| Pietro da Cortona | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Pietro Berrettini |
| Sündinud | 1. november1596 Cortona |
| Surnud | 16. mai1669 Rooma |
| Rahvus | itaallane |
| Tegevusala | kunstnik,arhitekt |
| Kunstivool | barokk |
Pietro da Cortona (kodanikunimegaPietro Berrettini;1. november1596Cortona –16. mai1669Rooma) oli Itaaliabarokiajastu maalikunstnik ja arhitekt.[1]
Cortona töötas peamiselt Roomas, kuid kaFirenzes. Ta oli omal ajal tunnustatud maalikunstnik ja arhitekt ning koosGian Lorenzo Bernini jaFrancesco Borrominiga üks juhtivaid Rooma barokiajastu arhitekte. Pietro da Cortona oli ka viljakasfreskomaalija, kes on oma laemaalingutega kaunistanud mitmeid villasidItaalias.[viide?]
Pietro da Cortona sündisToscana väikelinnasCortonas käsitööliste peres. Tema isa oli osav müürsepp, kes andis pojale esmased kunstiteadmised, õpetades teda joonistama ja maalima.[1] Kunstnikuteed alustas Cortona Firenzes, kus õppisAndrea Commodi jaBaccio Ciarpi käe all maalima. Noore Cortona maalide temaatikat ja värvivalikut on palju mõjutanudPeter Paul Rubens,Giovanni Lanfranco,Guercino (Giovanni Francesco Barbieri) jaSimon Vouet. Cortona varajastes maalides kerkivad esile tumedamad toonid ning alles hilisemates töödes hakkab domineerima värvirohkus.[2] Cortona maalid on jõulised ja figuurirohked ning peamiseltmütoloogilise sisuga. Jõulisuse ja värvirohkuse tõttu peetakse teda koos oma eeskuju Guercinoga Itaalia kõrgbaroki loojateks. Cortona toob oma teostes esile erinevuse Itaalia ningHispaania jaPrantsusmaa kunsti vahel. Nimelt olid Itaalia mõjukad inimesed end alati Rooma mütoloogiliste kangelastena kujutanud, Hispaania ja Prantsusmaa kunstis esines seda aga harva, sest seal eelistati end iseendana näidata.[3] Tänu Cortona kuulsusele ja andele valiti ta aastatel1634–1638 Rooma juhtiva akadeemia San Luca presidendiks.[4] Cortonal oli elu jooksul mitmeid õpilasi. Olles juba kõrgemas eas, andis ta neile oma töid lõpetada. Tema tuntumate õpilaste hulka kuuluvadLazzaro Baldi jaCiro Ferri, kellest said hiljem kuulsadmaalikunstnikud jaskulptorid.[2]
Cortona kolisRooma1613. aastal, olles siis veel võrdlemisi tundmatu kunstnik. Roomas õpetas teda algulCassiano dal Pozzo, kes andis talle lugedaantiikkirjandust, millest Cortona hiljem oma teostessemotiive võttis. Roomas kujunes välja tema maalide temaatika ja stiil, milleks olid enamasti Rooma antiiklegendide põhjal valminudtaiesed. Cortona ei olnud oma esimesel Rooma perioodil eriti kuulus. Ta maalis ja õppis, aga laiemat tuntust veel ei saavutanud. Tema murranguliseks teoseks kujunes "Polyxena ohverdus", mille lõi1623. aastal. See äratas tähelepanu ning viis ta kokku paavstUrbanus VIIIga. Üsna pea tutvus ta ka Barberini perekonnaga, kes jäi Cortona patrooniks pikaks ajaks. Cortona põhitöö Barberini perekonnale oli Palazzo Barberini laefresko, mille ta 1630. aastatel maalis. Laemaalil on kujutatud taevariiki koos Minervaga, kes takistab hiiglasi sinna tulemast. Laemaalingu keskel on lendlevad mesilased, mille kaudu väljendatakse Barberinide tunnusmärgina perekonna jumalikku staatust.[5] Cortona laefresko avaldab muljet oma ruumiliste mõõtmetega: jääb mulje, justkui oleks taevas avatud, ning tekib ruumiline pilt.
Pietro da Cortona tegi elu jooksul veel mitmeid laemaale. Näiteks 1650. aastatel tegeles ta kardinal Giambattista Phamphili villa laemaalingutega, maalides sinna "Aenease eksirännaku" viimase osa, kus Aenas maabub pärast Trooja hävimist Itaalias, vallutab koos kaaslastega Latiumi ning paneb aluse Juliuste suguvõsale.[6] Laemaalide suurus või väiksus näitab mütoloogilise jutustuse tähtsust, et rõhutada ühe või teise loo olulisust. "Aenaese eksirännaku" maalimisel on Cortona toetunud põhiliselt jutustusele, kandes Aenase legendi ühelt maalilt teisele. Cortona on teinud ka Santa Maria Vallicella freskod, mille kallal töötas ta aastatel1647–1651.
_-_WGA17687.jpg)
Pietro da Cortona põhiliseks rivaaliks ja kolleegiks kujunes Andrea Sacchi. Sacchile meeldis taieseid vähemate figuuridega maalida, et näidata nende tegelaste inimlikkutragöödiat, mis erines Cortona tehnikast märkimisväärselt.[7] Cortona kaasaegsed on tema maalidele ette heitnud liigset pateetilisust ja figuurirohkust, mis jätvat vaataja külmaks ega tekitavat mingit emotsiooni või tundeliigutust ning mis ei vasta seegabarokk-kunsti ootustele.
Pietro da Cortona tegutses kaarhitektina. Koos Borromini jaBerniniga oli ta üks Rooma juhtarhitekte, kes projekteeris niikirikuid kui kavillasid. Cortona avaldas arhitektina juba varakult muljet Rooma kõrgaadlile. Tema esimesed teosed jäljendasid antiigi jakõrgrenessansi teoseid ning Raffaeli maali "Galatea" koopia äratas huvi Rooma pankuris Marcello Sacchettis. Cortona sai Sacchetti juures arhitektina tööd ning tema esimeseks ülesandeks oli Sacchetti perekonnale Villa del Pignetto projekteerimine, mis on tänapäevaks hävinud. Hoones eri tasapindade kujutamine viitabAntiik-Rooma Praeneste pühamule ning teljelisust rõhutav põhiplaan Palladiole.[8]Projekt nägi ette mitmeidterrasse,grotte ning kaarduvattreppi, mille suursugusus viitab Firenzemaneristi Bernardo Bountalenti eeskujule.[8]
_01.jpg)
Cortona arhitektuuri tähtteoste hulka kuulub 1634. aastal laiendama hakatud Accademia di Santi Luca e Martina kirikukrüpt, mille plaani pidi ta täielikult muutma, kui selgus, et kirikus olid püha Martina jäänused. Barberini laskis Cortona projekti järgi ehitada täiesti uue kiriku, mis loodi 1644. aastal[viide?] ning mille interjöör valmis 1655. aastal[viide?]. Cortona kasutas Martina kirikusKreeka risti, mille kõik otsad lõppevadapsiidiga. Võlvid on kirikus rikkalikult dekoreeritud, kasutatud on niiPanteonikassettlae monoliitset struktuuri kui kaPeetri kiriku ribide põhimõtet. Martina kirikufassaad on kergelt kaardus – sama võtet kasutas Cortona ka Villa Sacchetti juures. Kaardusfassaad on kooskõlas kiriku siseruumiga, olles siseseintegaparalleelselt kumer.[viide?]
Arhitektina kavandas Cortona kaLouvre'i idafassaadi, kuid tema projekt ei osutunud valituks.[9]
Pietro da Cortona on jätnud kunstiajalukku jälje kui kõrgbaroki esindaja. Tema jõulised ja liikuvad figuurid annavad hästi edasi suursugusust ja võimsat atmosfääri, mida tol ajal kunstnikult oodati. Kuigi Cortona kaasaegsed kunstikriitikud on talle ette heitnud liigset figuurirohkust ja pateetilisust, on tema laefreskod, ajastule kohaselt antiikmütoloogilise sisuga võimsad ja kolossaalsed teosed, muutunud 17. sajandi lõpuks eeskujuks Euroopa pompoossetele dekoratsioonidele, mida leidub nii Madridis, Viinis kui ka Londonis.[10] Cortona kui arhitekti tööd olid suursugused ja massiivsed, lähtudes samas ka Rooma lihtsusest. Santi Luca e Martina kiriku siseviimistlus ja fassaadi lahendus teevad kirikust esimese isikupärase kõrgbaroki näite.[11]
