Paremäärmuslus onpoliitilise spektri paremal äärel paiknevate rühmituste ja üksikisikute vaadete üldnimetus.
Paremäärmusluse mõiste kasutamine on teadlaste seas valdavalt tunnustatud, kuigi üksmeel selle täpsel määratlemisel puudub. 1995. aasta seisuga nimetati uurijate töödes paremäärmusluse tunnustena kõige sagedamininatsionalismi,rassismi,ksenofoobiat,demokraatia-vastasust ja tugeva riigivõimu pooldamist.[1] Ühe hilisema hinnangu järgi on paremäärmusluse põhielementideks peetud ksenofoobiat,etnilist identiteeti ja välistamist rõhutavat natsionalismi,populismi, ambivalentset suhtumist demokraatlikesse väärtustesse ning karmi korda tagava riigivõimu toetamist.[2]
PolitoloogAndres Kasekamp toob välja, et nimetus „paremäärmuslus” on mõnevõrra eksitav, sest taoliste parteide majanduspoliitika pole enam päriselt parempoolne, ilma kateteta lubatakse ka säilitadaheaoluriigi teenused ning suurendada toetusi,pensione jms.[3]
Mõiste ühest defineerimist on raskendanud selle kasutamine lisaksteadusele ka poliitilistel eesmärkidel – oma vaadete vastandina ja/või oma poliitiliste oponentide vaadete kirjeldamiseks.[1] Teadlaste poolt paremäärmuslikeks nimetatud erakonnad reeglina enda kohta seda määratlust ei kasuta.[3][4]
Autoritarism tähistab Mudde kohaselt uskumist korda ja selle rangesse rakendamisse ühiskonnas distsipliini,seaduste ja vastavate poliitikate kaudu.[6] Kasekamp toob välja autoritaarsuse kaks mõõdet. Esimene on tugeva korra nõudmine, rangemad seadused ja karmimad karistused. Teine on „traditsiooniliste väärtuste” kaitsmine (võitlus naiste jasamasooliste suhete võrdsete õiguste vastu). Ka paremäärmuslike erakondade korraldus on autoritaarsem kui peavoolu erakondadel, tuginedes tavaliselt ühelekarismaatilisele juhile.[3]
Populism on ideoloogia, mille kohaselt jaguneb ühiskond kaheks sisemiselt ühetaoliseks ja omavahel lepitamatus vastuolus olevaks leeriks – rikkumata rahvaks jakorrumpeerunudeliidiks – ja mis väidab, et poliitika peab olemarahva tahte väljendus.[6] Populistlik erakond väidab, et ta esineb rahva nimel. Näiteks ründavad populistid rahva poolt mittevalitudkohtunikke ja nõuavad siduvaterahvahääletuste võimaldamist, mille kaudu saaks enamuse tahtega tühistada või piirata vähemuste õigusi. Kuigi ka peavoolu erakonnad kasutavad populistlikke võtteid, jäädakse üldiselt faktipõhiseks. Paremäärmuslased aga kasutavad sageli „alternatiivsed fakte”, võitlevad „kallutatud peavoolu ajakirjanduse” vastu ja levitavadvandenõuteooriaid.[3]
PolitoloogLouis Wierenga on Mudde terminit aluseks võttes defineerinud populistliku paremäärmusliku erakonna kui partei, millel on rõhutatult nativistlik hoiak, mis on vastuimmigratsioonile jamultikultuurilisusele ning kasutab taktikana eliidi eristamist kõigist teistest inimestest eesmärgiga meeldida neile, keda loetakse „tavakodanikeks”.[5]
Andres Kasekamp, Eesti paremäärmuslust uurinud politoloog
