkõige haigust siirutavate puukide tõrjumisest. Haiguse vastu on ka vaktsiin, kuid see pole kuigi tõhus.