McCartneyt peetakse20. sajandi üheks suurimaks levimuusikuks[viide?] japopmuusika ajaloo edukaimaks heliloojaks[viide?]. Ameerika Ühendriikidesinglite edetabeli esikohal on ta figureerinud kokku 29 korral[viide?]: 20 korda The Beatlesi liikmena, ülejäänud kas ansambliWings liikme või sooloartistina. Kokku on McCartney (kaas-)kirjutanud üle 50 laulu, mis on jõudnud muusikaedetabelis singlimüügi esikohale[viide?] (eri esitajatelt, sageli samade lugude töötlustega), ja üle 100 laulu, mis on jõudnud edetabelites esikümnesse. Muusikuna on ta võrdselt tunnustatud nii laulja, bassimängija, kitarristi, klahvpillimängija kui ka trummarina.
Kõrgest east hoolimata on ta praegugi peaaegu sama populaarne kui viimasel 35 aastal. Peale muusikukarjääri on ta tegev kunstniku ning ühiskondliku aktivistina, kes võitleb maamiinide keelustamise jataimetoitluse eest.
McCartney sündis 18. juunil 1942 Waltoni haiglasLiverpoolis. Ansambli The Beatles biograafiBob Spitzi sõnade kohaselt oli tema ema Mary McCartney (neiupõlvenimega Mohin) samas haiglas 12 aastat varem omandanud õe kutse.[1] Tema isa James "Jim" McCartney oliteise maailmasõja ajal vabatahtlik tuletõrjuja ega viibinud seetõttu poja sünni juures.[1] Paulil on vendMike McGear, sündinud 7. jaanuaril 1944. Kuna ema olikatoliiklane, ristiti mõlemad pojad katoliku usu kommete järgi. BiograafBarry Milesi sõnul ei mänginud religioon nende kasvatuses mingit rolli, sest isa Jim oli endisestprotestandistagnostik.[2]
Paul McCartney lapsepõlvekodu 20 Forthlin Road on tänapäeval muutunud turismiatraktsiooniks
McCartney läks 1947. aastal Stockton Wood Roadi algkooli ja 1952. aastal Joseph Williamsi põhikooli,[3] kus sooritas 1953. aastal11-pluss eksami ja pääses sellegaLiverpooli Instituuti. Tol korral läbis selle eksami ainult neli õpilast 90-st.[4] Paul tutvusGeorge Harrisoniga aastal 1954, kui sõitis kodustSpeke äärelinnas bussiga Liverpooli Instituuti.[5] Harisson oli samuti eksamid läbinud ja sai seega minna humanitaargümnaasiumi, mitte tavalisse keskkooli, kus käis enamik õpilasi kuni tööealiseks saamiseni.[6]
McCartneyd kolisid 1955. aastalAllertoni aadressile20 Forthlin Road, kuhu nad jäid elama 1964. aastani.[7] Paul oli oma perekonnas esimene, kel oli auto. Tema ema Mary töötasämmaemandana ja sõitis tööle jalgrattaga, Pauli mälestuste järgi mõnikord isegi kell kolm hommikul, kui tänavaid kattis paks lumekiht.[8] Mary suri 31. oktoobril 1956embolismi tõttu, mis oli tekkinud pärastmastektoomiatrinnavähi leviku peatamiseks.[9] Ema kaotus oli hiljem ühendav tegur tema jaJohn Lennoni vahel, kelle ema Julia suri, kui ta oli 17-aastane.[10]
McCartney isa mängistrompetit jaklaverit, juhtis 1920. aastatel isegi Jim Mac's Jazz Bandi ning julgustas poega muusikaga tegelema. Tal oli elutoas North Endi muusikapoest ostetudEpsteinipianiino.[11] Tema isa Joe McCartney mängisEstuubat.[12] Jim McCartney juhtis tähelepanu raadios mängivate laulude bassiga lõikudele ja viis oma poja kohalike brassbändide kontsertidele.[13] Ta kinkis Paulile 14. sünnipäevaks nikkelkattega trompeti,[14] kuid kuirock'n'rollRadio Luxembourgis populaarseks muutus,[15] vahetas ta selle 15 naela maksvaFramus Zenithi (mudel 17)akustilise kitarri vastu, sest "trompet suus" oleks keeruline laulda.[14] Ta kirjutas Zenithil oma esimese laulu "I Lost My Little Girl" ja klaveril ühe oma varajase viisi, milles sai "When I'm Sixty-Four". Vaatamata isa soovitusele võttis Paul ainult mõne klaveritunni ja eelistas õppida kuulmise järgi.[11] Teda mõjutas tugevalt Ameerikarütm ja bluus ning ta on nimetanudLittle Richardit oma kooliaegseks iidoliks. Esimest korda esines ta avalikultButlinsi puhkelaagri talendivõistlusel, kus esitas laulu "Long Tall Sally".[16]
McCartney kohtus Lennoni ja tema bändi The QuarrymenigaWooltoni Püha Peetri kiriku festivalil 6. juulil 1957.[17] Üsna pea liitus ta bändiga ja tal tekkis Lennoniga lähedane töösuhe. Harrison tuli 1958. aastal kitarristiks ja Lennoni kunstikoolisõberStuart Sutcliffe basskitarristiks 1960. aastal.[18] Beatlesi ajaloolaseMark Lewisohni sõnul olid nad 1960. aasta maiks proovinud mitut nime, muu hulgas Johnny and the Moondogs ja The Silver Beetles. Viimase nime all olid nadJohnny Gentle'i soojendusbändina kaŠotimaal turneel käinud.[19] Nimi The Beatles võeti kasutusele 1960. aasta augusti keskpaigas. TrummarPete Best värvati esimeseks (hiljem viieks kujunenud) etteasteksHamburgisSaksamaal.[20]
Alates 1960. aasta augustist esindas The BeatlesitAllan Williams, kes korraldas neile kahe aasta jooksul korduvalt esinemisi HamburgisBruno Koschmideri klubidesIndra jaKaiserkeller ning Liverpoolis ollesThe Cavern Clubis.[21] Sutcliffe lahkus bändist 1961. aastal ja McCartney hakkas vastumeelselt ise basskitarristiks.[22][23] Hamburgis salvestas The Beatles esimest korda muusikat, mis avaldati: nad olidTony Sheridani singli "My Bonnie" salvestamisel taustabändiks.[24] See salvestis tõi nad hiljemBrian Epsteini huviorbiiti. Epsteinist sai nendemänedžer 1962. aasta jaanuaris ning temast sai üks olulisemaid figuure The Beatlesi arengu ja kommertsedu taga.[25] Sama aasta mais hankis Epstein neile lepingu plaadi salvestamiseksParlophone'iga.[26] Pärast seda, kuiRingo Starr asendas Besti, muutus The Beatles aastal 1963 Ühendkuningriigis ja aastal 1964 USA-s järjest populaarsemaks, sütitades biitlimaaniana tuntud hulluse.[27] McCartney sai Milesi sõnul hüüdnimeks "nunnu Beatle".[28] Aastal 1965 sai kõigist neistBriti impeeriumi ordu liige (MBE).[29]
The Beatles kasutas 1965. aastal oma hiti "Yesterday" salvestamiselkeelpillikvartetti, mis tegi sellest esimese korra, kui nad põimisid oma loomingusseklassikalise muusika elemente.[30] Pärast loo salvestamist võttis McCartney ühendust BBC Radiophonic WorkshopigaMaida Vale'is Londonis ja küsis, kas laulust oleks võimalik salvestada elektroonilist versiooni, kuid ei viinud seda mõtet lõpuni.[31] KunstnikJohn Dunbari korterit külastades võttis McCartney kaasa helilinte, mida ta oli oma tollase tüdruksõbraJane Asheri kodus valmistanud.[32] Lintidele oli miksitud palju laule, muusikapalu ja McCartney enda kommentaare, millestDick James oli tema jaoks demo teinud.[33] Mõjutatuna Ameerikaavangardistlikust muusikustJohn Cage'ist, valmistas McCartney kassetitäieloop'e, salvestades Brenelli magnetofoniga hääli, kitarrihelisid ja bongorütme ning lõikas siis eri linte kokku. Ta mängis linte tagurpidi, kiiremini või aeglasemalt, et saavutada soovitud efekte. Mõnda neist kasutati hiljem The Beatlesi salvestistel, näiteks laulus "Tomorrow Never Knows" (1966). Paul ise viitas lintidele kui elektroonilistele sümfooniatele.[34]
Pärast neli aastat peaaegu vahetpidamata kestnud ringreise ja rohkem kui 1400 rahvusvahelist esinemist[35] andis The Beatles oma viimase kontserdi USA-turnee lõpus 1966. aastal.[36]
Nad jätkasid oma loomingu salvestamist stuudios kuni laialiminekuni 1970. aastal ja sellest ajast pärinevat loomingut peavad mõned kriitikud nende parimaks. Sellel ajal ilmusid innovatiivsed ja mõjukad albumid "Revolver" (1966), "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band" (1967), "The Beatles" (1968) ja "Abbey Road" (1969).[37][38] Aastatel 1963–1970 andis bänd Ühendkuningriigis välja 22 singlit ja 12 albumit, millest 17 singlit ja 11 albumit tõusis edetabelites esikohale.[39] Bänd jõudis Ameerika edetabeliBillboard Hot 100 tippu 20 korral ja salvestas 14 esikohale tõusnud albumit.[40] Lennoni ja McCartney partnerlus muusika kirjutamisel on üks kõrgemalt hinnatumaid 20. sajandil.[41][42] The Beatlesi hittlugudest on McCartney kirjutatud "Can't Buy Me Love" (1964), "Yesterday" (1965), "Paperback Writer", "Eleanor Rigby" (1966), "Hello, Goodbye" (1967), "Hey Jude" (1968), "Get Back (1969)", "Let It Be" ja "The Long and Winding Road" (1970).[40][43]
McCartney abiellus 1969. aasta märtsisLinda Eastmaniga. Paar tutvus 1967. aasta mais. Nende esimene ühine lapsMary, kellele pandi nimi Pauli kadunud ema järgi, sündis 1969. aasta augustis.[44] Oktoobris 1969 hakkasid levima kuulujutud, nagu oleksPaul McCartney autoõnnetuses surnud, kuid need lükati kiiresti ümber, kui ajakirja Life novembrinumbris ilmus Paulist ja tema perekonnast artikkel "Paul on endiselt meiega" ("Paul is Still With Us").[45]
Pärast The Beatlesi laialiminekut 1970. aastal jätkas McCartney muusikukarjääri ning avaldas oma esimese sooloalbumi "McCartney". Albumi väljapaistvaim lugu oli Lindale kirjutatud "Maybe I'm Amazed".[46] The Beatlesi biograaf Bill Harry on kirjutanud, et peale mõne üksiku vokaali Lindalt oli see ühemehealbum, kus Paul mängis kõiki pille ise.[47] Paul avaldas 1971. aastal koos Lindaga albumi "Ram", mis tõusis Suurbritannia edetabelites esikohale ja sisaldas nende koos kirjutatud USA-s esikohale tõusnud hitti "Uncle Albert/Admiral Halsey".[48] Samal aasta liitusid nendega endineThe Moody Bluesi kitarristDenny Laine ja trummarDenny Seiwell, kellega koos moodustati ansambelWings. Nende esimene album oli "Wild Life".
Septembris sündis McCartney teine laps, kes sai Linda vanaema järgi nimeksStella.[49][50]
Jonathan Gould (2007).Can't Buy Me Love: The Beatles, Britain and America (Esimene pehmete kaantega väljaanne). Three Rivers Press.ISBN 978-0-307-35338-2.
Bill Harry (2000a).The Beatles Encyclopedia: Revised and Updated. Virgin.ISBN 978-0-7535-0481-9
.jpg)
