1914. aastal, kui puhkesEsimene maailmasõda, kutsuti Hindenburg teenistusse tagasi ning määrati koosErich LudendorffigaIdarinnet juhtima. Üheskoos võitsidki nadTannenbergi lahingu ning kindlustasidVenemaa pealetungi peatamise. Novembris 1914 määrati Hindenburg Idarinde juhatajaks ning ta saifeldmarssali aukraadi.1914–1916 saavutati tema juhtimisel olulisi võite. Ta sai Saksamaal populaarseks ning sellele aitas kaasa riigipropaganda, mis vajas edukuse ja preisilikumilitarismi sümbolit.
1916. aasta30. augustil määrati Hindenburg Saksamaa keisririigi sõjavägede peastaabi ülemaks ning ta alustas taas koostööd Ludendorffiga. Kuid1918. aastal, kui oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud, puhkesid Ludendorffi ja Hindenburgi vahel erimeelsused. Ludendorff soovitas esialgu relvarahu, siis aga otsustas end sellega mitte siduda ning astus tagasi. Hindenburg otsustas aga postile edasi jääda ning püüda võimalikult häid alistumistingimusi välja kaubelda. Ta saavutas keiserWilhelm II troonist loobumise ning jäi peastaabi juhiks kuni sõja lõpuni. Siis läks ta uuesti erru ning plaanis avalikust elust täielikult tagasi tõmbuda.
Kuid1925. aastal toimunud presidendivalimistel polnud ühtegi tugevat kandidaati ning lõpuks plaaniti ametisse seadakompromisskandidaatWilhelm Marx. Too ei sobinud aga konservatiividele ning need hakkasid Hindenburgi keelitama, et ta oma kandidatuuri üles seaks. Lõpuks Hindenburg nõustuski ning võitis sõltumatu kandidaadina valimised.
Hindenburg oli küllmonarhist, kuid presidendina ei teinud ta midagi, et valmistuda monarhia taastamiseks Saksamaal, jäädes sõjaväelaslikult truuks oma vandeleWeimari vabariigi ees.
President Paul von Hindenburg 1928. aastal
1932 sundisid Hindenburgi lähikondlased, eriti poegOskar von Hindenburg, teda uuesti presidendiks kandideerima, kuna ta oli ainus kandidaat, kes võinuks võitaAdolf Hitlerit. Vana ja haige Hindenburg pidigi sellega nõustuma ning valiti uuesti presidendiks. Talle ei meeldinud Hitler, kuid1933. aasta alguses oli Saksa parteipoliitika tupikusse jooksnud ning Hindenburgil ei jäänud muud üle kui Hitler kantsleriks määrata. Ta lootis, et valitsuse mõõdukad jõud tasakaalustavadnatsionaalsotsialiste, kuid Hitler oskas neist juba mõne kuu möödudes lahti saada.
1934. aastal Hindenburg suri ning vastavalt põhiseadusele sai presidendi kohusetäitjaks kantsler Hitler. Ta korraldas kohe rahvahääletuse, millega 90% häältega kinnitati kantsleri ja riigipea kohtade ühendamine.
.svg)
.svg)
.svg)
_1832h.png)
.svg)
