Peruu (ametlikultPeruu Vabariik (República del Perú)) on riikLõuna-AmeerikasVaikse ookeani rannikul. Põhjas ulatub territoorium peaaegu ekvaatorini (puudu jääb vaid 4,3km). See piirneb põhjasEcuadori jaColombiaga, idasBrasiiliaga, kaguosasBoliiviaga, lõunasTšiiliga ning lõuna ja lääne suunalVaikse ookeaniga.[4] Kogu maad läbivad selgroonaAndid. Peruu on ülisuure loodusrikkusega riik, mille elupaikade ulatus ulatub läänes Vaikse ookeani rannikuala kuivadest tasandikest kuni troopilise Amasoonia vihmametsaniAmazonase jõega.[5] Amazonase jõgi on 6872km pikk ja ühtlasi ka maailma pikim jõgi.[6] Peruus elab üle 32 miljoni inimese ning riigi pealinn ja suurim linn onLima. Suuremad linnad onArequipa,Callao,Trujillo,Chiclayo jaIquitos. Kagupiiril asuvatLa Rinconada linna peetakse maailma kõrgeimaks (5100m). Pindalaga 1 285 216 km² on Peruu maailma suuruselt 19. jaLõuna-Ameerika suuruselt kolmas riik.[7]
Hispaania vallutas piirkonna16. sajandil ning keiserKarl V rajasPeruu asekuningriigi, mille keskus oli Limas ja mis hõlmas suurt osa Lõuna-Ameerikast. Kõrgharidust hakati Ameerikas andma just Peruus, kui 1551. aastal loodi LimasSan Marcose ülikool, mis on Ameerikate vanim ülikool.
Peruu kuulutas iseseisvuse välja 1821. aastal ning pärastBernardo O'Higginsi,José de San Martíni jaSimón Bolívari sõjakäike ning otsustavatAyacucho lahingut saavutas see 1824. aastal lõpliku iseseisvuse. Järgnes poliitiline ebastabiilsus, mis stabiliseerus mõneks ajaks19. sajandi keskel tänuguaano ekspordile, ent see periood lõppesVaikse ookeani sõjaga.20. sajandil vaheldusid Peruu ajaloos sotsiaalne ja poliitiline ebastabiilsus, sissiliikumised ning majanduslikud tõusud ja langused. 1990. aastatel suunas autoritaarne presidentAlberto Fujimori koos nõunikuVladimiro Montesinosega riigi neoliberaalsele kursile, mis jättis sügava jälje Peruu poliitilisse kultuuri. 2000. aastad tähistasid majanduse kasvu ja vaesuse vähenemist, kuid 2010. aastatel kerkisid taas esile poliitilised ja ühiskondlikud probleemid, millele andsid hoogukoroonapandeemia ja 2022. aastal puhkenud poliitiline kriis.
Peruu lääneservas on väga kuiva kõrbelise kliimaga kitsas rannikumadalik (Costa), riigi keskosas laiuvad Andide mäeahelikud ja kõrglavad (Sierra), maa idaossa ulatubAmazonase ülemjooksuvihmamets (Selva, ka Oriente). Riigi kõrgeim tipp onHuascarán (6768m), mida ümbritseb samanimelinerahvuspark. Lääne-Kordiljeerides on ka kõrgeid tegevvulkaane (Misti, 5821m), esineb tugevaid maavärinaid. Boliivia piiril kõrgel kiltmaal (Puna) on Peruu suurim järvTiticaca. Peruus asub 4% planeedi mageveest.
21. sajandil on Peruusmetsatustumise vähendamiseks võetud aktiivseid meetmeid. Metsatustumise määr vähenes 250 000 hektarilt 2001. aastal 150 000 hektarini 2005. aastal. 2010. aastal on metsade raadamine eeldatavasti vähenenud 90 000 hektarini aastas ning 2021. aastaks oli eesmärk metsade hävimine nullmäärani jõuda.[9]
Peruu jaguneb 25 piirkonnaks (región). Piirkonnad jagunevad provintsideks (provincia), need omakorda ringkondadeks (distrito).Lima provints ei kuulu ühtegi piirkonda.
32 miljoni elanikuga Peruu on Lõuna-Ameerika suuruselt neljas riik.[10] Keskmine eluiga (2015–2020) on naistel 79,18 aastat ja meestel 73,71 aastat.[11] Peruu demograafiline kasvutempo langes aastatel 1950–2000 2,6%-lt 1,6%-ni; rahvaarv peaks 2050. aastal jõudma umbes 42 miljonini. Peruu 1940. aasta rahvaloenduse kohaselt elas Peruus seitse miljonit elanikku.[12] Rahvastiku kasv aastas on 1,58% (2020). Peruule ennustatakse tulevikus iibe langust.
2017. aasta seisuga elas 79,3% rahvastikust linna- ja 20,7% maapiirkondades.[13] Suuremate linnade hulka kuuluvad Lima pealinna piirkond (kus elab üle 9,8 miljoni inimese), Arequipa, Trujillo, Chiclayo, Piura, Iquitos, Cusco, Chimbote ja Huancayo; kõigis neis oli 2007. aasta rahvaloenduse ajal üle 250 000 elaniku.[14] Peruus on 15 puutumatut ameerika hõimu.[15]
Inimarengu indeks on 2019. aasta seisuga 0,759. See annab Peruule maailmas 82. koha ja paigutab riigi kõrge inimarenguga riikide hulka. Võrdluseks Eesti inimarengu indeks on 0,882 ja see tähendab 30. kohta maailmas.[16]
Immigrantide osatähtsus riigi rahvastikus on 2,4%, immigrantide peamised päritoluriigid onVenezuela,USA jaHiina.[17]
Peruu 1993. aasta põhiseaduse kohaselt on Peruu ametlikud keeledhispaania,ketšua ja muud põliskeeled piirkondades, kus need on ülekaalus. Hispaania keelt räägib emakeelena 82,6% elanikkonnast, ketšua keelt 13,9% ja aimarat 1,7%, ülejäänud keeli räägib emakeelena vaid 1,8% rahvastikust.[19]
Valitsus kasutab hispaania keelt ning see on riigi tavakeel, mida kasutatakse nii meedias kui ka haridussüsteemides ja kaubanduses. Andide mägismaal elavad ameeriklased räägivad ketšua ja aimara keelt ning erinevad etniliselt mitmekesistest põlisrahvastest, kes elavad Andide idapoolsel küljel ja Amazonase jõgikonnaga külgnevatel troopilistel madalikel. Peruu geograafilisi piirkondi peegeldab keeleline lõhe rannikul, kus hispaania keel domineerib rohkem Ameerika keelte ning mägismaade elanike mitmekesisemate traditsiooniliste kultuuride üle. Andidest ida pool asuvad põliselanikud räägivad eri keeli ja murdeid. Mõni neist rühmadest räägib endiselt traditsioonilisi põliskeeli, teiste hõimude keeled on aga peaaegu täielikult moondunud hispaania keeleks. Riigikoolides tehakse aina enam pingutusi ketšua keele õpetamiseks. Peruu Amazonases räägitakse arvukalt põliselanike keeli, sealhulgasašaninka,bora jaaguaruna keelt.[20]
Peruukirjaoskuse määr oli 2007. aastal hinnanguliselt 92,9%; maapiirkondades oli see määr madalam (80,3%) kui linnapiirkondades (96,3%). Põhi- ja keskharidus on riigikoolides kohustuslik ja tasuta. Hispaania koloniaalimpeeriumi ajal 12. mail 1551 asutatudSan Marcose ülikool on esimene ametlikult asutatud ja vanim pidevalt töötav ülikoolAmeerikas.[21][22]
Rooma katoliiklus on Peruus olnud domineeriv usk sajandeid, ehkki põlise traditsiooni sünkretismi kõrge tasemega. 2017. aasta rahvaloenduse seisuga kirjeldas 76% üle 12-aastastest elanikest end katoliiklasena, 14,1% evangeelsena, 4,8% protestantide, juutide, mormooninide ja Jehoova tunnistajatena ning 5,1% mittereligioossetena. Enamikul linnadest ja küladest on oma ametlik kirik või katedraal ja kaitsepühak.[23]
Vladimir Kuzmištšev, "Päikesepoegade riik. Jutustus inkade impeeriumi loomisest, hiilgusest ja langusest". Vene keelest tõlkinudTarmo Kulmar, värsid tõlkinud A. Kriiska.Valgus,Tallinn 1985, 232 lk; raamat sisaldab ka tõlkija koostatud ketšua-eesti terminite lühisõnastikku.
Juri Berezkin, "Uusi fakte ja hüpoteese Muinas-Peruust. Jutustus inkade-eelsetest kultuuridest". Vene keelest tõlkinud Tarmo Kulmar. Valgus, Tallinn 1986, 72 lk.
Anthony F. Aveni, "Ridade vahel. Nazca hiiglaslike maapinnajoonistuste saladus" (Between the lines: the mystery of the giant drawings of ancient Nazca, Peru). Inglise keelest tõlkinudPeedu Haaslava. KirjastusSinisukk, Tallinn 2003, 250 lk;ISBN 9985735757.
.svg)
