Pap-proovi spetsiifilisus (õige positiivne leid) on 50–70%.[2]
Test seisneb pindmisterakkude eemaldamises. Protseduuri võib teha peaaegu iga vastava ettevalmistusega tervishoiutöötaja ja proovi võtmine on valutu. Rakuproov saadetakse edasi laboratooriumisse, kus seda uurivadtsütoloogid.
Üha enam kasutatakse ka arvutipõhiseid, poolautomaatseid rakuanalüsaatoreid.
Bethesda-klassifikatsioonis ehk TBSis (Tumor Bethezda System) sisaldab Pap-proovide tulemus ka otsuse proovi adekvaatsuse kohta, üldise liigituse ja kirjeldava diagnoosi.
Kui proovis täheldatakse emakakaelavähile viitavaid ohumärke, saadetakse patsient diagnoosi kinnitamisele. Positiivse proovi korral ohtlikkude eemaldatakse enne selle vähiks arenemist ning patsiendil tuleb viie aasta jooksul hoolikalt järelkontrollis käia.[5]
Papanicolau test võib anda mitme teguri toimel proovimaterjalide analüüsi vastusenaväärpositiivse tulemuse, kus terve naine võidakse haigeks tunnistada. Üheks põhjustajaks on suukaudsete rasestumisvastaste tablettide kasutajate Pap-proov, nende vastavad rakud tunduvad vaatlejale ebanormaalsete või pahaloomulistena rakkudena.[6]
Valesti võidakse tõlgendada ka kudede taastumises (regeneratsioonis) osalevaid rakke, kuna regeneratiivsed rakud võivad meenutada näiteks adenokartsinoomi rakke.
Pap-proovis onkiiritusravijärgsed muutused tuvastatavad aastakümneid ja nad võivad segi minna vähi retsidiiviga.[7]
tõlkinud Aivar Ehrenberg, Fred Kirss, Maike Parve, Anne Kirss, Olev Poolamets, "Sünnitusabi ja günekoloogia", AS Medicina, lk 275 – 284,ISBN 978 9985 829 46 2
Mare Tekkel, Tatjana Veideman, Aleksei Baburin, Mati Rahu – Tervise Arengu Instituut,Mammograafia ja Pap-testi kasutamine Eestis, Eesti Arst 2006; 85 (2): 72–77, veebiversioon (vaadatud 21.10.2014)