Päikesepaisteliseilmaga tekitavad maapinna kohal selle ebaühtlase soojenemise tõttu, ebapüsivas vertikaalses tasakaalus oleva õhumassi puhul, tõusvad õhuvoolud. Soojem ja niiskemõhk jaheneb tõustesadiabaatiliselt (1 °C / 100 meetri kohta) ning kui tõusva õhutemperatuur on langenud sedavõrd, et selles olev niiskus hakkab kondenseeruma (tõusev õhuhulk jõudis küllastuspiirini), siis hakkab tekkima nähtav pilv.
Kihtpilved tekivad kaõhumassideadvektiivsel liikumisel. Soe õhk libiseb jahedama õhumassi kohale ning hakkab seal jahenema.
Tänapäeval kasutatakse enim morfoloogilist klassifikatsiooni, mille pakkus1802. aasta lõpus või1803. aasta alguses välja harrastusmeteoroloogLuke Howard. See sarnanebLinné binaarse nomenklatuuriga.[1]
Algselt jaotati pilved neljaks grupiks (modifikatsiooniks), mida tänapäeval nimetatakse klassideks. Neli algset gruppi olidrünkpilved (Cumulus),kihtpilved (Stratus),kiudpilved (Cirrus) ning sajupilved (Nimbus); neist viimast enam eraldi klassiks ei loeta.
Nüüdisajal liigitatakse pilved nende moodustumise, välimuse ja aluse kõrguse järgi kaheks kategooriaks (kihilised jakonvektiivsed pilved), neljaks klassiks (alumised, keskmised ja kõrged pilved ning konvektiivse (vertikaalse) arenguga pilved) ja kümneks põhiliigiks.[1]
