 | See artikkelootabkeeletoimetamist.(August 2020) Kui oskad, siis palun aitaartiklit keeleliselt parandada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Peregriin (ladina keelesperegrinus) ehkRooma riigi territooriumil elanud isik, kes ei olnudRooma kodanik.[1]
Peregriin tuleb ladina sõnadestper +ager – 'need, kes elavad väljaspoolRooma linna ümbritsevat territooriumi,ager Romanust'.[2] Nende õiguslik seisund oli siiski parem kui tingimusteta alistatud rahvastel,dediticius'tel.[3] Peregriinidel oli ka Rooma riigi elanike hulka kuuludes lubatud edasi kasutada oma õigust ja tavasid, v.a suhetes roomlastega. Roomlaste ja peregriinide vahelisi vaidlusi lahendas neile määratud erimagistraat –praetor peregrinus spetsiaalse õiguse,ius gentiumi (rahvaste õigus) kohaselt.[4]Praetor peregrinus'e ametikoht loodi aastal242 eKr. Peregriinide preetori ediktid sisaldasid laialdaselt Rooma riigi aladel elavate mittekodanike endi õiguspõhimõtteid ja instituute ning kujundasid sellegaius gentiumit.[5]
Roomaius gentium ehk rahvaste õigus laiemas tähenduses kehtis Rooma juristide arusaama kohaselt kõigi inimeste suhtes hoolimata nende rahvusest või kodakondsusest. Roomaius gentium järgis rahvusvahelise kaubanduse vajadusi ning selles ei pidanud tegema vormelitega tehingud, selle asemel piisas sageli vormivabast kokkuleppest. Kuigiius gentium kasvas väljaius naturale’st, loomuõigusest, leidus Roomaius gentium'is ka norme, mis olid küll inimloomuse vastased, ent sellest hoolimata kehtisid paljude rahvaste juures (naguorjapidamine).[6][7]
Rahvaste õiguse kasutamise eesmärk oli Rooma kodanikke kaitsta nende eraõiguslikes suhetes mittekodanikega.Ius gentium kehtis vaid Rooma riigi territooriumil.[8]