 | See artikkel räägib vaimulikust; skulptori kohta vaata artiklitPaul Uibopuu (skulptor) |
Paul Uibopuu (7. aprill1910Kuigatsi –2. mai1984Halliste) oli eestivaimulik.
Paul Uibopuu lõpetasTõrva Ühisgümnaasiumi, kus oli õppinud humanitaarharus. Juunis1931 esitas ta palve end vastu võttaTartu Ülikooli usuteaduskonda. Ta eksmatrikuleeriti kolm kordaõppemaksu mittetasumise tõttu.4. juunil1937 lõpetas taTartu Ülikooli usuteaduskonna.26. detsembril1938 ordineeriti ta õpetajaks.
Pärast ordineerimist määrati UibopuuNõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetajaAleksander Kruusi juurde abiõpetajaks.1939. aastal sai temastPüha Jakobi koguduse õpetaja,1941. aastal (pärastjuuniküüditamist) veelKuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja.
PärastII maailmasõja Nõukogude Liidu territooriumile jõudmist mobiliseeriti UibopuuNõukogude armeesse.1943. aasta alguses langes taVelikije Luki allsõjavangi.1. mail1943 oli ta tagasiPüha jaKuressaare koguduse õpetaja. Rinde lähenemisel oli ka Uibopuul kavatsus kodumaalt lahkuda, kuid viimast jutlust pidades ei leidnud ta ettevalmistatud materjale üles. Kui ta jutluseks Piibli avas, juhtus see olemaJohannese evangeeliumi 10. peatükk heast karjasest, kes oma lambaid maha ei jäta; ning Uibopuu jäi Eestisse.
Aastatel1947–1953 oli taValga Peetri-Luke koguduse õpetaja. Ta arreteeriti valekaebuse põhjal ning oli üle kahe aastaMurru vanglas.
Aastatel1955–1961 oli UibopuuAvinurme jaTudulinna koguduse õpetaja ning1961–1979Halliste Püha Anna koguduse õpetaja, hooldades ühtlasi kaKarksi jaMõisaküla kogudust; aastatel1979–1980 oli taUrvaste Püha Urbanuse koguduse õpetaja.
1980. aastal jäi Uibopuuemerituuri ja elas surmaniHallistes. Ta suri1984. aastal ning on maetudHalliste surnuaeda.[1]